M. Chagall (Narva)

Narva omanimelise hotelli all paiknev resto M. Chagall pretendeerib ilmselt linna nooblima toidukoha staatusele. Kas ta seda ka on? Kaeme perra.

Algus läheb veidi vildakalt. Kogu saal on täis hiina turismigruppi ning mina istun ainsa vaba laua taha saali lõpus. Olles nii kümme minutit istunud, jälgides kuidas see sädisev parv minema siriseb, lähenen lõpuks ise nõude koristamisega ametis oleva prouale. Seepeale saan teada, et "see laud" mille taga mina istusin, on selline mida üleüldse ei teenindata! Et kui tahan, võin ma seal istuda kasvõi tund aega, keegi ei tule küsimagi. Eeee ... aga kuskohast mina seda teadma pean?

Edasi läheb asi juba ladusamalt. Mind juhatatakse hoopis õigema laua juurde ning tuuakse menüü. Olles seda mõni minut veidi nõutult sirvinud, küsin prouakeselt, et "kas siin suppe siis ei pakutagi?" - olin ju ennem veebimenüüst näinud, et suisa neljane valik peaks olema (muuseas veebis olev ja paberiversioonis ei lange üleüldse kokku). Selgub, et sellest menüüst oli üks leht puudu. Toodi teine. Noh aitäh :)

Tegin tellimuse ära ja madaam küsis lahkudes: "kas leivakest soovite" ja "kas hapukoorekest ka tahate supikese sisse?" Noh teate küll need venekeelsed armsused хлебушек, сметанчик ja супчик. Tahtsin siis nii seda kui toda. Õigesti tegin! Nunnud minileivaviilukesed olid küll ise magedad ja mikrolainesoojad, kuid koos soolaka ja ürdise toorjuustuga sobisid kenasti ette ampsata.

Supiks valisin hooajale kohase "Metsaseene supp" (5.90), mille saabumiseks läks 20 minutit - seega võib oletada, et tegu on tõepoolest à la carte köögiga, nagu nad end tutvustavad. Sügavast taldrikust hoovas vastu imehead seenelõhna ning neid tegelasi paistis supi sees ikka tõesti mehemoodi olevat!

Maitse oli aga justkui lõhna negatiiv! Kui aroom oli külluslik ja meelitav, siis maitse ... eee ... no peaaegu polnudki teda! Ei soolakest, ei piprakest, ei isegi seenesupisse sobivat marinaadihappekest! Porkna, sibula ja kardula õhkõrn magus vine oli ainuke, mis kaasnes selle lihtsa, lausa talupoegliku leemega, mis oli sama talulikult kruupidega tummiseks tuunitud.

Katsusin kuni viimase lusikatäieni mõista, et mis eesmärgiga kokk oli otsustanud nn "puhta maitse" ehk 0-maitsestamise kasuks. Üritasin koos hapukoorekesega ja ilma. Ei nuputanud välja.

Teiseks roaks valisin "Sealiha sisefilee" (12.00), mille juurde lubati samamoodi seenekastet. Saabumisega läks aega 35 minutit ja see valik osutus paaaalju paremaks! Tõsi küll, liha ise oli veidi liiga kaua kuumust näinud, lõikepinnal polnud roosat varjunditki ja isegi üsna jõulisel surumisel ei eraldunud tilkagi lihamahla. Aga vähemalt oli see üsna kopsakas lihatükike (kas sea sisefileest nii prisket tükki ikka saab?) mõnusalt maitsetatud ja kenad grillitriibud peale saanud.

Sama ehedalt grillitriibused olid ka kõik muud taldrikuasukad. Grillitud paprika ja suvikõrvits, jestas kui head need alati on! Isegi keedukartulite sektorid olid pruunide triipudega õilistatud ja poolik kopsakas šalottsibul sai sellevõrra kaunim.

Seenekaste oli aga kogu selle liuatäie suurim ehe! Mõnusalt kreemine, külluslik, rammus ja ehedaimalt kukeseenene! Selle eest võib muud küsitavused üsna andeks anda küll.

Ahjaa, kohv maitses siin majas ka kohe lausa väga hästi!

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi selline vastuokslik. Supipöial laseb enda üsna nukralt lönti, sest 0-maitsestamise kontseptsioonist ei oska ma enamasti lugu pidada. Praepöial räägib aga sootuks teist keelt. Liha osas ta küll nuriseb veidi, aga seenekaste eest tahab üle anda seenekujulist rändauhinda! Oskab küll see köök maitseainetega ringi käia, kui meelest ära ei lähe neid kasutada! Ja seenehooajale sobivalt seenetoitude pakkumise eest teenib ära ühe tubli tunnustava sõna.