Entri (Tartu)

Tartu keskel asub keskus, Kesklinna Keskus. Kentsakas, kas pole :)


Selle katuse alla mahub palju lambaid, alates kaubalammastest kuni joogalammasteni, apteegi- ja toidulammasteni välja. Üks neist on siis teisest kohast siia kolides kaasa haaranud nime Entri.

Suur avar saal on mõnusalt ja oskuslikult laest rippuvate kangaste abil sopikesteks jagatud, nii saab igaüks endale koha valida privaatsusvajadusele vastavalt. Veidi väsinu moega tugitoolid nurgalaudades on õnneks laudadega õiges kõrgusvahekorras, mis tihtipeale selliste pehmemate "lounge"-tüüpi lahenduste puhul on paigast ära.

Kuna astusin sisse üsna täpselt südapäeval, siis on rahvast saalis päris palju, loomulikult valides enamasti päevapakkumised ja kogu süsteem näebki olevat üles ehitatud kelneritega söökla režiimile. Inimete voog on muljetavaldav, vähemalt päevapakkumiste osas näikse see koht kundedele sobivat!

Mina aga oma põikpäisuses pöördun ikka à la carte menüü poole, ehkki letitagune noorsand hoiatab, et sellega läheb umbes pool tundi. Mis seal ikka, täna on selline haruldane päev, et ma olen Tartus ning mul on aega! Mõnus :)

Esimeseks valikuks osutub "Vürtsikas lambaliha-tomatisupp" (4.50 eur). Kiita tuleb seda puhvetit - asutusi, kus on valikus neli suppi, leidub praeguses supipõlglikus ajastus vähe!

Tavaliselt tuuakse restorani-nimelistes asutustes supioote aja jooksul lauda ka mingi suupisteke või vähemalt leivakorvike. Siin see asi jäi olemata, küllap oletati et lähen võtan selle leiva kuskilt laualt koos normaalsete kundedega / päevapakkumise kugistajatega. Noh las ta olla, ega ma väga palju leivale rõhku ei pane nii ehk naa.

Supp saabub 25 minuti pealt tellimuse andmisest. Kenasti serveeritud, kuum ja aromaatne leemeke teeb esimese hooga meele heaks. Põhiliselt porgandist, sibulast ja tomatist koosnev supike on tõepoolest vürtsikas, peenelthakitud tšilli ja küüslauk teevad oma mõnusa töö. Üldine maitsetasakaal on kenasti paigas, söö ja kiida! Aga paraku see va lammas ... noh see va lammas on sihuke oinas, et ta on vintske. Väikesed lihakribalad alluvad väga halvasti mälumisele, aga õnneks on tänu väheldusele ka hõlpsasti-neelatavad.

Praeks valisin põnevalt kõlava ""Viini shnitsel" valmistatud veise sisefileest" (14.- eur), mis jõuab minuni 45 minutise ooteajaga. Kuna kasutusele on võetud jutumärgid, siis jätan loomulikult kõrvale kõik võimalikud kõrvutamised klassikalise versiooniga, seda enam et sarnasusi pole väga palju ollagi.

Ausalt öeldes pani see toit mind jahmatama.  Neljateist eurone ja 45 minutise ooteajaga roog koosneb sisuliselt kahest komponendist - taldrikutäiest odavast sakilisest friikartulist ja lihatükist. Ei noh, ega ma muidugi ei tea, võimalik et köögis töötas terve brigaad inimesi, kes tikksaega ise neid sakikesi mugulatest välja lõikas, ei ma tõesti ei välista seda. Aga välja näeb see kraam ODAV! A la carte menüü juures on aga näivus, visuaalne esmamulje vähemalt pool asjast! Ei mingit salatit, mõni roheline võrseke ja triip balsamico-kastet ei muuda seda toitu resto-vääriliseks.

Jah, liha ise oli hea. Noh aga veise sisefileed oleks ka üsna keeruline ära rikkuda, see ülipehme liha valmib sisuliselt ise, kiirelt ja garanteeritult hästi. Jah, sellele šnitslile asetatud maitsevõi ja sidruniviil tegid lihaelamuse lausa suurepäraseks! Aga ma imestan - mida on siin 45 minuti ja 14 euro väärilist?  Sisefilee on kallis, nõus. Restoranitoidu eest võibki palju küsida ning enamasti ma maksan ilma mingi nurinata ... või siis isegi kiidan veel takka. Aga seeeee ... ohjahhhh. Üldmulje sellest taldrikutäiest on tünga-maitseline.

Kokkuvõte tuleb seekord niru. Supipöial oleks muidu ju isegi püsti, kuid vintske liha ei lase pöidlal horisontaal-asendist kõrgemale kerkida. Praepöial keerutab sõrme oimukoha juures - miks kurat peab suurepärase lihaelamuse ära nullima odava garniiriga? Pakkuda kuivalt taldrikutäit odavamuljelisi friikartuleid - see oleks andestatav pubile, kuid mitte à la carte menüüd pakkuvale restoranile! Seda puhvetit ei soovita ma nüüd küll mitte.