Ka Tartus on olemas oma hipsteripesa, nimega Aparaaditehas. Ja kas pole imetabane, et selles pesas paikneb puhvet nimega Aparaat. Ilmselt kokkusattumus, mis muud, eks ole.
Te võite nüüd ennast kringliks imestada, aga ma sattusin kõnealusesse nähtusesse ehk Aparaaditehasesse esimest korda. Noh vaadake reeglina ei käi ma Tartus väljas söömas ... või vähemalt ei käinud seni kuni minu pöidlatorkimised muutusid krooniliseks. St seni kuni Toidutarega sai käed löödud, et iga nädal võiks uus restoranirevjuu kirja saada. Ja kuna liikumised olid viimased kuud enamasti ainult Tartuga piiratud, nii pidingi siinseid kohti üksteise järel ette võtma. Aga järgmisest nädalast asi muutub, eks :)
Olgu nüüd sissejuhatusega ühel pool ja astume Aparaaditehase õue. Sisehoov on ootamatult avar, täis päikest ja inimesi, lapsi liivakastis ja üleüldse lõunamaist lebo ja tšilli. Lõunasel ajal olid pea kõikide siinsete puhvetite välilauad täis ja nii astusingi siselaua äärde.
Esimeseks käiguks tellisin esmalt rameni ... kuid minut hiljem tuldi teatega, et see kraam on otsas. Võtsin siis asendus-suptšikuna „Aasia supp tofuga“ (4.50). Vaatasin veidi ringi kandilises ruumis, mille tööstuslikku aurat polnud just kuigi palju muudetud ning üritasin läbi akna kiiskava päikese käes silmi kissitades veidi telot näppida.
Supiootel jõudis lauda vesi (võinuks jahedam olla) ja maitsev-nätske leivake koos soolaga kaetud võikuubikutega. Kõik toimub ladusalt ja kiirelt, vaatamata rahvast täis välialale.
10 minutit peale tellimist saabub ka supike – värvirõõmus ja aromaatne. Roheline maitsemuru, valged salatilehekräbalad, kollased tofutükikesed ja punane tšilli – lõunamaine kirevus ja päike panid üheskoos mõnusalt naeratama. Leemeke osutus küll tulimagusaks, kuid seda tasakaalustas nii happesus kui tšillisurakas, nii et pigem liikus emotsiooniseier positiivsesse kanti. Enam-vähem sellist elamust sai ju oodatudki tellides, nii et kõik on vinks-vonks.
Veel u 15 minutit hiljem saabub ka teine roake: „Kohafilee / kaalika-porgandivaht, gremolata, värske salat idudega (M, G) 6,9€“. Välimus on ju ka sellel taldrikutäiel üsna kaunike, on nii värvide mängu kui ka kena visuaalset struktuuri. Aga seekord jõudis juba enne rooga kohale üsna vängevõitu oliivõli lõhn ja paraku osutus see ka maitses absoluutseks dominandiks. Nullmaitsestusega kalafileeke ja olemuslikult magusapoolne köögiviljapüree kandsid enda seljas ja igas pooris erkrohelist mõrkjat, kibekusega piirnevat murumaitset, mis mattis ja kattis kõik. Eraldiseisev salatike osutus tunduvalt meeldivamaks oma karges värskuses, kuid see ei päästnud enam üldmuljet. Ei oskagi nüüd öelda, kas see konkreetne õli oligi oma algmaitses nii mürkroheline (sest oliivõlidel on üüratuid maitsevahesid) või oli gremolata-kastme tegemisel midagi vussi läinud.
Kokkuvõte seekord veidi kurvapoolne. Supipöial on küll valmis andeks andma dessert-magusa supikese muude tasakaalustavate maitseosiste tõttu. Praepöial aga poriseb rahulolematult, üritades veel pool tundi hiljem vabaneda suu vallutanud murumõrust. Selle kogemuse pealt mina seda puhvetit liiga lahkelt soovitada ei mõistaks.
No comments:
Post a Comment