Nii nagu Tartus teavad kõik ülikooli peahoonet, nii mäletavad vanemad prouad ja härrad Tallinnas Kaubamaja. Ainult et vaata kui Tartu peamine hoone on siiani samal kohal ja sama väärikas, siis kaubandusliku Tallinna kunagine keskne kaubamaja on muutunud halliks täpiks ümbritsevate uue põlvkonna edevate ärihoonete keskel.
Aga selle Kaubamaja sees on üks puhvet, mille pärast tasuks see vanaks ja väikeseks jäänud maja siiski ülesse otsida. Puhvet, mille eputav nimi sobiks küll pigem mõnda plaza’sse - Café Mmuah. Aga ärme nüüd nime pärast meest narri, vaatame kuidas tema süda tuksub. Või noh, et siis kuidas köögi käsi käib.
Nõks enne lõuna-möllu sisse astudes on rahvast veel vähevõitu ja kenasti liigendatud ruumis vabu laudu lademes. Vaevalt jõuan aknaaluses mugavas korvtoolis istet võtta, kui juba kõpsatabki lauda menüü ja mõne minutiga saab tellimuski antud.
Esimese roana tellin „Klassikaline borš veiselihaga“ (4.50), mis saabub lauda napilt viie minutiga. Esmamulje on igati hea alates sööginõudest kuni serveeringuni – isegi eraldi napakesega antud hapukoor oli kerge dekoori saanud, supi pinnal hõljuvast maitsemurust rääkimata. Suptšik ise oli puha klassika – peenelt ribastatud köögiviljad ja sama peenekiuline loomaliha. Leemeke ideaalses maitsetasakaalus: parajalt happeline, et säilitada peedi värvi; soola-magusa balanss just täpselt väljamõõdetud; vürtsitase nii paras, et kausikese lõpuks on nina kergelt vesine ja jahedavõitu suveilm jälle soe ja ilus. Nojah, liha osakaal supis oli ehk vähene, aga see pole ka kõige olulisem, kui üldine mulje mahub sõna „maitsev!“ sisse.
Ahjaa, supikese eel jõuti veel lauda tuua ka leivakorvike, mis väärib omaette lauset. Sooajapoolne kuklike ja külmkõva ürdivõie jäid enam-vähem oma kohale, aga vaata põnevaks tegi selle hoopis seemnetest kubisev näkileivake ... või siis seemneplaadike, mis oli nii mõnus näkerdis, et võtsin vähese allesjäänud killu veel uksest välja astudeski kaasa.
Ja – andke andeks et sellest lõunalauas räägin – pisikest positiivset mainimist väärib isegi asutuse tualett! Maitsekas sisustus ja mis hetkel kõige olulisem – mõnus-meditatiivne tualeti-muusika! Jaa-jaa, see pisike detail näitab, et toidukohas on kõik kontseptuaalselt läbi mõeldud kuni viimase detailini (et kunde ei tunneks ebamugavust enda poolt tekitatud ... hmmm ... helide pärast).
Aga naaseme nüüd tualetist söögilauda, eks. Teise roana valisin huviga roa nimega „Juustupaneeringus kanafilee kartulipüreega“ (10.-). Huvi aluseks oli masendavalt halb kogemus ühes Narva puhvetis, kus sama nime all pakuti plast-koorikus ülesoolatud kraami – vaatame mida siis Tallinn selle vastu lauale paneb.
Tellimise hetkest 20 minuti pärast tuuaksegi kaunis vaagnake, mille peamiseks elemendiks on pehme ja rammusalt juustuse katte all olev kanake. Nojah, juustu“paneeringuks“ ma seda just ei nimetaks, sest tegelikult oli see ikkagi vaid pealispinda kattev ... aga oi kui maitsev kihike! Liha ise selle all oli mahlane ja mõnusalt, ehkki tagasihoidlikult maitsestatud. Kollane ja õrna karrise puudutusega kaste sobis siia juurde imetabaselt hästi. Kartulipüree efektne tornike oleks selle segatuna ka kindlasti kenake olnud, aga no aga mind jätab see ballast paraku külmaks. Tavapärane jääsalati-põhine gemüsekuhil muutus efektsemaks pikast lavakurgist tõmmatud liistude abil. Apelsinisektorid varasuvisel taldrikul panid küll õlgu kehitama, aga see oli ka ainuke küsitavus muidu ilusas pildis.
Kokkuvõte sedapuhku rõõmus ja ligikutsuv. Supipöial on üsnagi püsti, ilma liigse vaimustuseta ehk, aga siiski: klassikaks nimetatu on ka klassikaliselt tehtud. Praepöial hüüab aga hurraa ja tõdeb rõõmsalt, et kunagise mujal saadud halva kogemus kiuste tasub proovida samanimelist rooga ka teises kohas – tulemus võib olla rõõmsalt üllatav! Seda puhvetit tahan mina soovitada küll!
No comments:
Post a Comment