The Dubliner (Tallinn)

Ohjeerum, kui mitukümmend aastat pole enam seda juhtunud, et peab suletud kõrtsiukse taga ootama, et sind sisse lastaks. Oh aegu ammuseid! :)

Aga tegelikult jõudsin ma lihtsalt The Dubliner nimelise pubi ukse taha 5 minutit enne avamist, nii et puhtalt enda ajastamise viga. Kuna olin esimene kunde ja ennem veebimenüüst valiku teinud, siis käis esimene tsükkel väga kiirelt.

Esimene valik langes põneva nimega supile: „Seene cappuccino peekoniga“ (3,90). Selle laudatoomine tundus tühja puhveti kohta kummaliselt pikaldane tegevus – tellimisest 20 minutit – aga selgus et see on igati õigustatud. Nimelt oli kausike kaetud kuldkollase ja värskelt-küpsetatud taignakaanega, mis siis ilmselt pidi imiteerima capuccino vahumütsi. Peale esmase iluefekti selgus, et see soolakas krõbe katteke maitses ka iseenesest päris kenasti ja supi kõrvale haugata veelgi enam.

Supp ise maitses aga paganama hästi. Suureteralise seenepüree-supi pinnal ilutsesid praetud peekoni killukesed, supis endas leidus nii seenelaaste kui singitükikesi. See on üks neid väheseid kordi, kui püreesupp ei näita köögi laiskust, vaid leidlikkust. Esimese roaga oli juba loodud positiivne foon.

Teise käiguna valisin midagi veidi vähem-mängulise, aga ikkagi isuäratava nimega roa „Vürtsikas Dublineri Harra hakkbiifsteek härjasilmaga“ (8.40). 35 minutiga lauda jõudnud praad nägi välja suisa hiigaslik.

Põhitegelane ehk hakkbiifšteek oli töömehe peopesa suurune ning tõepoolest mõnusalt vürtsikas, parajalt küpse ja mahlane – juba selle eest võik köögile väiksema teenetemärgi anda. Biifšteegi pinnal ilutsev härjaslim oli küll ivake ülemäära praetud – ääred pruunakad ja munakollane praktiliselt tahkeks tõmbunud – kuid vähemalt visuaalile andis see toreda ja toeka koduse mõõtme. Ausalt öeldes oleks sellest paarikesest täiesti piisanud isegi suurema mehe söömaks, aga käime siis kahvliga üle ka lisanditest.

Praekartulid olid pannil kohtunud sibula ja singiga – see on alati väärt mõte! Tihe ja jõuline majoneesi-sinepikaste rääkis head keelt algainete kõrgest kvaliteedist. Hiinakapsa-põhine salatike selle kõrval polnud küll teab mis šedööver, kuid värske ja meeldiv ikkagi.

Kokkuvõte seekord igati positiivne. Supipöial teatab, et soov ja oskus teha triviaalsest püreesupist kulinaarne elamus väärib kõvasti kiitmist! Praepöial ägiseb veidi ülesöönult, selle roa kubatuur võimaldaks puulõhkujal pool päeva hagu anda, kuid pubis on säärase toidukorra pakkumine täiesti kohane. Hinna ja kvaliteedi suhe on siin majas vägagi paigas, seega soovitan seda kohta soojalt!