Hell Hunt (Tallinn)

Vaba õhtupoolik Tallinnas. Aega on, ilm selline mõnusapoolne, soe ja suvine. Otsustasin veidi vanalinnas lonkida ning vaadata, et mis koht mind kõnetab. Noh umbes nagu lapsepõlves, kui sai võidu läbi takjapõõsaste joostud ja siis loetud, et kelle dressipükste külge rohkem takjanuppe jääb, lotakad Marati puuvillased dressid olid selleks kui loodud. Praeguses variandis – vaatame, missugune puhvet minu külge klammerdub.

Kui Raekoja plats veel pisut meenutab katkueelset aega – vähemalt osa laudadest turistirahvast täis – siis paar sammu eemale astudes on lugu hõredam. Mõned uksed on suisa kinni, teiste ees on küll lauad, aga peamiselt tühjad. Kohalikud on aastatega vanalinnas käimisest võõrutatud, väheseid külalisi aga kõikjale ei jagu.

Aga näedsa, üks puhvet kõnetabki! Suisa inimkeelselt! Väliterassi nurgalauast viipab kamraad ja hüüab ligi astuma. Mõni valik tehakse sinu eest ja las ta siis niimoodi ollagi. Legendaarne Hell Hunt saab siis seekordseks ohvriks, kelle ribidesse ma oma pöidlad torkan.

Supivalik on selles puhvetis kesine, tuleb alustuseks tõdeda. „Tervelt“ kaks valikut ja mõlemad püreesupid. Ohkan veidi kurvalt ja langetan ootuste lati igaks juhuks kuhugi lauaplaadist madalamale. Pubiköögid üleüldse ei tekita just ootustetulva ning püreed kahandavad selle veelgi kasinamaks.

Võtan „Tomatisupp juustuga“ (5.-EUR) ning jään semuga lobisedes ootele. Juba ammu valmis suptšiku ja hõreda terassi tingimustes pole ooteaeg kuigi pikk ning 10 minutiga ongi kausike laual. Ooo, pean tõdema et vähemalt esmamulje on kenake – erksalt ja elusalt punase tihke vedeliku pinnal leidub veidi dekoratiivmuru ja ehedalt tomatine lõhn mõjuvad kena sissejuhatusena.

Supis on ilmselt kokku saanud kolme sorti tomatikesi: püreena, konservina ja päris värskena. Julgelt happeline ja mõõdukalt ürdine ollus ei paku küll hammastele mingit tegevust, kuid kausipõhjast lusikaga üles tõmmatavad juustuniidid sunnivad vähemalt veidi pead murdma – kuidas seda kraami niimoodi süüa, et saaks venimise kuidagi läbi kaksata. Hoiatan, et vuntsinimestel tuleb selle toiduga tutvumisel kõvasti salvrätte varuda! Ilmselt mingi mozarella-laadne valge pehme juust annab tulemuseks väga efektse juustuniidistiku, mida on lustakam vaadata kui süüa. Aga tulemus on siiski omamoodi meeldiv, mida tuleb võtta filosoofiliselt – ilus asi ei peagi alati mugav olema :) 

Teise roana otsustasin proovida sedasorti pubide klassikat „Iiri pada“ (Shepherd’s pie, 7.80). Kui see roog kunagi esimesi aegu siinsele turule tekkis, üllatas see oma lihtsuse ja tõhususega, kuid viimati saigi seda kraami söödud vast paarkümmend aastat tagasi. Miks mitte siis taaskohtuda.

Meeldiva jutustamise käigus jäi küll roa saabumise aeg fikseerimata, kuid nii umbes 20-25 minutit tellimusest vast läks, kuni ta kohale jõudis. Kaunikene on ju seegi vaatepilt ... aga noh, mis saakski kuldpruuniks küpsenud juustukooriku juures teisiti olla? Kena kaane all oli maitsepilt aga kõvasti igavam. Kartulipüree peaks taolises roas olema veidi rohmakam ja kodusem, siin oli aga tegu algosadeks lahti lammutatud peenpüreega. Kausi alumisel korrusel tomatine hakkliha, milles leidus veidikese šampinjoniliistakaid – kohustuslik element selles roas ja tehniliselt võttes kõik ju korras. Aga maitserõõmu polnud selles kausis küll niigi palju, et oleks millest rääkida. Lihtne ja tõhus. Ongi kogu kirjeldus.

Kokkuvõte siis kahetine. Pubiköök ei olegi gurmeetempel, sestap on viisakas, ehkki ebamugav suptšik väärt poolpüstist pöialt. Praepöial aga haigutab laia lõuaga ja vidutab igavledes silmi nagu laisk kass ja jääb vedelalt ripakilasendisse. Söögielamuse saamiseks pole sellesse vanasse tublisse kõrtsi mõtet minna, sellel kohal on teine roll täita ning tehku ta seda veel kaua!