Vaata oleks nagu vana mees juba küll, aga õnneks on ikka veel asju, mida esimest korda teha. Nii läksin seekord esimest korda pöialdega torkima sedasama kohta, mis pole enam seesama koht. Teisisõnu – kui pool aastat tagasi külastasin ja kirjeldasin asutust nimega Umbroht, siis nüüd on samas avatud uue nimega puhvet. Pepe´s Bistro & Social Club.
Veelkord. Asutuse ametlik nimi on Pepe´s Bistro & Social Club. Eeee ... kas keeleamet enam üleüldse ei põrka? Aastaid tagasi kärgiti isegi bistro kui sõna kallal, aga nüüd siis võib avada asutise, mille nimes pole ühtegi maakeelset sõna? Ma ei väida, et see on halb. Keelepurist pole ma kübevõrdki, kuid lihtsalt küsimus kui selline pakub huvi.
Kuna puhveti omanike ring on suuresti jäänud samaks ning majaseinad jäid sama koha peale, siis oleks ju huvitav vaadata, et mida muudeti. Visuaalis torkab silma rõhutatud liikumine lihtsuse suunas. Toonase noobeldavast restoranitsemisest pole suurt midagi alles jäänud ... kui vikside ja klanitud ettekandjapiigade elegants ja viisakad maneerid välja arvata. Nende sulnite iluduste vahel loivas aga ka koduse olekuga noormees hallides lotakates pükstes ja reklaamkirjaga T-särgis, justkui oleks ta kodust välja verandale astunud, tervitamaks külla saabunud vanu sõpru.
Suvine sisehoov oli täis külastajaid ja lahtisest köögiaknast tulvavat kalapraadimise lõhna. Mõõdukalt suminat ja kiviseintest hoovavat päevakuuma. Mugavaid korvtoole ja kuskil lähedal õitseva jasmiini uimastavat vinet.
Esimeseks valikuks sai maja ainuke supp. Tomatisupp grillitud juustuvõikuga (6.-EUR). Kuna seekord on päevakorral ka võrdlus eelmise kogemusega, siis omamoodi üllatus taas. Pool aastat tagasi külmas sügises oli ainukeseks variandiks külm suvine keefirisupp. Nüüd lämbes juunilõpus kuum tomatisupp. Omamoodi veider järjepidevus vist seegi?
10 minutit peale tellimist saabus lauda absoluutne minimalism. Midagi niiiiiiii lihtsat polegi vist minu nina ette sattunud (kui mõned odavsööklad välja jätta). Ehk siis tomatisupp ongi lihtsalt köögiviljane tomatipüree. Väheldane ports basiiliku, tšilli ja vist ka suti küüslauguga maitsestatud pooltihket püreed. Sutsuke hakitud maitsemuru napiks ehteks. Ei minit katsetki asja ilustada nt õlinirega või huvitavama pestoga vms.
Kaks kuuma „juustuvõikut“ ehk kahe erineva juustuga kahekihilist saiaviilu. Võiku? Võiku nagu võileib? Või olen ma ka sellest valesti aru saanud? Röstsai pole selle asja nimi? Või siis grillitud juustusai?
Aga olgu. Kokkuvõttes ei maitsnud see kraam ju pahasti mitte. Rammus juustune mekk koos happelise ja mõõdukalt vürtsika tomatileemega mängis omavahel päris kenasti kokku.
Teiseks valikuks otsustasin kala kasuks. Esiteks sai eelminegi kord kala võetud (ja pettutud) ning teiseks tundus see suviselt kerge valikuna sobiv. Kala tartarkastmega (12.-EUR). Seekord – nagu teatas ettekandjake – juhtus see siis olema beebiforell.
30 minutit tellimisest lugedes läks järjekordse minimalismi saabumiseni. Tellisite kala ja kastme? Saategi kala ja kastme! Noh, dekoor-roheline kah sinna juurde. Teate mis, mulle hakkab selline stiil juba meeldima! Ei mingeid ballastikuhilaid, ei mingeid triipe-täppe ja harakiri üle elanud porgandinääpsakaid. Lihtne ja omamoodi võluv!
Kaste – puhas klassika: majonees, marineeritud kurk ja sibul. Kas siin kappareid ka oli sisse hakitud, ei söanda väita, kuid kastme baasina toimiv majonees oli heatasemeline ja küllusliku maitsega juba iseenesest.
Kalake ise – jällegi puhas ja lihtne. Minimaalse maitsestusega, kuid siiski mitte hooletult maitsestamata jäetud (nagu juhtus eelmisel korral, ma ikka jätkan selle võrdlusega, palun mitte pahaks panna). Praadimisel oli vist ka koorevõid kasutatud, igatahes oli veidi liimjas kalanahk vaid kohati ja sutike krõbedaks muutunud, liha ise aga paraja kiire kuumaga kokku puutunud. Ühe poole nosisin ära nii nagu ta köögist oli tulnud, teisele poolele piserdasin peale sidrunimahla – ja mekkis veelgi paremini!
Kokkuvõte sedapuhku tõsujoones. Kui alguses pani absoluutse nullini viidud lihtsus õlgu kehitama, siis mida pikemalt ma ennast selle kontseptsiooni sisse mõtlesin, seda rohkem hakkas meeldima. Supipöial ei suuda siiski horisondist kõrgemale ennast vinnata, sest maitsemälul polnud siit suurt midagi kaasa võtta. Praepöial venitab end siiski kõrgemale ja tunnustab julge lihtsuse eest. Köök ei ürita vigurdada ja stiilipunktidega lisapunkte teenida ning selles on oma võlu. Kõige suurem pluss tuleb aga idee kui sellise taga olijatele – üsna lihtsate vahenditega on saavutatud tõeline uudsuse efekt – ehkki muudetud on ju vähe, on tegu täiesti uue puhvetiga.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment