Viljandi kõikse päämise väljaku nurga peal on miskine spordine hoone ja selle sees spordinimeline puhvet Time Out. Mina olen küll aktiivselt ebasportlik inimene, aga seekord komistasin asjaolude kokkulangemisel siia.
Muuseas komistada tol puhvetiteel on imelihtne, sest hetkel näeb kõik ümberringi välja nagu üks suur ehitus-tanner alates totaalsest teevahetusest kuni vana parteimaja lammutamiseni.
Suurem lõunatund on vist juba läbi, sest üksikud saalis istuvad töömehed lõpetavad parasjagu ja lahkuvad, nii jään aja jooksul söögisaali üksinda istuma.
Lühikeses seina peale kirjutatud menüüs oli kirjas vaid üks supiline - värskekapsasupp (1.80) ja nii ta siis võetud saigi. Vaevalt olin jõudnud iseteenindusnurgast endale relvad ja salvrätid tuua, kui kausike kohal oligi. Kausi sisu kirjeldamiseks sobiks ilmselt kõige paremini sõna „lihtsus“. Lihtne sööklalik supike ilma ühegi katseta midagi erilist korda saata. Kapsas-kartul-porgand. Väikesteks tükkideks hakitud pehme lihake. Kamaluga kuivatatud ja näpuotsaga värsket tilli. Vesi ja sutike soola.
Parim kiitus selle suptšiku kohta kõlab: ma sõin selle ära. Päris ja lõpuni ära. Aga rohkem pole ka midagi öelda.
Praena otsustasin valida maja kalleima roa: šnitsel (7.-EUR). Ja kasssssa näe, praad jõudis lauda 4 minutit peale mahaistumist! Njaaaa, ega ma muidugi miskit a la carte valmistamist oodanudki ... aga kullakallid, kas praad ikka peab olema lauas ennem supi lõpetamist? Et ikka korralikult jahtuks?
Alustame meeldivast ja edasi ... noh saate aru küll. Nii. Kapsa-kurgi salat polnud küll enam kõige krõmpsjam, kuid siiski mõnusalt suvine. Ülemäära magus porgandisalat. Konservhernes. Hapukurgiviilud ja punase apelsini lõiguke.
Mind on alati kummastanud, miks nimetatakse osades puhvetites fritist läbi lastud keedukartuleid ahjukartuliteks. Seest vesine ja pealt veidi kärtsatatud. Ahjukartul, kas teate ... eeeehhhh, las ta olla.
Tumepruuniks praetud paneeringus tuimavõitu lihatükk. Šnitsel, kas teate ... noh te mõistate.
Jahuklimbine kollane kastmeke. Umhhhh.
Vaadake, ma pole enam noor ja rahmeldav meesloom, kes kalorinäljas ajab näost sisse iga toidu, mis hamba all ei karju. Loetud ja väheneva arvu söögikordi ma tahaks mitte funktsionaalselt toituda, vaid neid kordi ka nautida. Seega – enamik sellest praest jäi taldrikule. Vabandage.
Kokkuvõte kurb ja lühike. Supipöial naeratab korraks, meenutades koolisööklat. Praepöial aga tõuseb lauast ja vantsib aegamisi mujale, mõeldes et kas temal on midagi viga või jaa. Igatahes seda puhvetit soovitada mina ei mõista.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment