Tuesday, December 29, 2020

Dranikud kõrvitsast

Et mismõttes, onju? Dranikuid - neid valgevene köögi uhkuseid - tehakse ju kartulist! Seda küll, muidugi, aga võib ju teisiti ka, onju eksju? Ja no olgu peale, kui tahate vältida tüli oma sisemise kulinaarse pedandiga, nimetage neid lihtsalt "kõrvitsakotletid juustuga" ja ongi kõik õnnelikud!

Mis on siis vahet kartulidranikul ja ükskõik mis muust köögiviljast tehtud kotletil? Peamine on see, et kartuli puhul võib lihtsalt toore riivitud kartuli ära maitsestada ja portshaaval üle panni lasta - kartuli enda tärklis ja tekstuur lubab sellel kenasti kokku jääda ja krõbeda kooriku moodustada. 

Muudest köögiviljadest, olgu need kasvõi porgand või suvikõrvits, samamoodi teha hästi ei õnnestu, sest tulemus ei taha kuigivõrd koos püsida. Seega tuleb lisada jahu ja/või muna. Ning ilu ja kaunima kooriku mõttes oleks soovitav kasutada paneeringut.

Aga aitab teooriast ja las ma jutustan teile, kallid kaimud, kuidas mina siis täna tegin. Võtsin tubli kamaka kõrvitsat ja riivisin jämedama riivipoolega ära. Maitsestasin, segasin läbi ja panin sõelale nõrguma. Sest vaata seda vedelikku tuleb ka siin vähemaks saada nagu kardulagi puhul, et tulemust saaks praadida, mitte ei hakkaks toimuma haudumine - need on erinevad protsessid ja seega ka erinevad tulemused, jaasno?

Senikaua riivisin peenema poolega kaks kopsakat küslaküünt ja tubli tüki kõva juustu. Lõin kaussi kaks muna ja kaks väheldast supilusikatäit jahu. Segasin kõik kenasti läbi ja jätsin ootele. 

Nüüd tuleb sõela peal kenasti tilkuma hakanud kõrvitsat tublisti muljuda ja mudida, et ta kenasti kuivemaks väänata nagu kord ja kohus. Tahendatud mass läheb sulpsti samasse kaussi, kus muna-jagu-juustu segu ees ootel ja ees ootab väike mäkerdamine. 

Läbisegatud mass tuleb pihkude vahel laiadeks lamedateks õhukesteks plätakateks vormida, raputades samal ajal peale riivsaia. See on paras nikerdamine, aga asja mõte on suurendada kokkupuutepinda panniga ning vähendada kotleti paksust, et ei tekiks olukorda, kus pealispind on juba krõbe, aga sees on kõik alles nätske ja toores. Kõrvits küpseb mõne hetkega, kuid muna ja jahu vajavad tiba kauem kuumtöötlemist.

Praadimisel on väike nõksuke - algushetk peab pann olema marukuum, et momentaalselt hakkaks tekkima koorik ning juust ja muu kraam ei saaks hakata seest välja voolama. Kuid täpselt samal hetkel tuleb tuli keerata miinimumi, et vältida jälle sedasama "pealt krõbe, seest toores" efekti. Kaks-kolm korda küljepööramist tuleb ainult kasuks, andmaks võimalust kuumusel võimalikult ühtlaselt oma tööd teha.

Praed ära ja serveerid meelepärase külma kastmega. Ta-daaaa - valmis ta ongi! Parim on mõistagi süüa kohe ja kuumalt, kuni koorik püsib krõbe ja juust sees pehme. Aga pole ta miskit häda ka külmalt haugata.

Minul läks mängu seekord:
- u 500 g puhast kõrvitsat (ehk u 700 g koortega)
- kaks keskmist muna
- kaks supilusikajagu jahu
- u 100 g vana kõvakstõmbunud juustu
- sool-pipar (vms maitseainesegu oma äranägemise järgi)
- riivsai paneeringuks

Ajakulu: maksimum 10 minutit ettevalmistuseks ja 20 min praadimiseks. Maksumus: 3-e eurokest võibolla (peamine osa sellest sõltub juustu hinnast). Tulemus: kerge lõunasöök neljale.

No comments:

Post a Comment