Igatahes algas minu külastus Reval Cafe Tartu filiaali sellest, et kui tellisin letist supi ja prae, siis letitagune kodanik küsis, et kas ma soovin neid korraga. Loomulikult ma ei tahtnud seda, kuid selle küsimuse peale meenus, et olin sama keti Tallinna ühe puhveti puhul siunanud rumalust tuua kaks käiku korraga lauda. Noh ja siit siis ka minu lootus tagasiside võluväele :)
Igatahes tegin midagi sellist, mida ma mujal pole seni proovinud – võtsin samad toidud. 10 kuud ja 180 kilomeetrit kaugemal, aga ongi hea võrrelda, et kas ühe keti eri köögid räägivad ühte keelt või mitte.
Seega võtsin suptšikuks Revali borš pardilihast (6.-EUR), mille saabumine siin võttis aega 15 minutit (vs Tallinnas 20 minutit). Supike on samavõrra ilus ja professionaalselt esitletud – eraldi napakestes hõõrutud küüslauk, hapukoor ja hakitud murulauk. Leemeke ise kirkalt peedipunane ja sama ehedalt -lõhnane. Köögiviljad ja liha – kõik täpipealt samamoodi kui eelmises asutises. Ilus ja aus ja maitsev sooritus, pole mitte midagi öelda!
Praena sai samamoodi võetud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR). See taldrikutäis saabus 25 minuti peale tellimist – suurepärane ajastus. Ja ka sooritus on üsna-üsna samasugune. Krõbe fileeke ise on samamoodi magedake, ürdivõi muutis selle aga mahlasemaks ning särtsakad majoneesikuhilad panid selle kokku väga hästi maitsma (antud juhul oli küll majonees rohkem cayenne-pipra kui karripõhine nagu eelmises kirjelduses). Praekartulid, brokkolike, sojaoad ... no kõik praktiliselt identne Tallinnas pakutuga.
Seekord lisan esmakordselt kirjeldusele ka uue mõõtme. Kahele pöidlale lisaks tuleb mängu ka õllevunts. Et noh kas ja kuivõrd pakutakse konkreetses puhvetis ka õllekest, eriti kohapealset käsitööõlut. Sellega on Revalis muidugi kehvasti. Kaks sorti kohalikku suurtootjat ja üks kauge belglane pole kõneväärne valik. Tartus tegutsevas filiaalis võiks olla saada kasvõi ühte-kahte sorti kohalikku käsitööõlut kah, ehkki see kindlasti pole selle puhveti pearõhk.
Kokkuvõte seekord siis suisa neljatine. Supipöial on väga püsti – professionaalne köök ja esitlus jätavad alati hea mulje. Praepöial on veidi vähema entusiasmiga, aga ka püsti – põhitegelase magedus õnnestus särama panna hea kastmega. Kolmanda aspektina saab siin hinnata ketikohviku puhul üliolulist komponenti – kas eri filiaalides pakutakse sama sisu ja kvaliteediga toitu – ning tulemus on väga kiitev, tõepoolest on see üsna identne sooritus. Neljandaks tuleb siis esimest korda õllevunts, mis on aga nukralt längus – olematu valik ja väiketootjate ignoreerimine pole ilus. Aga kas ma antud puhvetit soovitan? Ojaaa!
No comments:
Post a Comment