Menüü pikkusega pole üle pingutatud, siiski on püsimenüüs kaks supikest ja päevapakkumises lisaks veel kaks, mida on võimalik veidrate aegade tõttu võimalik ka purgiga kaasa osta. Eriti lahe-veider on täpsustus, et sama purgiga igajärgmine ost odavam kui esimene ... huvvvvitav, kuidas nad tuvastavad, et tegu on just sama purgiga? :)
Igatahes mina võtsin püsimenüüst esimeseks käiguks: „Borš veisepõseliha & hapukoorega“ ( 5.00). Selle saabumisest andis märku ajaloolise lifti kolin ning aega võttis see u 8 minutit – noh siililegi selge, et ega seda ei hakata nullist keetma tellimuse peale.
Ahjaa, koos suptšikuga saabus ka leivaliuake, kus väikeses astjakeses maitsevõi. Noh ja nüüd palun vastake mulle, miks ei võiks see hapukooreke olla täpselt samamoodi ja täpselt samasuguses napakeses? Et miks peab see hapukoor laiutama keset suppi nagu lehm keset lauta? Ei, ega mul pole hapukoorekese vastu mitte kõige vähematki ... aga MIKS peab seda supi sisse panema?
Supp ise oli selline ... okeika. Noh kenasti punane ja peedilõhnane leemeke. Pehmed veisepõse tükikesed. Peedipunased köögiviljad. Kõik juskui õige, aga lamedavõitu. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte kuigivõrd soolakest. Selline ülileebe ja üsna rõõmuvaene. Hapukoore pehme rammusus muutis kõik selle kausisisu veelgi ümaramaks ja mittemidagiütlevamaks.
Praena katsetasin seda, mis juba veebis silma tõmbas – „Maksa-šašlõkk peekonis. Kadaka-rosmariinikaste-punaveinikaste-spargelkartul-spargel-peet“ (12.00) Pean tunnistama, et see võttis veidi kukalt kratsima ja guugeldama. Et misasi on spargelkartul ... aga näe ongi selline olevus olemas, välimuselt nukiline ja pikergune, aga polevat mitte pastinaak ega maapirn, vaid lihtsalt selline omalaadne kartul.
Igatahes saabus taldrikutäis 20 minuti peale tellimist ja nägi välja päris kenake. Taldriku tagumises osas olevat püreed ei oska minu keel küll millekski muuks pidada kui pastinaagiks, ehkki seda tegelast kirjas polnud. Kartulid – noh olgu nad siis minu poolest spargelkartulid, kuid maitsesid ikka nagu kartulid ehk minust jäid nad enamasti taldrikule. Spargel krõmpsus mahlaselt ja täpselt parajalt. Kaste oli kindlasti punaveini põhine, kuid muid maitseid ei suutnud selles tuvastada ülemäära soolasuse tõttu. Ahjaa, mängus olid juba supist tuttavad keedetud punapeedi siilukesed – selline toidukombineerimine on minu meelest alati lahe mõte.
Toidu parim ja tellimisväärseim osa oli aga kahtlemata maksa- sašlõkk. Viis pöidlaotsa suurust tükikest, värskelt varda otsast maha lükatuna. Tõsi küll, vormisatud panni-šašlõkina, ilma sütelõhnata, kuid subproduktide kasutamine peenemas köögis on alati kiiduväärne. Tõsi, vardatäie üks ots oli veidi kummiseks tõmbunud vaatamata peekonikoorikule, kuid sama varda teise otsa poole liikudes muutus maksa konsistents järjest mõnusamaks! Aroom ja maitse – kõik see oli kokku täpselt see, mida ootad, agressiivsevõitu kastmega seda täiendada polnud mingit vajadust.
Õllevunts on menüüga ka kenasti rahul. Ehkki maja on ilmselgelt rohkem veinidele orienteeritud, on kirjas kenasti ka Käbliku ja Pühaste õlled, nii et väike panus kohalike kodade toetamisse on ilusti tehtud.
Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial on üsna lötakil ja laskub horisondist kahjatsusega allapoole – see supp pole ju halb, aga juba algselt igav ning veelgi igavamaks tuunitud. Praepöial saab seevastu üsna püsti olema – maksa kasutamine menüüs on juba ideena äge ja teostusena üsna hästi välja kantud. Õllevunts naeratab samuti rahulolevalt. Seda puhvetit võib ju mõningaste mööndustega, aga siiski soovitada küll.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment