Tuleb pattu tunnistada, et minagi läksin katkuajal kaubanduskeskusesse. Kingituse järele, mis muud. Aga no tõesti mujal seda konkreetset vajalikku asjakest saada polnud. Aga ühtlasi vaatasin veebist järgi, et kas mõni sealne puhvet oleks ka seda väärt, et sinna oma pöidlaid surada. Sest et noh, kuigi kirjas on neid toidukohti seal 25 (jaaaaa-jaaaa, kakskümmendendviis!), paigutub enamik neist minu jaoks mitte ihaldusväärsesse kategooriasse „tänavatoit“.
Hmmm, tundub et nähtus nimega Aatrium Cafe võiks siiski olla kohake, kus saab ka päris toitu. Panen pöidlad valmis ja sean sammud sinnapoole ning kohale saabudes heitun. Mõttes nüüd siis et ... söökla? Nime järgi kohvik. Oma ülilakoonilisel veebilehel lubab, et „Aatrium Cafe pakub sulle kohapeal valmistatud bufee valikut, mis on restorani tasemel.“ Ja tegelikult on siis vana hea söökla, kus sa võtad kandiku peale oma valitud toidud kokku ja maksad kassas kõik kenasti tüki/grammi pealt kinni.
Noh aga jätame selle vormi siis kõrvale ja vaatame pakutava sisu. Kui kogu ülejäänu valik on seinte peal kirjas, siis supi kohta pole kuskil poolt sõnagi. Plaanin juba lahkuda, kui märkan, kuidas üks proua endale kulbiga kuskilt midagi siiski kaussi tõstab. Noja näedsa, eksole ju nii, et kõik teavad, et siit nurgakesest saab suppi, onju? Üks termospotike keset kandiku liugraja kurvi, juures imepisike pabersildike „kana-riisisupp“. Kirjas on 100 g hind, tõsta endale siis palju tahad, kasvõi kolm kulbitäit. (Minul läks kokku 340 g, üldhinnaga 3,03 eur).
Liuglen edasi praeleti juurde ning palun endale eraldada „mango-grillkana filee“ (3.85 EUR), sinna kõrval panna „Vahemere köögivili“ (2.50 EUR) ja lisada ehk veidi kummalise – kuid enda – valikuna seenekastet (1.95 EUR).
Kassa juures pidingi siis elus esimest korda oma supikaussi kaaluma :) Maksin ära ja tatsasin, kandik käes, vaba lauda otsima. Restoraniväärilises cafe’s, tuletan meelde. Katkuajale kohaselt olid üle ühe lauad „reserveeritud“, aga ega sööjaid just ülemäära palju polnud nii ehk naa.
Mis siis toidu enda kohta öelda. Lihtne kodune supike, lubatud kanaliha ja riisi leidus kenasti, kartul-sibul-porgand lisaks. Leemeke parajalt ja koduselt maitsestatud, sool ja pipar ning ongi kõik. Ahjaa – supitirina kõrval oli võimalik endale kausikesse ka rohelist hakitud sibulat lisada (mida ma tegin) ja hapukoorekestiki supisse lätsatada (mida ma ei teinud).
Prae juurde liikudes – eeee ... mida mõtlete teie, kui lubatakse grillkanafileed? Kuldset koorikut? Röstitriibukesi? Ehk koguni suitsulõhnakest? Aga siin polnud midagi säänset. Lapikuks vajutet filee oli küll kenasti läbi küpsenud ja mangokihikese peale saanud, aga grill? Kus see oli? Kuskil mujal? Teises majas?
Vahemere köögivili kujutas endast kenakest raguud paprikast, sibulast, porgandist, suvikõrvitsast ja oliividest, kõik kenasti vürtsika magus-hapu tomatise kastmega läbi haudunud. Maitsev, pole midagi öelda!
Seenekaste – igati aus ja õige kraam, mõrkjas metsane kukeseenemekk oli kenasti ja ehedalt olemas. Jällegi – tubli sooritus, ehkki ilma igasugu „restoranipärasuseta“, kui selle all midagi erilist mõista.
Kuidas siis seda külastust kokku võtta? Supipöial kerkib rõhtasendist mitu kraadi ülespoole, ehkki eriti hõisata ei mõista. Praepöial vaatab mõtlikult taldrikule kokku tõstetud eklektikat ja kuulutab, et „kena keik“ ning kerkib ehk umbes samavõrra. Toidu osas liigset nurinat pole, kuid ikkagi – mida mõtles selle puhveti pidaja, kes pani sööklale nimeks cafe ja lubas restoraniväärilist toiduelamust?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment