Passisin siis restoran Menu ukse juures nagu laisavõitu rebane jäneseuru juures, oodates millal keegi pea välja pistab. Noh ja näed täpselt 12 vupsaski välja jänks ... või siis ikka naeratav neid, tõstis piirdeks oleva tooli eest ja vana rebane sai asuda toitu valima.
Tegelikkuses olin nende 10 ooteminuti jooksul juba oma valiku veebist teinud ja menüü andmise peale esitasin ainult kontrolliküsimused. Ainus ja esimene klient – seega kõik ludises teenendamise mõttes nagu lepse reega.
Alustuseks toodud väike saia-aluseke koos punaka maitsevõiga ja sellele puistatud kuivatatud tomati tükikestega oli kena stardihetk. Tellitud klaasitäies vees oli tellimata sidruniviil – no loeme selle boonuseks :).
Esimeseks roaks sai võetud asutuse ainumas supp “Lillkapsa püree supp röstitud kammkarpidega“ (11.-EUR). Saabumisaeg – u tosin minutit. See oli nüüd küll üks paras üllatus. Tadrikus lösutas oliivõliga üle piserdatud puder. Noh umbes nagu mannapuder või muu säärane kuhil. Supp? Kus on supp, ma küsin?
Aga selle kuhila otsas oli vähemalt midagi huvitavat – paberõhukesed kartulikrõpsud, millel omakorda röstijälgedega kammkarbid, midagi musta kala- või pigem siiski nn meremarja sarnast ja väike roheline võrseline kuhjatis. Noh et siis selline paras külakuhi kõike, aga visuaalne struktuur ja värvimäng oli siiski kenake.
Selle kentsaka roa parima osa rolli täitsid perfektses küpsusastmes kammkarbid. Mustad terakesed ei lisanud siia maitse mõttes mitte mõhkugi, võrseksed andsid vähemalt kerge krõmpsu. Mõrkjad röstlaastud panid õlgu kehitama. Nullmaitsestusega mõrkjas-magusakas köögiviljaködikuhjatis ei meenutanud kuidagi lillkapsast, oleks pakkunud pigem pastinaaki.
Teiseks käiguks võtsin maja kalleima roa: „Veis. Karjamõisa mahe veise sisefilee / punase veini musta küüslaugu kaste / lillkapsa spinati kreem / köögivili“ (21.-EUR). Laekumine tellimise hetkest u 30 minuti pealt.
Vaata see on nüüd küll üks kena taldrikutäis, tuleb tunnistada! Visuaalne struktuur on väga kirgas, klaar ja selge. Hakkame väljastpoolt sisse süvenema. Erkroheline ring taldriku välises ääres maitses nagu väga hea soolakas hernekreem – olin päris üllatunud nüüd tagantjärele veebimenüüst üle lugedes, et seegi peaks lillkapsa põhine olema?
Selle roheringi seest leidus meeldivalt rõhkeid sparglikesi, ülemäära rõhkeid pikipoolitusega kolmevärvilisi porknaid ja latakas seenejalake. Hernevõrsed kõige dekooriks paneb ikkagi küsima – olete te nüüd kindel, et veebimenüüs pole pada aetud ning tegu pole hernekreemiga?
Pruun kastmejärv on veinilik-lihaleemelik ja tihke, ilma selgelt eristuva omamaitseta, kuid siiski meeldiv. Liha ise on aga tõepooles selle roa pärl ja juveel ja kontsaking ning mis iganes! Tellimise hetkel pani kergelt imestama, et ei küsita midagi küpsusastme kohta, kuid mis seal ikka – ju köök teab, mis teeb ... ja teabki! Sedasorti veriküpsus mulle sobib väga, ehkki osa publikumist võib sedavõrra kahvatumaks ehmatada, mida punasem on lihasüdamik.
Ainuke küsimus tekkis prae edenedes, et mida hakata peale selle maitsva järvetäie kastmega – taldrikule jätta oli kahju, kuid kahvli abil sisse helpida oleks olnud kah tüütu ja narr. Esmakordselt tundsin kahjatsust, et siin polnud kartulikildu (mida ma enamikel juhtudel ballastiks põlgan), mille abil seda oivamaitset püüda. Korraks kaalusin isegi saiatüki kasutamist, kuid siis lõin käega – kahju küll, aga igat maitsepiiska ei jaksa kah endasse imada.
Kokkuvõte kahetine. Supipöial laskub üsna sügavasse eitusse – supi nime all pudru pakkumist ei oska heaks pidada, julgus pole alati edu sünonüüm. Praepöial kerkib aga üsna maksimumi lähedale – lihaga mõistab see maja ümber käia küll ja veel! Üldiselt aga soovitan seda puhvetit siiski – julgus ja uudsus on vaatamata kõigele ikkagi kiiduväärne.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment