Punane pekimääre

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Franzias pakutakse imeliselt maitsevat pekimääret. No kohe ikka sellist, et kui sa isegi muidu mingit leivalist kraami väga ei tarbi, siis kaob sealmajas pakutav karaskiviil ise tükkhaaval sinu sisse, sest seda va määret tuleb ju millegi peale panna. Loogiline, onju?

Novat nüüd sattus minu kätte väga head, aga minu jaoks nõksa liiga soolast külmsuitsu küüslaugupekki. No aga kuidas seda siis ikka ära kasutada kui mitte pekimäärde peategelasena, eksju? Franzia versioonis tehakse seda sibula ja õunaga, mul aga õuna parasjagu ei juhtunud olema, tegin siis tomatiga. 

Ohsapoiss, kui umbe hää see sai! Tomat annab intrigeerivat punast värvi ja happesust, sibul magusust, pekk kerget suitsust nooti, nipet-näpet vürtse juurde ja piiiiisut sehkendamist ... ja tulemus on jubekole hea, ehkki mitte fotogeeniline, sestap pilt algosadest :)

Nüüd tegin teist korda ja umbes nii:
- soolapekk
- sibul (poole vähem kui pekki)
- tomat (samapalju kui sibulat)
- tšillikesekene ja näpuotsaga muid kättejuhtuvaid ürte
(soola mina lisama ei pidanud liigsoolase peki tõttu, kuid seda va soolakogust peab niikuinii igaüks ise otsustama)

Kõik hakkida üsna pisikeselt (lihtsalt selleks et hiljem saumikseriga kergem oleks püreestada) ja pannile. U 15 minutit hautamist, tõstad kuuma segu ümber kitsamasse/kõrgemasse anumasse ja blenderiga bzzzzzzzzzzz. Kui tomat osutus liiga vesiseks ja püree vedelam kui keskmine hapukoor, siis segu tagasi pannile ja veel mõni minut ilma kaaneta kumutamist. Mõne aja pärast teisaldad jahtunud segu mingisse suletavasse anumasse ja külmkappi jahtuma. Ta-daaa! Valmis ta ongi, niipea kui on külm ja valmis toimima määrdena leiva peal. Leiba aga varu kohe rohkem, eriti kui on külalised tulemas!

Maksumus hinnanguliselt: u 5.-EUR. Ajakulu: koos hakkimise/hautamisega u pool tundi. Tulemus: karbitäis häädust, millega võib ka 10-pealise seltskonna tunnustavalt mõmisema panna, kui igaüks saab paar teelusikatäiekest koos leivatükikestega ära proovida.