Kesklinna poolt lähenedes võib näha mitmeid muid väljasistumise võimalusi üsna hõredalt asustatuna, kuid selle heleda ja helgena mõjuva nurgakohviku ees on rahvast tublisti rohkem. Kell saab kohe-kohe 12 ja ilmselt on hetkel päeva tippkoormus. Selle napi pooltunni jooksul, mis ma majas sees istun, voorib inimesi üsna tihedalt ... kuid sellel on ka oma varjukülg. Kuid kõigest järgemööda.
Kuna olin veebimenüüst oma valiku juba teinud, siis seisin koos teistega kassa juurde sappa ning andsin oma soovidest teada. Välilauad olid üsna täis, seega toetasin ennast veidi liiga soojas ruumis maha ja vaatasin veidi ringi. Selline lihtne, kuid armsa lahendusega toidupesa paistis olevat üsna sopiline ja ruumikam kui väljast võinuks arvata.
Koukisin kotist arvuti välja, et vastata mõnele kiiremale küsimusele, kuid erilist ooteaega mulle ei antud. Napilt kaheksa minutit peale mahaistumist toodi ... oehhhh. Blinnn! See ei ole OK! Toodi kaks käiku korraga! Tahaks meelde tuletada madrusekeelseid sõnu, et väljendada oma nördimust.
Ma saan aru, et on kiire. Ma saan aru, et kööki läks üks tellimus, kus oli kirjas kaks toitu, mis küll ei ole päevakad, aga ikkagi varem valmistatud road ning neid on VÕIMALIK korraga välja anda. Ma saan ka aru, et piiga, kes need korraga väljastatud toidud kohale tõi, ei pruukinud teada, kas ma olen üksi lauas või ootavad kaks eri inimest kahte eri toitu.
AGA! Aga ikkagi, kui on näha, et lauas istub üks inimene, siis ei tooda supppi ja praadi korraga lauda! Ei. Tooda. Punkt. Sest see on hoolimatu! Selline käitumine oleks lubatav ainult siis, kui kunde ekstra ise palub, et: „mul on hirmus kiire, kas saaks toidud võimalikult kiirelt ja korraga, ma pean edasi jooksma!“
Kui isegi ollakse jõudnud lauda, kus istub ÜKS inimene ja ettekandjal on käes KAKS toitu, siis võikskasvõi küsida: „ka see on OK, kui ma jätan teie prae siiasamma jahtuma?“ Praegu seati klient fakti ette – kugista oma supp tulipalavalt alla, et teine käik ei jõuaks jahtuda ... või lepi külma põhiroaga!
Oehhh. Brrrr. Aga proovime asjaga edasi liikuda.
Supina olin juba ette valinud „Läätse-fenkoli supp kookospiimaga“ (6.-EUR). Tellimust andes kortsutas piiga korra kulmu, et „see on meil vist otsas“, kuid köögist küsides selgus õnneks, et ühe portsu veel saab. Puhh, väga hästi, mulle pole rohkem vajagi :)
Suptšik oli suisa oivaline, kuum nii temperatuurilt kui vurtsult. Tšilli ja ingver andsid tihkele läätseleemele särtsu, kookospiim lisas kreemisust, fenkol omapärast eeterlikku vunki. Taevale tänu polnud kellegi kuri käsi seda ilu ka ära püreerinud – üks rõõm teise otsa! Sööd ja tunned, kuidas sisemine temperatuur tõuseb välisega ühele nivoole, maitsemeeled tantsivad tšaardašši ja otsaesine tõmbub higiseks. Elu on ilus!
Põhiroaks valitud „Puravikurisoto trühvliõliga“ (11.00) ei suutnud aga sama positiivset emotsiooni enam edasi kanda. Kas oli asi selles, et toit oli maha jahtunud, pahakspanus teenendusapsu pihta, või ka lihtsalt selles et peale eelmist vürtsikat elamust ei saanudki leebe olemusega risoto muljet jätta, ei tea. Jah, kõik lubatud komponendid on toidus olemas, kreemine tekstuur suurpäraselt teostatud. Isegi kõige tipuks toidu pinnale raputatud röstitud seedermänniseemned ei pakkunud seda maitserõõmu mida oodanuks. Igatahes jäi enamik portsust taldrikusse.
Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on püsti mis püsti, rõõmus ja rahulolev, päevane maitselaks kenasti kätte saadud. Praepöial vajub selle esmaelamuse kõrval röötsakile ja ütleb, et „kena keik, aga igav on“. Jäme eksimine laudakandmis-etiketi vastu nullib üldelamust aga tublisti madalamaks. Kas ma sooviatn seda puhvetit? Eeee ... no vähemalt mitte tippkoormuse hetkedel.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment