Õnneks aga pole suvi veel päris otsas, vähemalt mõned ranna-asutused jätkavad veel tööd. Õigupoolest oleks päris romantiline ette kujutada, kuidas modernset vurhvi klaas-seinaline Poko rannarestoran toimiks ka talvel, valgustades poolenisti lumevallidesse mattununa ümbrust nagu lumelatern.
Sattusin rattaga tiirutades selle puhveti menüüpostist mööda sõitma ja silma jäi midagi siiakala teemalist. Ohhhooo, siia tuleb tagasi tulla! Kuna külm ronis naha vahele, aga tahtsin väljas süüa, läksin ostsin endale turult suvalise sviitri selga ja tuuritasin tagasi.
Kui ma sooja saali astusin ja küsisin, et kas väljas ka ikka süüa saab, vaatasid letitagused noored veidi õlgu kehitades üksteisele otsa ja noogutasid. Mõistlikud inimesed istuvad laudkonniti sees, aga no las see põrunud vana siis istub väljas rõske jaheda tuule käes, eks ole – umbes nii võis seda õlgade ja pilkude dialoogi tõlgendada.
Teatasin siis oma siiasoovist ja asusin maksma ... ooot, see asi on mõeldud kahele inimesele (Soolasiig 2’le, 29.-EUR)? Eeee, kas kuidagi vähendatud portsu ei saa, et ühele pakkuda? Noorhärra teatas, et vähendada ei saa, aga kala olla ju ainult 150 grammi, et seda võib üksinda süüa küll! Noh see suur et. Noh mis siis ikka, teeme selle tembu ära!
Istun lauda ja jälgin, kuidas asjalik töömees suveterassi päevavarjude kallal askeldab. Mitte ei saa aru, kas ta võtab neid juba maha või parandab tormikahjustusi? Ehkki tuld, merd ja teise inimese töötegemist võib vaadata lõpmatult, ei lasta mul pikalt passida – vähem kui kümne minutiga tuuakse mulle ette suur ja muhedalt vormistatud liuatäis.
Paberalusel olevat siiafileest lõike võiks vist tinglikult äkiseks tituleerida, sest no koostisained on ju õiged – kergsoolatud kala, sibul, pipar ja till. Samas pole see kraam tihedalt peeneks hakitud ja sibulat on vähevõitu, nii et ikka vist ei ole äkisena mõeldud kraam. Tont sellega, liigume edasi.
Röstitud saiatükid on superlaheda leidlikkusega kõrkjavarre otsa lükituna rivvi seatud. Omaette napakestes ribastatud heleroheline wakame-vetikas, hapukoor murulauguga, siiamari, peeeeenelt hakitud salatisibul ja sidrunisektorid.
Asja mõte on siis äärmiselt lihtne ja lahe nagu rannatoit olla saabki. Võtad aga krõpsuva koorikuga saiatüki, tõstad sinna peale törtshaaval igast napakesest midagi ja valmistad ise endale väikeseid einesaiakesi. Kui nüüd sel moel saiasöömisele keskenduda, siis olekski kahe inimese kõhud täidetud. Minust jäävad aga need viilakad enamikus kõrre otsa kükitama, segan kõiki asju vaheldumisi erinevateks ampsakateks ja saan mõnusa kerge kalase elamuse. Jah, kallivõitu, aga siiski just täpselt sellise nagu tahtsin, tuulise, jaheda ja maitsva.
Supi- ja praepöial las olla seekord puhkusel – selleks ma ju Pärnusse tulingi. Samas õngitsen meretuulest siiakalapöidla ja ajan selle kiitvalt püsti. Siia puhvetisse tasub tulla küll!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment