CaptainEL šašlõkk ja kebab (Tallinn)

Viru ja Sauna tänava nuka peal on üks keldriurgas, mis on ilmselt näinud kümneid algatusi selles midagi avada ja pidada, kuid ma ei mäleta, et oleksin kunagi ühtegi neist sisse astunud. Seekord jäi aga see kitsas sügavustesse viiv trepp silma ja otsustasin proovida. Ukse kõrval seekord nimeks CaptainEL.

Muuseas urgas ei tähenda minu keelepruugis üldse midagi halba, urkabaarid ja –kõrtsid on mõnikord need kõikse ägedamad üleüldse! Seekord aga ei olnud. Kuid kõigest järjekorras ja lühidalt, sest paljust pole rääkida.

Mõrvarkitsaste astmetega looklev trepp on ilmselt näinud palju kukkumisi ja kuulnud eri keeles roppusi selle käigus. Seekord oli ta aga lihtsalt räpane. Pisike madala laega ja odavuse järgi karjuva sisseseadega ruumi täitis ilmselgelt liiga kaua fritüüris suitsenud ja kuritavitatud õli kirbe vine.

Tõmmu noormees toob menüü ja teatab küsimise peale, et eesti keelt ta ei oska. Mis seal ikka, minu jaoks pole see probleem, seda enam et küsimuse peale „mida tähistab see Aserbaidžaani lipp“ tulebki seletus, et see on aseri restoran ja et peremees on aser. Restoran ... hmmmm. Aga noh las olla, proovime siis siinset versiooni aseri köögist.

Sisseastumise aluseks oli mõistagi asjaolu, et menüüs on supp. Kanasupp. 6 eurot. Ega ilmselt rohkem polegi vaja teada, eks ole. 9 minutiga toodi lauale pirakas supikauss, milles oleva leeme väljanägemine oli ju täitsa nummi – kuld-punakas ja päikseline, rammus ja ürdine. Aroom – mõõdukalt aga mõnusalt on tunda kuivatatud punet.

Maitse ... emhhh ... mage ja veidi liimerdav. Nagu odava riisi peale keedetud suppides ikka juhtub, vajub riis ilmselt mitmepäevase kuumas seismise käigus laiali ja muudab lusikatäied leemi veidi sültjalt vatiseks. See oli nüüd üks väheseid kordi, kui ma kasutasin soola-pipart, et ettetoodud toidu maitset võimendada, saamaks mingitki elamust. Muuseas – vähemalt üks kanatükk oli eelmises käibes olnud šašlõkk – reetlik vardajälg pontsakas lihatükis ei jätnud kahtepidi arvamust.

Omaette üllatusmoment oli omaette kausikeses serveeritud ... majonees! Jah justnimelt majonees, mitte hapukoor. No mine tea, järsku aseri köök niimoodi ette näebki? Igatahes isegi minusugune supisõber jättis kolmandiku kausist söömata, sest et „mehhh“.

Teiseks käiguks valisin nelja-viie erineva šašlõkivariandist kalkuni (11.90). Tellimise hetkel küsis noorhärra, et kas soovin garniiriks friikartuleid? Kuna mingit muud varianti pakkuda ei olnud, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, lähtudes juba kasvõi spetsiifilisest fritüürihaisust, mis rääkis veteranikeeles.

U 20 minutiga toodigi lauda üks kõige andetumaid taldrikutäisi, mida on võimalik ette kujutada. Kuna friikartuleid ei olnud tellitud, siis oli selle jaoks mõeldud taldrikuosa lihtsalt tühjaks jäetud. Sestap paistid need kaks armetut kurgiviilu ja tomatiseibid välja eriti koonerdavad, teises servas olevate lihatükkide katmine kahvatu lavašitüki alla muutis toidu väljanägemise veelgi plassimaks.

Liha ise oli ... nohhh ... söödav. Sisuliselt 0-maitsestus ja IGASUGUSE grill-lõhna ja jälgede puudumine ei muutnud seda kraami isuäratavamaks. Ma ei kujutagi ette, kas see oli valminud kuidagi rippuvas asendis mingis praeaahjus või kebabgigrilli ees? Õrn pruunakas jume lihanurkades rääkis ju mingist kuivas kuumast kiirgusest, aga kahjuks ei andnud seda oodatud rikkalikku sütelküpsenud või praeliha lõhna ega maitset.

Kokkuvõte ei jõua ära imestada, et kuidas selline koht on juba u aasta tegutsenud (kui otsustada FB-lehel olevate fotode järgi). Suvisel ajal tänavakohviku formaadis turistidele šašlikumüümise najal? Igatahes minu kogemuses on nii supi- kui praepöidlad sorgus. Kui see oleks ainus välikohvik piiiiika maantee ääres, siis võiks sellesse ju uuesti minnagi, kuid pakkumisi tulvil Tallinna vanalinnas – ei ole see puhvet küll soovitamist väärt.

---

lugu ilmus siin