La Prima (Tallinn)

Kas teate mis, kulla kamraadid, Tallinna vanalinnas polegi ainult turistilõksud! Siin võib poolkogemata sattuda ka imeliseimate toidu- ja teeninduselamuste peale!

Miks poolkogemata? Aga ma olin oma pöidlatorkeks välja valinud ühe sootuks teise koha, kui tee peal läbi südalinna jäi silma üks uksetagune menüü Harju ja Rüütli ristmikul. Libistasin kiirelt silmadega üle, tuvastasin et menüüs on olemas nii supp kui praad ja astusin sisse.

Puhhhh, esimese hooga olin kindel, et siin puupüsti täis saalis ma küll endale kohta vist ei leia – pool saali oli täis pikka sünnipäevalauda ja kõik klienditeenindajad olid kiirelt sebimas selle ning teiste laudade vahel.

Kuid ennäe, loetud sekundite jooksul astus üks pikka kasvu naeratus minu juurde ... ning imekiirelt eraldati mulle omaette lauake ja asetati sellele juhtmevaba lamp – hiiiiirrmus lahe idee loomaks poolhämaras ruumis pisikest individuaalset valgusesaarekest ning seeläbi õdususe tunnet.

Nüüd siis teine moment, miks sattusin siia „poolkogemata“ või ausalt öeldes lausa kogemata. See koht oli pizzeeria! Enamasti libiseb mu silm nendest asutustest tuimalt üle, sest 1) no ma ei ole pizzasööja ja 2) nende kohtade muu menüü on enamasti kaheldava väärtusega. Või vähemalt olen ma siiani niimoodi arvanud. Nüüd aga arvan teisiti! Aitähh, La Prima selle eest!

Silmitsesin sünnipäevalisi ja valmistusin pikemaks ootamiseks – õnneks aega mul oli. Aga võta näpust, vaevalt olin maha istunud, kui kohale ilmus nüüd juba jässakam-asjalikum tegelane, näpus menüü. Kuna olin oma valiku juba ukse taga teinud, esitasin vaid paar täpsustavat küsimust ja tellimus sai tehtud. Blond noormees jättis juba algusest peale äärmiselt professionaalse mulje, sooritades asjakohaseid „juurdemüügi“ nükkeid stiilis „kas ma võiks siia juurde veel seda ja tolle juurde toda pakkuda“. Tubli-tubli, ma hindan seda, kuid valik on tehtud.

Minutike hiljem astub juurde juba kolmas, käes veinipudel, küsides, et „kas võib pakkuda komplimentaarse klaasikese?“ Jälle – kiidan siiralt, kuid tänan ei :)

Vaatamata kogu pidusuminale ja sekeldamisele ilmus esimene käik minu ette napilt 8 minutit peale tellimist, selle peale tuleb öelda ainult „vau, braavo!“. Köögi ja saali omavaheline koostöö on siin majas lihtsalt superhästi sisse seatud. Sügava taldriku serveerimine laia tervikliku puutüvest lõigatud seibi peal lisab visuaalset efekti, lisaks välistab selle, et kelner peaks oma pöialt taldriku siseservale asetama – pisiasi, aga oluline detail! (lõppeks on minu pöial ju olulisem :D )

Supp „Zuppa Toscana“ (salsiccia, spinat, vahukoor, peekon, kartul, ürdid; 10.-EUR) on väärt vähemalt sama suurt „vau“-hüüatust, kui isegi mitte enamat! Aroom räägib väga tublist köögiviljapuljongist ja küüslaugust ning see on ilus algus, sissejuhatus maitseelamusele.

Minu jaoks üllatuslikult oli itaaliapärase vorstiliha tükikesi sisaldavale supile lisaks veel eraldi kausikeses serveeritud ka vinnutatud peekoni peenelt hakitud killukesi – mis seal ikka, kallasin ka selle supikese sisse.

Mõõdukalt soolane, kergelt happeline, piisavalt tuntava vürtsika puudutusega, vahukoorega kreemiseks tembitud leem maitses lihtsalt imehästi. Kartul, liha, spinat – lihtsad aga kvaliteetsed koostisosad. Neli-viis väikest loorberilehekest tuli küll söödamatutena suust välja koukida, kuid esiteks see ainult tõestas supi ehedust ning teiseks oli õnneks ka kõrval peekonitükikestest vabanenud väheldane kausike, kuhu need panna.

Pean ütlema, et see on vist esimest korda, kui ma itaaliapärases puhvetis saan suppi, millega ma ülimalt rahule jään!

Teine käik tuli rubriigist „Laavakivi grill ise küpsetamiseks“. Krevetid on mu kindlad lemmikud ja nii ma siis valisingi viiest võimalikust variandist „Tiigerkrevetid“ (15.-EUR) ja sinna kõrvale salati „Insalata Colorala“ (roheline salatisegu, porgand, redis, tomat, türgi uba,kurk, marineeritud sibul, marineeritud punane kapsas, oliiviõli, vinegrett; 6.-EUR)

Selle käigu saabumine võttis aega 25 minutit tellimuse hetke ning taaskord tuleb öelda „vau“ nii ajastuse (sh saali/köögi hetke koormuse juures) kui ka roa ilmumise osas. Noorhärra seletas ülimalt asjakohaselt, mida ja kuidas teha ja mida MITTE teha – nt mitte asetada kuumale laavakivile tšilliseibe, sest tulemus on võrreldav pipragaasiga! Särtskuuma kivi pinnale keerati kelneri poolt soolaveskist ürdisoola ning edasine oli juba minu teha.

Kõigepealt siis asetasin sinna susisema rosmariini ja tüümiani oksakesed ning neile esimesed kolm krevetikest ja paar küüslauguviilukest. Ohhhhh, see mõnusaist mõnusam lõhn – taaskord meeldetuletus sellest, et toiduelamus algab visuaalist ja lõhnast ning maitsemeelel on siin alles kolmas, kinnitav roll. Krevette pidevalt pöörates ja lisades saab sel moel valmistades enda jaoks parima küpsusastme, tulemuseks garanteeritud rahulolu.

Salat koosnes supervärsketest lehtedest ja üliõhukestest juurikaseibidest, idudest ja imehästi sobivast magus-hapukast õlikastmest. Kastmenapake ajas aga üleüldse pöördesse – see oliivide, kapparite, küüslaugu ja peterselli segu parimas oliiviõlis oli nii pööraselt hea, et isegi minusugune saiapõlgur kulutas ära õige mitu värskeltküpsetatud plaadisaia tükikest, saamaks seda nestet maksimaalselt kätte.

Kokkuvõte tuleb ülivõrdeline ja kõrvade peal seisev! Supipöial teatab kogu maailmale, et tema eelarvamus itaalia köögi supi-saamatuse osas on murtud ning see on üks õnnelik murdumine! Praepöial on õnnelik selle ise-grillimise elamuse üle ja kiidab kogu sooritust alates visuaalist ja lõhnast kuni maitseni. Teeninduskvaliteedi pöial seisab kinni ülemises punases näitajas ja soovitab siia majja kliendina tulla puhtalt koolituse saamise mõttes paljude teiste restoranide asukatel.

---

lugu ilmus siin