Ingeri hotelli kohvik (Narva)

Sattusin isevärki toiduelamuse peale, mida oleks patt teiega mitte jagada. Järjekordsel retkel Narva vormistasin end sisse Ingeri hotelli (muuseas leti tagant kostis küll aktsendiga, aga väga head eesti keelt, mille eest kiidan, Narvas on see hotellides pigem erand!).

Novat ja selle sissevormistamise käigus näen leti peal silte, milles pakutakse Ingeri kohviku nime all lõuna- ja õhtusööke. Tean, et selle hotelli all olev restoran suri katkusurma ja küsin, et kas ja mis? Selgub, et asutus ise ei ole veel avatud, aga köök juba töötab ja tellimise korral nad toovad kas ühe või teise hotellituppa.

Hmmmm. Esimese hooga olen kõhklev, aga kui olen juba tuppa jõudnud, siis otsustan siiski uudishimul endast võitu saada. Lähen uuesti alla, täpsustan et kaua tellimusega läheb (15min) ja et kas toit valmib ikka siin majas, mitte ei tooda kuskilt mujalt (valmib samas).

Kuna kohvik pole lahti, siis saabki tellida ainult komplektina supp-praad-magustoit. Lõunana seljanka, kanakotlett kuskussiga ja õunakook. Kokku 8.-EUR. Nohhhh, aga miks mitte! Teatan küll, et kooki ma ei soovi, kuid mõistagi maksan täissumma.

Vaevalt olen tuppa tagasi jõudnud ja mõned liigutused arvutis teinud, kui juba kõlabki koputus ning põlles tädi ulatab üle ukse paberkoti täie toidukraami. Umhhhhh. Nohhh ma ei tea. Kui tellimus ei lähe majast välja, siis kas on ikka hea mõte pakkuda karpidesse pakitud roogi? Toidu puhul on ju ülimalt oluline ka selle esteetika.

Aga olgu, asume asja kallale. Komplektis on supikausike ja väike topsike hapukoorega (jesssss, eraldi serveeritud!!!). Kotike kahe hästilõhnava musta leiva viilakaga ja salvrätikud. Kinnises pakendis puidumassist pressitud söögiriistad (ei ole jess, nendega on ebameeldiv huuli puudutada – jällegi samas majas võiks ju anda metallriistad, mis lähevad pärast pessu?). Pudel vett. 8 raha eest ju niigi palju, eriti kui selle komplekti sisse oleks pidanud kuuluma ka koogitükk.

Supike – oi kas teate see on aromaatne! Julgelt happeline, selgelt kurgi- ja oliivimarinaadi järgi lõhnav. Maitse veelgi julgem, intensiivselt happeline ja magus, tihkelt vorstine-kurgine. Paar sidrunitükikest tõstavad haputaseme nii kõrgele, et pean paslikuks isegi hapukoort juurde ampsata. Väike kräbalake värsket käharpeterselli. Mõned oliivikesed. Mõnus ja elus ja maitsev kraam. Jah see pole seljankade tippklass, kuid väga-väga hea sooritus ikkagi! (Soovituseks – kui seljankapõhjaks olev vorstihake veel kiirelt läbi praadida, saab kõvasti maitsepunkte juurde, muudest väikestest nippidest rääkimata)

Ahjaa, pisikese lapiku lusikalaadse moodustisega on keeruline suppi helpida, sellega saab ehk tihedama osa kätte. Leemeke tuleb otse kausist sisse luristada – aga see on nii hea, et tilgakestki ei taha järele jätta! :)

Prae osas jääb hinnang tagasihoidlikumaks. Tomati-kurgi-hiinakapsa salat ei saagi talvel midagi erilist olla, kuid ta oli siiski värske ja veidi ka piprakesega elavamaks tuunitud. Kanakotlet osutus olema veider pannkook, kus jämedalt hakitud kanatükke hoidis koos mingi arusaamatu ja üsna maitsetu taignane ollus. Ülesoolatud kuskuss oli kuiv ja neutraalne jahukastme tilgake seda kuigipalju ei päästnud. Krähmakas juba tuttavat peterselli vähemalt pisut kompenseeris karbilõunalikku eba-esteetikat.

Kokkuvõte sama kentsakas kui toiduelamus ise. Supipöial on igatahes püsti, kiites juba kasvõi hapukoore eraldi serveerimise eest. Praepöial jääb horisondist allapoole, kuid päris alla-asendisse kah ei nihku. Võttes arvesse olukorra ja serveeringu eripärasid – siis ei ma praegu ei soovita, sest kuidas ma saakski suletud puhvetit soovitada. Kuid mine tea, võibolla päris avamise järel käin uuesti asja üle ja isegi soovitan?

---

lugu ilmus siin