Kõige laiemalt saadaolev tagavaraosa kana küljest on tema filee, mis on täiuslikult mõtetu. Noh umbes nagu pommu või suvikõrvits või muu oma olemuselt käsna funktsiooni täitev köögivili. Et sa võid teda maitsestada ja ära kasutada kolmekümneviiel eri moel ning ta ei kobise sulle üldse vastu. Ei anna midagi erilist juurde, aga täidab oma funktsiooni ära.
Antud juhul siis on selle rinnafilee funktsiooniks olla nagitsate valgeks valgurikkaks nime- ja sisuandjaks. Koos kartuli, sibula, muna, tärklise ja maitseainetega. Oi kindlasti võib siit välja jätta nii ühe, teise kui kolmanda, aga kana ennast ja maitseaineid ma siiski ei jätaks. Võibolla teinekord paneks midagi hoopis juurde, nt juustu.
Aga seekord läks igatahes nii
- üks jurakas filee
- üks kopsakas keedukartul
- üks keskmine sibul
- üks keskmine muna
- u tl maisitärklist
- soola/pipart
Kombain juriseb kogu kraami ühtseks möginaks, sinu ülesanne on (soovitavalt märgade/õliste kätega) vormida neist pätsikesed ja torgata ahju. Võib harilikku praeahju või minu poolest kasvõi pannil vormistada, onju. Mina kasutasin kuumaõhugrilli. Pätsikesed võib pealt õliga piserdada, see annaks parema välispildi, mul hetkel polnud pihustit.
200 kraadi juures 15 min ühelt ja 10 min teiselt poolelt - aga siin tuleb juba vaadata, kuidas teie ahi käitub. Kui on keskmise ampsu suurused nagitsad, siis on nad kuldse pealispinna saavutamise hetkeks raudselt ka küpsed. Peamine on vaadata, et nagitsad liiga tihedalt omavahel koos poleks, et kuumus pääseks nende vahel liikuma, parem on kasvõi teha mitmes raksus erladi, kui et ülekoormatud plaaditäiega.
Novat, ja kas sa nüüd pakud neid omaette ampsudena koos mingi külma kastmega või mingi prae osalisena, on juba täiesti su oma valik. Lihtne, kas pole?
No comments:
Post a Comment