Teisipäevane soe õhtupoolik ning välilauad on praktiliselt kõik täis. Õnneks on sedavõrra rohkem ruumi sees ning sean ennast sisse nö kuulsuste ruumis, kus seinal mh ka presidentide pildid. Mulle sobilikud kõrged pukklauad, millele on nii hea nõjatuda, muudavad olemise veelgi mõnusamaks.
Esimeseks käiguks on võtta vaid üks supp „Selge lõhesupp krevettidega“ (9.90 EUR), mida aga soovi korral saab tellida ka kooresena. Tänan küsimast, aga selgeid suppe saab niigi harva nautida, nii et võtan selle variandi, tänan-palun-jah.
Supi saabumisega läheb täpselt 10 minutit, mida saab üsna suure külastajate hulga juures pidada väga heaks tulemuseks. Veidi ootamatu, aga lahedalt värvilise tervitusena vaatavad supi pinnal vastu punased mammukesed, mida ma esimese hooga rosepipraks imestasin. Tegelikkuses osutuvad need ilmselt-vist-võibolla sidrunväändiku marjadeks (?), mille hapukas noot kalasupile suurepäraselt sobib. Krevetid olid ehk natukese liiga rõhked, aga kõige muu osas oli see supisooritus üsna suurepärane. Hea konsistentsiga maitsev leemeke, päris palju kala, mõõdukalt köögivilju. Ei midagi super-puper erilist, aga hea ja aus kraam.
Veidikese pani imestama see, et suppi lauda toonud noormees ütles nõks kahetsevalt, et „teie teise tellimusega läheb veidi aega!“. Tiba hämmeldunult ma noogutasin, ise imestades, et aga miks taeva pärast oleks vaja kahte käiku korraga tuua ... ja nii umbes poole supi pealt tuligi noorhärra kapates teist taldrikut lauda tooma. Ehhhh. Elementaarne viisakus oleks ju ära oodata, kui kunde lõpetab esimese käigu, kas ei? Kõrgtaseme viisakust – et küsitaks „kas võime järgmise roa tuua?“ ma ju ei nõuagi, aga kundest hoolimise väljanäitamine võiks olla ju vaikimisi sisse programmeeritud?
„Madalküpsetatud veisepõsk; hooajalised köögiviljad, chimichurry, koorekaste“ (17.90 EUR). Ilma liigse kunstipäratsemine, kuid siiski kenasti vormistatud visuaal tekitab positiivse eelfooni. Julgelt rõhked rohmakad pastinaagi-bataadi-paprika ja punasibula viilud räägivad hea väljaõppega köögist, kalekapsa kasutamine trenditeadlikkusest.
Kolm tikutoosi suurust lihatükikest on absoluutselt perfektsed – pikakiulise ja ülipehme tekstuuriga, veidi liimjad ning suurepäraselt maitsestatud. Roheline chimichurry kaste võinuks olla küll liha kõrval, mitte peal, praegu kippus see hapukas intensiivsus liha enda maitset veidi lämmatama – aga maitsev ja kohane oli seegi. Veidi pähklise maitsega koorekaste jättis pigem neutraalse, kuid siiski üldpositiivse mulje.
Kokkuvõte tuleb üsna positiivne, nii supi- kui praepöial on horisondist kõrgemalt, ehkki ka ilma liigse vaimustuseta. Peale toidu eest tasumist juhtisin noorhärra tähelepanu ka mainitud väikesele teenindusapsakale, mille peale tundub et siiralt lubati see edspidi arvesse võtta – nii sai ka see küsimus silutud. Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – jaa, soovitan ikka!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment