Kaluriküla sadamarestoran (Pärnu)

Kamraad viitas, et sihuke koht, külasta kuniks suve! Ausõna ma poleks sellest linnaäärsest kandist ise midagi osanud otsida. Kauge ta muidugi pole, kesklinnast taksoga vähem kui 20 min, aga Pärnu mõttes on Uus-Sauga kui mõiste juba väga kaugel, numbrilises mõttes viib aga aadress sind üldsevälja kuhugi jõe äärde võpsikusse. Seisad seal takso kõrval ja vaatad teisele poole ojakest jäävat toidukohta ja imestad ... kuniks märkad sillakest.

Kesksuve kesknädal pärastlõunane aeg. Mina ainus klient. Paar koera loivavad igavusest ringi (koerafoobikutele ettevaatust!). Kaks neiukest vaikselt omavahel lobisemas. Niiske jõe ja kõrkjate lõhn. Idüll. Suvi. Aega küll. Kogu suhtumine personalil umbes samasugune. Aga ega ma ei pahanda. Veel.

Valikus kaks seljankat, lihane ja kalane. No kuulge, kaluriküla ju. Muidugi kalaseljanka (8.-EUR, ehkki veebimenüüs on 4.-EUR).

Ainuke kalane praad, mida pakuti, oli „Kohapraad“ (14.-EUR). Tellisin siis sellegi kohe ja letist, sest lauast tellimise võimalust ei pakutud. Restoran? Aga noh olgu, suvi, tšill ja piis, eksole.

Istun katusealusesse, tolmutades peent liiva jalge all ja ootan. Vaatan koeri ja aegamisi kuskilt nurgatagusest välja imbuvaid soome turiste.

14 minuti pealt saabub ... oehhh ... tüübiline suvise Pärnu teenindusviga. Kaks käiku korraga! Jälle. Üksi. Mina üksi. Ainuke klient. Tellin kaks rooga. Minu käest ei küsita, et kas ma tahan mõlemat korraga, aga tuuakse. Korraga. Ja asetatakse enesestmõistetevalt lauale nii nagu te pildil näete. Supp kaugemale, praad lähemale. Pffff. Päriselt? Restoran, mu eesel!

Vahetan toidud kohtadega ning esimese hooga kiidan seda, et hapukoor on supi juurde eraldi serveeritud. Tubli! Supipotike kaetud kaanega – kah tubli, et ära ei jahtuks või nt herilased sisse ei lendaks või mis iganes.

Aga see supp on leige! Vaevu leige. Ja mage. Ei happekest, ei vürtsikest, ei soolakest. Kahkjas leem on kentsakalt roosakas, nagu oleks see supp siiski saanud kokkupuute piimavalguga? Sisu koosneb peamiselt kartulist ja vähemas koguses kahe kala tükikestest. Kougin need tükikesed välja ja jätan üle poole supist alles. Sest no tõesti, nii igavat ja maitsevaest rooga ma ei soovi. Mina kui supisõber ja jätan supi järgi – see on halb näitaja. Väga.

Praad on õnneks siiski parem. Vesised ületalvekartulid pole minu jaoks niikuinii huvitavad. Sisuliselt maitsestamata kurgi-tomati-salatilehtede segu on vähemalt värske. Külm hapukurgi-koorekaste pole ka paha. Aga kala on suisa hea! Mahlane, kerge krõbeda koorikuga, hästi maitsestatud. Aga paraku leige, kuna toodi hoolimatult minu ette koos esimese käiguga ja jõudis seetõttu jahtuda.

See on tüüpiline näide konkurentsivabast söögikohast. Et kui sa oled juba seal „kaugel“, siis kuhu sa ikka lähed, sööd seda mida antakse ja kuidas antakse. Sest et kus sa pääsed.

Kokkuvõte pahur ja kolmetine. Teeninduspöial – allapoole arvestust. Supipöial vaatab samamoodi otsustavalt alla. Praepöial õnneks kergitab veidi saba ja üritab olukorda päästa. Kuid ega ikka ei päästa küll. Seda puhvetit ma ei soovita. Võibolla on sel ettevõttel muid väärtusi, mille najal ta püsib, aga enda restoraniks nimetamist võiks nad küll häbeneda.

---

lugu ilmus siin