P.11 restoran ja baar (Pärnu)

Mitte P nagu Pärnu, vaid P nagu Pühavaimu ja 11 nagu Pühavaimu 11. Ehk siis aadressist tehtud nimi :) Igatahes leiab koha nimega P.11 vana peatänava ehk Rüütli ja Pühavaimu ristmiku lähistel ning ma väga soovitan seda leida!

Suvelõpune kolmapäev, turistivoog on linnas sisuliselt lakanud, kogu asutuse peale on lisaks minule vaid üks soome vanapaar kohvitamas. Ootamatult ruumikatele siseruumidele lisaks on praegu veel ka välilauad, mille taha ma ennast ka sisse sean.

Tõmmu noorhärra leti taga üllatab mind vägagi hea eesti keelega, vahepeal lähen temaga vesteldes spetsiifilisemate küsimuste puhul üle inglise keelele, mis on tal suisa perfektne. Vahepeal kuulen kuidas ta veel ühe lisandunud kundega räägib täiesti korralikus vene keeles – nii ei saa ma jätta küsimata, et kuskohast ta pärit on ning kuulen vastuseks „India“. Oivaline, kiire ja viisakas teenindus lisaks keeleandekusele – iga restoran võiks olla uhke ja rahul sellise inimese üle oma meeskonnas!

Menüüga on sellel puhvetil omamoodi veider suhe. Et reklaam-harkjalg tänavanurgal meelitab ühtede nimetustega, mida aga trükitud nö püsimenüüst ei leia (selles domineerivad pastad jms). Kliendi poolt vaadatuna on selline värk küll kergelt segadustkülvav, kuid samas tekitab huvi uuesti tagasi tulla, et näha mida nad siis seekord pakuvad.

Esimeseks käiguks võtsingi siis püsimenüüs olevate suppide asemel (ma tavaliselt teen oma valiku just nö püsikate hulgast) hoopis palju põnevamalt kõlavama „Vietnami kana-riisinuudlisupp“ (5.90), mille saabumisega läheb napp 5 minutit.

Puuliual saabub lisaks supikausile naan-leiva tüüpi lõigukese, mis lõhnavad mõnusalt ürdiselt. Kausis endas on aukohal huvitav must krõbisev asjandus, mis meenutas maitselt magusat röstitud vetikalehte mingite seemnekestega – ja täpselt selleks ta osutuski üleküsimise järel. Hapukas leemeke lõhnas ja maitses ümaralt riisiäädika järele, mis sellises supis on ülimalt kohane.

Mahlased võrsed, tomatipoolikud, roheline suhkruhernekaunake ja rediseviilud annavad supile värskust . Riisinuudlid ja kanaviilakad lisavad toitvust. Kõik kokku on maitsev, kergelt vürtsikas ja isuäratav. Sisuliselt ramen-tüüpi supike, mille manustamiseks oleks suureks abiks olnud söögipulgakesed. Kui teatan sellest noorhärrale, siis lubab ta selle märkuse arvesse võtta ning tundub et ta on selles ka siiras.

Teiseks käiguks võtsin kerge ettevaatusega ainsa prae moodi pakkumise jällegi menüüväliselt harkjalal – šnitsel friikartulitega (9.50). Miks ettevaatlikult? Aga see on enim levinud pealkiri igasugu, ka kõige nirumate pihvetite menüüdes ning tulemus on enamasti alla keskmise. Seekord aga osutus kõik suurepäraseks!

Saabumise ajastus oli suurepärane – u 20 minutit peale tellimust, nii et olin kenasti jõudnud esimese roaga lõpuni. Rõõmsa kollase kuhilana naeratasid vastu lootsiku-kujulised krõbekartulid, mis tõmbasid tähelepanu neile õhukeselt puistatud peenelt riivitud juustuga. Mina, kes ma tavaliselt selle ballastpoole kõrvale jätan, läksin õnge ja ampsasin – oi need on ju head! Ja avokaadopõhine majoneesikaste veel parem ... eriti veel koos nende kardulatega. Ma sõin nad praktiliselt kõik ära!! See on ülima kiituse märk muuseas, kui te juba aru ei saanud :D

Šnitsel oli tehtud proffessionaalselt ja kvaliteetselt. Krõbekoorikus õhukeseks tambitud ja meeldivalt maitsestatud liha – no kuulge, seda pole põhjust jätta ilma leebe kiidusõnata. Värske ja mõnusalt mahlaseks maitsestatud salatike sinna juurde, värsked võrsekesed sinna juurde nii dekooriks kui krõmsuks maitsepaituseks.

Kokkuvõte ülimalt kiitev. Supipöial on vaimustunud köögi oskuse üle kiirelt kokku segada üks tõeliselt isuäratav roake (ainult et pakkuge siia juurde järgmine kord söögipulki, onju). Praepöial on üsna hämmingus, et kuidas saab ka lihtsaima pubiroa pakkuda moel, kus ta tuima kõhukoormamise asemel mõjub maitseelamusena! Suurepärane teeninduskogemus on kirsiks sellel külastusel, nii et antud kohta soovitan ma kohe kindlasti ja väga veendunult!
---

lugu ilmus siin