12 pelmeeni (Pärnu)

Kas mäletate, kuskohas oli Pärnu bussijaam ennem, kui ta oma uude metall-kuuti kolis? Novat samas vanas majas (ainult et vastasukses) on nüüd ukse avanud puhvet nimega 12 pelmeeni. Uksed avanud alles kuu aega tagasi ning nii värskeke, et neil pole isegi oma veebipesa, ehkki no mis oleks lihtsam kui teha oma FB leht ja muuta seeläbi enda kohta info/soovituste jagamine lihtsamaks.

Väike leebetes heledates toonides ruumike, mille keskel üks 6-kohane ja äärtes neli 3-kohast lauakest. Klaaslett ja pool-avatud köök. Lihnte ja pretensioonitu nagu ilmselt tuhanded bussijaamapuhvetid üle maailma. Aga no kuna uus koht, siis uudishimu kandis mu siia sisse, ehkki pelmeenindused pole kuigi atraktiivsed toidupalad minu jaoks. Aga näe, seinapealses menüüs leidub pelmeenide-vareenikute kõrval muudki ning seetõttu otsustan oma pöidlad siia majja torgata.

Suppe leidub kriidimenüüs suisa kaks, otsustasin võtta „Veiselihaborš“ (4.-EUR). Teisipäevalõunasel ajal olin sisuliselt ainumas kunde ning sestap läks kogu lugulaul kiiresti, taldrik jõudis minu ette napilt 4 minutiga. Miks sellest tehtud foto nüüd uduseks osutus (vaatamata kolmele pildiklõpsule nagu tavaliselt), pole mul õrna aimugi, selle eest siirad vabandused.

Hapukoore serveerimine eraldi väikeses purgikeses on hea mõte nii põhimõtteliselt kui ka vormistuslikult – selle eest plusspunkt. Borši sügavpunase värvi säilitamise oskuse eest teine pluss. Sellise värvus puhul oleks oodanud ka happelist maitsemuljet, kuid seda ei järgnenud. Ei ega pole midagi halba öelda selle supi kohta – tummine ja rohkelt peedine-porknane, kildudena head pehmet loomaliha sekka ... aga kõik see jäi sellisele neutraal-positiivsele tasemele. Ära ma ta sõin, kuid väga eriliseks kiita ka ei oska.

Teise roaga sai mulje aga oluliselt paremaks. Böfstrooganov (10.-EUR) saabumisega läks u 15 min aega ning see on suurepärane ajastus. Roog ise oli toekas ja lihale keskenduv – korralikult valitud algmaterjal (ilma liigsete kelmete vms vahekihtideta), hästi läbi haudunud, rikkalikult maitsestatud ning igati meeldiv. Esmase aroomipilve andsid röstitud sibul ja küüslauk, mis panid juba ette süljenäärmed tööle ja mille krõmpsjas tekstuur ja maitse andsid mõnusa lisaboonuse praetud kartuli-porkna kattena. Selle ülimeeldiva leeme konsumeerimise nimel olin valmis isegi kõik kartulid nahka panema, nautides seda, kuidas otsaesisele tekkis eluterve higikirme ja ninaots hakkas vürtsisest suutäiest õrnalt vesiseks muutuma.

Omaette ja paraku kriitilise rea panen aga kirja teeninduse teemal. Noorhärra sai leti taga kõigega üldjoontes hakkama, aga toidu lauda toomisel ei taibanud poole mokaotsagagi lausuda kohaseid viisakusväljendeid. Sellest pahemgi aga oli see, et ühtlasi ei märganud ta ära viia ka tühjasid ja endast eemal lükatud nõusid.

Kokkuvõte tuleb ikkagi pigem positiivne. Supipöidlal jääb küll horisondile vedelema, oskamata ei üles ega allapoole liikuda. Praepöial näitab aga väga kõrgeid sooritusnumbreid ja teatab, et lihaga mõistab see köök toimetada küll ja veel. Teeninduse osas – noh allesavatud puhveti kohta tuleb ehk teha väike mööndus, vast õpivad veel. Aga üldiselt – soovitan ikka sisse astuda küll, kasvõi vana bussijaama meenutuseks.

---

lugu ilmus siin