Amalfi (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal, Vana-Viru tänavas tegutseb veidi varjatud moel üks itaaliapärane puhvet nimega Amalfi. Veidi nurgatagusele asukohale lisab varjatust ka asjaolu, et olen sellest korduvalt mööda kõndides enamasti näinud teda suletuna ... aga näed, nüüd langesid kokku minu ja asutuse ajakava ning sisse ma astusingi.

Kesknädalane pärastlõunane aeg osutus üsna klienditühjaks ning suures sopilises majas oli veel vaid kaks lauda hõivatud, seda lihtsamalt toimus edasine. Menüüga oli asi lihtne – lisaks pitsadele-pastadele-antipastadele oli nö tavatoite vähevõitu, suppe aga üldse täpselt üks.

Minestrone supp (7.50) laekus minu ette täpselt 10 minutiga. Rõõmsalt ja erksalt vävilises kausikeses pakutud lihtne talupojalik köögiviljasupp vastas üsna täpselt ootustele – palju erinevaid köögivilju alates lillkapsast porgandini ja hernestest ubadeni. Lihtne kerge leemeke, maitseid ainult täpselt niipalju et ei häiri ega ei jää meelde mitte millegagi.

Kuna minu sihiks on aru saada köögi käekirjast, siis üritan enamasti toitu ära süüa täpselt sellisena nagu köök ta teinud on, kuid seekord küünitasin peale paari lusikatäit ennast õnneks lauas olevate soola-piprani ning lisasin algsele ülileebele maitsepildile veidikesegi vunki juurde.

Teiseks käiguks valisin maja kalleima roa – „Grillitud veise sisefilee steik puravikukastmega“ (28.-), mille ooteajaks kujunes 30 minutit. Roa meelejäävaimaks osaks kujunes jällegi lohmakalt värvirõõmus taldrik. Ahjaa, positiivsest poolest rääkides – õnneks oli kohe vaikimisi serveeritud korralik hambuline nuga, mille otstarbekusest liharoa puhul ei pea vist pikemalt rääkimagi.

Äärmuslikkusesse minimalismi kalduva käekirjaga köögi nägemuse kohaselt oli näputäis jääsalati tükikesi peidetud miskipärast kartulite alla. Üks üksik pisitomatikesekene nägi välja nii äraeksinuna, et päästsin ta ärasöömise kaudu esimesena.

Liha – ahjaa – selle kohta esitati tellimisel asjakohane küsimus küpsetusastme asjus ning saadi minu tavapärane vastus „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ning tulemus oli tõepoolest hea. Üsna korraliku laagerdusega, suurepärase punase südamikuga, mahlane ja pehme ning ainult mõõdukalt soola näinud lihatükk evis kerget grillisuitsust hõngu ning sellega võis vägagi rahule jääda. Või tuli see suitsune vine nüüd roa parimast osast ehk vähesest ja silmatorkamatult hallist seenekastmest?

Kokkuvõte ebamäärane. Supipöial on piki horisonti, sest ei olnud siin midagi head ega halba esile tuua. Praepöial vaatab veidi kõrgemale, sest hea oskus liha käsitlemisel on ju kiiduväärne. Üldistades aga hinna ja toiduelamuse vahekorda, siis ei oska seda asutust kuigi kiiduväärseks tunnistada, nii et soovituse asemel tuleb õlakehitus.

---

lugu ilmus siin