Telemaja kohvik (Tallinn)

Kui arvate, et Telemaja kohvik on midagi ainult omadele ja väljavalitutele, et võõrad sinna ei pääse, siis nii see pole. Kohvikusse saab Gonsiori tänava poolsest uksest ning enne tõkkepuud, nii et suvaline inimene tänavalt saab kenasti sisse astuda. Nonäed, isegi mina sain, ilma et oleks pidanud kellelegi midagi seletama, et kelle juurde ja miks ja puha.

Ja kui te arvate, et see kohvik on kohvik, siis te eksite jälle. Täiesti normaalne söökla on. Kandikutega ja puha. Et ütled leti taha oma soovi, sulle tõstetakse tellitud kraam sealsamas sinu silme all soojadest konteineritest taldrikusse, lüüakse kassast läbi ja kõik on õnnelikud.

Lühike menüü kenasti vildikaga pleksiklaasist alusele joonistatud, ei mingit vingerdamist keeruliste nimede või kuuekohaliste seletustega. Noh olgu, söökla kohta vast ehk veidi liiga mugavad istumisalused, kohati lausa diivanite sarnased, aga ega see siis ju kahjuks tule, onju.

Kuna olen selles puhvetis esmakordselt (peale mingit hämust mälestust kaugetest aegadest), siis võtab minu asja-ajamine veidi rohkem aega kui normaalsel inimesel, aga leti taga olev proua on kui kehastunud vanaemalik rahu ja kannatlikkus ise.

Suppi tuleb ise õppida tõstma, mis raskepärase supipoti ligadi-logadi liikuva kaane tõttu paneb mind ülemäära kolistama ja kohmetuma. Selle sees antud päeval leidunud „Tomati-hakkliha supp“ (3.50) saabub siis minu ette koos minu endaga ehk siis otsekohe peale kolistamise ja maksmisega ühele poole saamist.

Uhhh. See kraam, kas teate mu härjad, see on ju oivaline! Hakkliha on palju ja korralikult läbipraetud ning järelikult maisev! Tomatine leem selle ümber mõjub adžikalikult vürtsikalt ja väga asjakohaselt happeliselt, nii et võib vabalt toimida elupäästjana mõnel keskmisest sinisemal hommikul. Lisaks tomatile ja hakklihale suutsin visuaalselt veel tuvastada ka porgandit, ehkki maitse järgi pakuks siia ka sellerit ja küüslauku.

Teiseks valisin „Paneeritud kohafilee (krehvtise kookoshelbega)“ (7.60). Maailma sümpaatseim proua leti tagant teatab vabandavalt, et sellega läheb veel aega. Ning täpsustava küsimuse peale, et suisa 15 minutit. Oi teate, selle ajaga ei võeta mõnes majas kliendilt isegi tellimust vastu, tahaks ma öelda, kuid vastan vaid, et see on täiesti OK.

Nii umbes etteöeldud aja jooksul tulebki laua juurde kõndiv malbe naeratus sõnumiga, et „kala on valmis“. Vean end leti juurde, valin võimalikest lisanditest tatra ja saan selle koos kalaga oma kätte. Salateid ja kastet on vaba voli oma käe järgi lisada.

Nimitegelane ehk krehvtises paneeringus kala vastab 150% ootustele. Värske, kuumav, vürtsikas ja krõbe – no teate mis, see on parimatest parim! Tatar ... noh see on tatar, eksolejuonju. Minu poolt valitud peedisalat on tuunitud hakitud peteselliga, aga lisaks sellele tundub siin mängus olevat ka veidi sinepit, mis paneb selle punasalati lihtsalt särama. Riivitud porgand ananassitükikestega oma magusas-mahlases olekus ei üllata, kuid maitseb ikkagi väga hästi. Külm hapukoore-majoneesikaste on tehtud hea hinna ja kvaliteediga algamaterjalidest ning seega samuti lihtsalt hea.

Kokkuvõte sedapuhku megakiitev, sööklaliku vurhvi asutus suudab pakkuda kvaliteetset ja maitseelamuslikku kõhutäidet vägagi mõistliku hinnaga. Pidasin enne lahkumis vajalikuks astuda elegantselt naeratava daami juurde ja teda tänada kiidusõnadega tõepoolest hea toiduelamuse eest.

---

lugu ilmus siin