Meloodia (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuud defineerivad ilmselt kolm asja – jõesuu ise, pikk külm rand ja SPA’de rohkus ruutkilomeetri kohta. Esimene on andnud kohale elu ja nime, teine pakub hurmavaid hetki, kolmandad toovad siia rahvast. Nonäe, tõi minugi, ehkki mitte SPAd ennast, vaid seekord ühe sellise juurde kuuluvat restorani Meloodia pöialdega torkima.

Suures saalis polnud küll külastajaid, kuid miskipärast oli personal hulgakesi sekeldamas buffet-tüüpi laudade ümber. Imestasin omaette, et sellised võta-ise-mida-soovid tüüpi sööginähtused kuuluvad hotellides ju hommikusöökide juurde ... aga no mis mina ka tean. Samasuguse kerge imestusega astus minu poole üks sekeldajatest ja küsis minu sonis/mantlis kuju silmadega mõõtes, et kas tulin sööma? Nojah noh – minut hiljem istusingi juba lauas, menüü käes ning jälgisin silmanurgast personali toimetamist.

Vaatamata näilisele hõivatusele saabus minu esimene tellimus „Tuline mereannisupp“ (6.-EUR) minuni napi 10 minutiga. Omamoodi efektses krõmelises mustas taldrikus kumas sooja kuldpruuni helgiga tihe leemeke, kaetuna hästisobiva rohelusega. Aroom rääkis peamiselt sojakastmest, aga veidike ka seesamiõli ja ilmselt vist ka Worcesteri lisamisest – igatahes oli see meeldivalt intensiivne ja paljulubav.

Kausi sisu paraku sama meeldivas võtmes ei jätkanud. Laisk ja leebe püreeleem maitses küll kenasti, kuid ei vastanud kümnendiku võrragi lubadusele „kuum“ (venekeelses versioonis oli see veelgi karmima lubadusega „Жгучий суп с морепродуктами“ – kõrvetav). Mereanni valmissegude paki sisu oli köögi poolt kahjuks rajult kummiseks kuumutatud, eriti kalmaari ja kaheksajala jubilad. Kuid õnneks olid need kõik nii peened tükikesed, et koos ilmselt kõrvitsa peale üles ehitatud ja kastmetega tumedaks tuunitud leemega kannatas ära süüa ikkagi.

Teise roa „Veisesisefilee, trühvlikaste. Lisand: suhkruherne tapenaad, varajane kartul, kirss tomatid“ (20.-EUR) saabumisega läks tellimise hetkest aega u 25 minutit – roogade omavaheline ajastamine on suurepärane.

Valisin teadlikult maja kalleima roa, sest see võiks köögi kohta kõige rohkem rääkida. Tellimise hetkel luges kelner asjatundlikult ette kogu liha küpsusastmete skaala ja lisas sinna enesekindlalt, et „kas jääb siis medium?“ Vastasin oma tavapärase ülesande-püstitusega: „nii toorelt kui te julgete pakkuda“ Kelnerinna suured silmad läksid veidi veel suuremaks ning ma lisasin sama lause igaks juhuks ka vene keeles. Jätkuvalt suuresilmselt ja miskipärast pool-sosinal küsiti vastu, et kas siis „rare?“ Noogutasin stiilis „et no ju siis“ ja suuresilmne tellimus läks köögi poole teele.

Ja nüüd siis räägimegi sellest lihast. Köögi suurim pluss oli see, et neil tõepoolest oligi pakkuda heas kvaliteedis ning laagerdusastmes sisefileed. Suurim oskus – nad polnud seda liha kuidagi ära rikkunud! Umbes sentimeetripaksune seib oli kiirelt ja õigel kuumusel panni näinud, seejärel lapiti pooleks lõigatud ja ka sel moel serveeritud. Selline serveering on julge ja tavatu, tavalisem ja turvalisem oleks poolpõiki kitsaste lõikudena serveerimine, et näidata efektset üleminekut kuumtöötlemise läbi pruunistunud kooriku ja mahlase-punase sisepinna vahel. Aga õige töötluse ja julge serveeringu eest plusspunkt!

See, et sellise liha juurde ei vaevuta korralikku lihanuga pakkuda, on aga miinus, kuid mitte köögi, vaid saali poolele. Õnneks kordan, et liha oli perfektse küpsusega ning seetõttu sai ka tavalise lauanoaga hakkama.

Ülejäänud taldrikule pandu osas väärib veel kiidusõnu nähtus nimega „suhkruherne tapenaad“. Tapenaad on tavapärase mõttes oliividest tehtud määre, selle algaine asendamine hernestega on lahe ja loominguline võte. Kulinaarse purismi all pole ma kunagi kannatanud nind säherdused vimkad mulle meeldivad.

Vesised-maitsetud kartulid ja liigpehmeks töödeldud kirsstomatid ei vääri rohkemat kui mainimist. Trühvlikastmena väljareklaamitud kraam taldriku keskosas – ahjaa, visuaalse struktuuri mõttes oli sooritus ilus – oli nii leebeke ja mitte-trühvline, et pigem oli tunda sinna pinnale nõristatud hea oliiviõli rohelist maitset.

Muuseas lõpuks selgus ka õhtuse buffet-laua mõistatus ning minu mantlis-sonis väljanägemise poolt tekitatud hämmeldus. Just siis kui olin oma prae kallale asunud, algas SPA-rahval õhtusöögi aeg ning saali täitis toasusse lohistav ja mugavusriietes rahvas, kes aeglaselt, aga ahnelt oma taldrikuid täitis. Selles ajaraamis välisuksest ja väliriietes sisseastunu tekitas ilmselgelt personalis väikese tajuhäire.

Kokkuvõte sedapuhku ebalev. Supipöial vaatab üsna allapoole, kuna ootused nii lubatud vürtsikuse kui mereandide osas olid petetud. Praepöial on aga samavõrra ülespoole, kiites kööki hea ja julge käekirja eest. Kas nüüd see kõik on nii soovitusväärne, et spetsiaalselt selle jaoks kohale minna? Nohhh nii ja naa, pigem ehk siis kui niikuinii sinna kanti satute.

---

lugu ilmus siin