Kohvik Kaar (Narva)

Narva pole ainult kindlus ja Peetri plats, siin on ikka päris palju kuhu kõndida. Minul õnnestus kamraadi näpunäite peale suisa pool tundi astuda, selleks et jõuda Narva Eesti Riigigümnaasiumi senise hooneni, mille keldris see puhvet paikneski.

Äripäeva õhtupoolikul olin sisuliselt ainus kunde, kui keldrisaali teises nurgas kahte piiiiikalt kohvitavat prouat mitte arvestada. Nemad olid seal enne mind ja jäid samasse lobisema ka peale minu lahkumist.

Kuna menüü oli kenasti ja korrektselt ka FB-lehelt leitav, siis olin oma valiku juba ära teinud ning edasi kulges kõik kenasti ja kiirelt. U 15 minutit leivakorvi toomiseks on küll tiba pikk aeg, kuid selles leiduv magusapoolne must leib ja tšillihelvestega dekooritud määrdeke olid kenad sissejuhatuseks ikkagi.

Kahekohalisest supivalikust valisin „Peipsi kohasupp“ (8.-EUR). Või siis „Peipsi koha supp“, nagu tšekil kirjas. Ja nii on isegi täpsem, sest 17 minutiga kohale jõudnud laiaäärses taldrikus oligi üks koha J

Nohh täpsemalt siis üks keskmine tükk kohakala, mis oli kergelt panni näinud ja asjakohaselt maitsestatud. Kuldne leemeke tema ümber andis aimu, et ka selle valmistamisel on olnud kontakt kalaga ja see on tore ning kiiduväärt. Peenelt ribastatud juurseller ja porgand, veidi jämedamalt halutatud kartul. Tillioksake ja laimikilluke. Kõik nii nagu peab, maitsestus mõõdukalt soolakas-magusakas, laimist antud tilgake haput värskust. Ohh, see oli hea. Minusugune supihoolik riisus taldriku tilgatuks ja jäi vägagi rahule.

Teise käiguna üritan enamasti võtta maja kalleimat rooga, et näha kuipalju nad siis sellele viitsivad vaeva pühendada, kuid kuna olen pardirinna nime all enemasti kummitükke saanud, siis jätsin selle siin majas proovimata (võimalik et tegin vea). Selle asemel otsustasin proovida üsna harva kohatavat nähtust nimega „Lambalihakotlet orsotoga“ (14.-EUR).

Roa saabumisega läks 28 minutit ning see ajastus on suurepärane. Orsoto ehk odratangu põhise roa suurim probleem on tema vähe-apetiitne hall välimus, seda oli antud juhul püütud soojemaks timmida mingi punaka hapuka kastmega. Pruunid pastinaagi-sipsid elavdasid seda visuaalset poolt omakorda õige väheke, porgandi- või peedilaastud oleks seda kordades paremini teinud. Keskmine kotletike kandis minimaalse ehtena väikest värsket kuhilakest, mida oli liiga vähe maitseelamuse andmiseks, kuid visuaalse struktuuri mõttes siiski igati omal kohal.

Kotlet ise lõhnas selgelt ja meeldivalt lamba järele ning mina pean seda ainult kiiduväärseks, kui lammas maitseb nagu lammas ja mitte nagu iga teine liha. Meeldiv maitsestus ja suurepärane küpsusaste – aga siiski natukese kuiv, ilmselt siis hakklihasegu vähesest rasvasisaldusest tulenevalt.

Kuna kokk juhtus mingi aeg ka ise saalis viibima, siis sain tema käest üle küsida, et kas kasutatud oli tüümiani või rosmariini ning sain kuulda et viimast – see lisand on lamba puhul ülimalt heakskiidetav, eriti kui temaga on ümber käidud nii oskuslikult, et ta pole dominant. Kokk ilmse rahuloluga küsis seepeale, et kas ma tundsin ära, et ta oli orsotos kasutanud kaalikat ja porrut ... vaat paraku selle koha peal pidin alla vanduma. Aga igatahes sain mina edastada oma mahlasuses tuunimise soovituse ja kokk selle naeratuse ning heaskiiduga vastu võtta.

Kokkuvõte seekord igatahes kiitev. Supipöial on üsna-üsna tipu lähedal püsti ja kiidab maitsva minimalismi ja esteetika eest. Praepöial jääb natukese sellest vähema entusiasmiga, kuid ka ikkagi püstiseks. Omaette pöidla tuleks Narvas aga kruvida nende puhvetite ukse kõrvale, kus saab kenasti riigikeeles asju ajada ja siin majas nii see ka on – Riigigümnaasiumi hoones paiknemine mängib ilmselt ka mingit rolli :)

---

lugu ilmus siin