Kogu selle nähtuse mõte on olla õhuke, krõbe ja õõnes. Selleks et teda millegagi täita. Sest vaata see sõna "puri" tulenebki mõistest "täitma". Ehk siis see tegu on mille iganes manustamiseks mõeldud koorikuga.
Levinuim vorm on ehk "pani puri", millest esimene sõna tähendab vett. Jaa-jaa, vett! Aga mitte lihtsalt vett, vaid vürtsikat / maitsestatud vett.
See vaesema rahva tänavatoiduna alguse saanud "toit" ongi mõeldud nälga petma. Suure toidukäru juurde seisab järjekord, müüja kougib hiiglaslikust kastist järjekordse krõbeda õõnsa pallikese, torkab sinna sisse pöidlaotsaga augu, uputab hetkeks vürtsika vee kaussi ja ulatab kundele. Heal juhul väikeses improviseeritud kausikeses, võib ka otse käest kätte. Kunde lupsab pallikese suhu, saab krõpsust koorikust tunde, et oleks nagu midagi söönud ning vürtsvesi annab oma soojusega seest märku, et olekski nagu midagi sisulist tehtud. Paremal juhul uputatakse sinna sisse ka paar kikerhernekest ja ongi kõik.
Ehk siis tegemist on ühega paljudest õõnes"leibadest", mille eesmärk on olla millegi kandur sööja sisemusse. Ja mõistagi ei pea selleks olema ainult lahja vürtvesi, võib olla erinevaid (nt piparmündipõhiseid) kastmeid kuni erinevate rammusate täidisteni. Aga see kõik on juba sekundaarne.
Põhiline on siis see koorik ise. Nagu iga kehvikutoidu puhul, on see imelihtne. Tuleb segada manna ja jahu, sutsuke soola ja vett. Mätsida taignaks nii, et see enam käte külge ei kleepu ja panna puhkama, et manna saaks vedelikku endasse tõmmata.
Nii paarikümne minuti pärast rullid selle taigna õhukeseks ja lõikad klaasiservaga välja kettad.Või siis oled juba niipalju osav ja nutikas, et rullidki kohe valmis väikesed ümmargused kettad.
Kiire frittimine keevas õlis, jälgides vaimustunult, kuidas need lapikud kettad muutuvad ümmargusteks pallideks ning valmis ongi. Tõstad välja nõrguma ning jahtuma - jahtunud pallikesed peaks juba olema nii krõbedad, et saad augukese sisse toksida (nt lusikaotsaga) ja ära täita meelepärase milleiganesega.
Nojahnoh, ma tean, et see kõlab lihtsamalt kui tegelikkuses. Kindlasti peaks olema "see õige" manna ja jahu. Osades retseptides soovitatakse taignasse õli, teistes maitseaineid. Ülioluline on ka õige taignaketta paksus ja läbimõõt - mida õhem tainas ja väiksem ketas, seda krõbedama kooriku saab. Ja kindlasti peab keegi nüüd pühendunud ilmega loengu, missgune õli see peab olema jne. Kastmete/täidiste maailma sisse ma parem isegi ei vaata.
Minu tänahommikune eksperiment oli valmistada neid tainasõõnsusi ning see sai avastamisrõõmuga tehtudki. Ma ei ole taignasõber, kuid see tegu oli nii pööraselt lustlik ja tulemus nakatavalt teistsugune, et proovin kindlasti veel.
Seniks aga lühidalt:
- 200 g mannat
- 40 g jahu
- näpuotsatäis soola
---
- friteerimiseks pool liitrit õli
---
meelepärane täidis (pildil kasutasin karrimaitselist munasalatit).
Ja nüüd guugeldage "pani puri", eelistatult videoformaadis ja saage inspiratsiooni. Väikeseks antiboonuseks võite vaadata ka minu pildil oleva "kuumakindla" köögilusika otsa ja näha, et ka see läks mullitama :D
No comments:
Post a Comment