Kuku klubi (Tallinn)

Kuku klubi on kolinud, kui te veel ei tea :) Laste maailma ja Viru väravate vahel juhtusin mööda kõndima selle asutise sildist, mida polnud varem tähele pannudki – eks see ütleb nii mõndagi minu kohta, onju.

Üritasin vahepeal võrgust uurida, et kas selles majas süüa ka antakse, kuid vastaval FB lehel oli selle osas 0 infot, edasisuunatud veebilehel aga üleüldse 0 teavet mille iganes kohta peale aadressi ja lahtioleku-aegade. Njaaaaa, peab ikka olema puhvetipidajatel enesekindlust! Aga noh, legendid saavad seda ilmselt enda kohta lubada.

Seetõttu, kui ma paar tundi hiljem tagasi tulin ja uksest sisse astusin, asutasin end igaks juhuks küsima, et „kas siinmajas süüa ka saab?“, kui juba nägin seinal tahvlile kirjutatud lühimenüüd. Kaks suppi ja neli praadi, kuid see-eest kauni käekirjaga ja soodsate hindadega :)

Emalik proua leti taga küsis mnu tellimust kuuldes veidi üllatunult üle, et kas ma tahan siis suppi JA praadi? Hmmmm, kas nii pole siin majas kombeks?

Kuna ainult üks nendest kahest supist kvalifitseerus minu jaoks nö päristoiduks ehk mitte-püreeks, siis saigi võetud „Seene-sealiha supp“ (4.-EUR). Sisuliselt on tegu söökla-formaadis toidukohaga, kus sulle tellimus kohe soeleti toidukonteinerist kulbiga taldrikusse tõstetakse ja kätte ulatatakse – aga no ega see ei ole ju ometigi mingi probleem.

Supp ise oli sihuke ... nohhh ... ei miskine. Seente asemel oli kasutatud seeneparoodiat ehk heledaid šampinjone, mis keetmisel kaotavad selle vähesegi maitse ja lõhna, mis neil teoreetiliseltki olemas on, aga see-eest muutuvad kummiseks. Kogu ülejäänu kartuli-porgandine täidis neutraalse leeme sees oleks sobinud pakkuda nt nime all „supp kodune maitsevaene“. Aga nohh, sigaliha oli, miski seeneline ollus ka, otse nuriseda ka ei saa. Veidi soola-pipart juurde ja käras ära süüa küll.

Vanamehed kõrvallauas rääkisid vanast ajast, meenutades nt hetki Karja keldri kuulsusrikkast ajaloost. Emaproua vudis aegajalt nende juurde ja tundis huvi, et kas sõbrakestel on kõik hästi ja ega mõni klaasike ei vaja täitmist. Ikka vajab, no miks ta siis ei vaja!

Teise käiguna valitud „Praetud maks“ (6.90 EUR) tõsteti mu ette sisuliselt samal hetkel, kui olin supi kallale asunud. No õnneks oli praemaks tõepoolest hästi ettevalmistatud, kiledest ja soontest puhastatud, siis kenasti ja kiirelt praetud ning sestap liigitus „tubli soorituse“ kategooriasse. Maitsestamata – noh las ta olla, praemaksal on endal kah hea mekk.

Ajatu ja maitsetu kombo hiinakapsast ja hapukurgist salatiks. Mõni erk ja õnneks värske tomatike. Eimiskised kartulid, täisneutraalne kaste. Maitseined – ei ole kuulnud. Ürdid või kasvõi praesibul maksa kõrvale – eiagamilleks seda?

Vanamehed nurgalauas olid otsaga jõudnud noorusaegade Leningradi ning mõni klaasike vajas jällegi täitmist. Olemine oli õdus ja kõik kunded teadsid ilmselt kõiki lugusid juba une pealt, aga no kas see siis segab mõnusat koosviibimist? Emaproua naeratus ei väsi ja kodune atmosfäär laotub üle kogu ruumi.

Kokkuvõte? Nomaitea. Ütleme nii, et siin majas käiakse kõige muu kui toidu pärast, sestap jätan pöidlad kallutamata. Seda enam et kes ikka tühja kõhuga tuleb, see ju nälga ka ei jää.

---

lugu ilmus siin