Asian Village (Pärnu)

Miks on nö aasiakad kui sellised niivõrd populaarsed söögikohad üle kogu maailma? Sest nad pakuvad maitseid, mis ülejäänud maailmast eristuvad. Miks mõni konkreetne aasiapärane puhvet püsib niivõrd kaua ühes konreetses kohas, suutes leida piisavalt kundesid isegi suhteliselt väikeses linnas ning seda isegi väljaspool turismihooaega? Aga järelikult nad teevad seda midagi eriti õigesti. Pärnus tegutsev Asian Village on selle fenomeni ilmselt parim näide.

Novembrikuises hallis ja rõskes ilmas tundub kuidagi eriti ahvatlev ennast millegi veidi vürtsikamaga soojendada. Hooajale kohaselt pole aga minusuguseid palju liikvel ning asutuses on lisaks minule vaid veel üks lauatäis. Haaran letilt menüü ja saan tellimuse koheselt esitatud, kuigi pean siinjuures etteheitvalt tõdema, et veebilehel olev menüü on kõvasti erinev paberversioonist, nii on minu valitud „mereandide supp“ maksumus nüüd 4.50, mitte 3.00, nagu veebis kirjas.

Supi saabumine võtab aega napilt 5 minutit ning rõõmustab juba eemalt seesamiõli sooja lõhnaga. Aromaatne ja kuum leemeke annab oma esimese rõõmustava elamuse, järgnevad ohtrad pisikrevetikesed, piisavalt palju kalatükikesi, krõmpsud köögiviljad – iga element eraldi ei ole midagi erilist, kuid kõik kokku on just täpselt see, mille pärast kööki kiita. See oma olemuselt lihtne supike on kokku pandud just täpselt selliselt, mida kohalik publik hinnata oskab, ka need põhjamaalased, kes kõiki aasiapäraseid roogi liiga vürtsikaks pelgab.

Valisin seekord teadlikult leebe maitsestusega road, sest muidu oleks tulemuseks minupoolne mõõdutundetu ülistus ja lugeja ehmatus tulitava suu ja kuumava söögitoru kirjeldustest.

Sestap tuli ka teiseks valikuks „KOONG PHAD BAI KRAPHAW. Hiidkrevetid sibula, paprika, bambusevõrse, seente, tsilli ja basiilikuga“ (14.50) Need kaks tšillikaunakest toidu nime juures on jällegi tegelikult kohandatud siinsele kartuli-ja-sousti usku maarahva tasemega ehk siis tegelikult mitte midagi tulekahjut meenutavat.

Tellimise hetkelt küsiti loomulikult, et kas ma soovin ka riisi või nuudleid kõrvale, kuid noogutati mõistvalt, kui ma ütlesin neist ballastidest ära. Jah, muidugi on sellise valiku kurb kõrvalmõju see, et osa maitsvast kastmest jääb taldrikule, aga see on juba minu valik. Veidi pani mind aga imestama see, et ma pidin u 10 minutiga lauda jõudnud kausikesele lisaks söögipulki küsima – see võiks aasiakas siiski olla vaikimisi lauas, lusikaga seda kraami näost sisse ajad oleks minu meelest kohatu.

Kiiduväärseim aspekt oli see, et kui toidunimes lubatakse hiidkrevette, siis seda ka pakutakse (pahatihti antakse muudes puhvetites sama nime all neid kõige odavamaid pisikräbalaid). Maitsvaimast maitsvaim piprane-ingverine kaste oli väärt iga keeleliigutust ning saabunud sisemine soojus muutis aknataguse hämara niiskuse palju hubasemaks keskkonnaks.

Kokkuvõte mõistagi tublisti kiitev, ehkki seda oli ju ette aimata. Nii supi- kui praepöial vaatavad naeratades ülesse ja teatavad, et see köök oskab tõepoolest sobitada aasia maitseid siinsele elule-olule. Jah, mõistagi mina tahaks suuremat kärtsu-mürtsu-maitsemöllu, aga ilmselt tõrjuks minu eelistuste tase enamiku kodupublikust. Ilusat ja pikka kestmist sellele puhvetile!

---

lugu ilmus siin