Aplaus 1870 (Tartu)

Avastasin et üks kodulähine koht on taas nimetust vahetanud – mis mitte siis vaatama minna? Eks enamiku jaoks on ta ikka Vanemuise teatri kohvik, sõltumata nimetusest või koha pidajast. Maja on sama, ruumid on samad, terass hilissuvises sumeduses kah ikka sama, mis sest et lauad-toolid jms vahetunud.

Juhtusin saabuma ilmselt veidi valel hetkel, nimelt poole kolmest. Kui välilaua taga sisse seadnuna menüüd küsisin, siis lauale lähenenud näitsik teatas midagi sellist et „menüü hakkab kehtima alles kella kolmest“. Kui siis küsisin, et aga mida praegu pakutakse, selgus et on päevapakkumised – loeti üles vastav supp ja praad.

Kuna ma ütlesin seepeale, et aga ma siis võtangi nii ühe kui teise, siis ei hakka seekord ka jaurama, et mulle toodigi need kaks asja ühekorraga. Mis sest et terve mõistus ja muud loogikad ütlevad, et nii ei tehta, aga olgu. Kuna ma ütlesin et „see ja too“, siis niimoodi serveeritigi.

Supiks „Lillkapsapüreesupp krõbeda peekoniga“ (4,5 EUR). Laisavõitu päevapakkumiste klassika. Köögiviljapuder, mida nimetatakse supiks. Aga vähemalt oli see kraam dekoreeritud maitsemuru, peekonikräbalate ja krutoonidega. Noh et silmale ilus ja ka mäluda midagi. Jahe ja soolakas. Aga kuna lillkapsas on mulle mokkamööda igas asendis, siis klõmpsasin selle kraami lusikhaaval sisse ja ei kurda.

Praeks oli veebimenüüs küll selle päeva kohta kirjas „Ahjuliha/ kartulipüree/ porgand tüümiani ja meega/ soe kaste“ (7,5 EUR), tegelikkuses aga hoopis šnitsel koos kõige sellesama muuga.

Kuldses paneeringus liha (mida võib vabalt ka šnitsliks nimetada, see mõiste on veniv nagu kummipael) oli mõõdukalt kohtunud soola ja pipraga – asjakohane, ehkki mõistagi söögihetkeks korralikult mahajahtunud.

Kartulipüree tükiline tekstuur oli ju isegi meeldiv,aga kuna ma polnud mitte kõhutäiteks, vaid maitseotsinguks saabunud, siis suuresti sinna ta jäi.

„Soe kaste“ polnud tänu kahe käigu koostoomisele söömise hetkeks enam soe, aga ühtlasi ei maitsenud ka kuidagi.

Närvutatud porgandid olid selle taldrikutäie meeldivamaid komponendid, mille ka rõõmuga konsumeerisin.

Kuna näitsik, nähes mu käeviibet ja kuuldes tšekisoovi, vastas sellele kõigepealt „okei“ ja seejärel küsis kombekohaselt „kuidas maitses?“, siis sain vastata sama intonatsiooniga ja käsi laiutades „okei“. Näitsik naeratas ja ilmselt mõistis.

Kokkuvõte ongi sihuke „okei“ nagu juba vanad eestlased ütlesid. Et „kärab kah, aga kiita eriti ei oska“. Võibolla pärismenüü koosneb puhtast kullast, aga päevapakkumised kinnitasid minu eelarvamust – neid tuunitakse kõigilesobivaks. Ehk siis söödavaks keskpärasuseks. Mida mina ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

III Draakon (Tallinn)

Kui turistikatest rääkida, siis kõigepealt tulevad ette fäänsi väljanägemise ja kesise sisuga puhvetid, mis kasina kraami eest turistidelt kallist raha küsivad. Aga vaata see asutus on täiesti risti vastupidine!

Esiteks väljanägemine on asjal risti vastupidine „fäänsile“, rõhutatult keskaegne, rohmakas ja robustsevõitu. Keskaja hõngu matkimisega on tänapäevases maailmas hõlbus tähelepanu korraks tõmmata, kuid seda kestvalt välja mängida suudavad vähesed.

Teiseks nende poolt pakutud kraam ei ole „kasin ja keskpärane“. Kolmandaks ei võta nad selle eest ka mingist otsast vaadates hingehinda!

Igatahes minu jaoks sai sellest kõige kentsakam puhvetikülastus, mida seni olen kogenud. Aga otsustage ise – kas teie läheksite tagasi kohta, kuskohast esimese korraga pisut tagasi põrkasite?

Lugu järgmine. Nähes, et see köök pakub nii suppi kui seasaba, hakkasid minu pöidlad kihelema ja tahtsid seda kõike saada! Aga kui selgus, et savipotsikusse kulbitatud supi helpimiseks lusikat ei anta ... siis ma lihtsalt keeldusin sellest. Esiteks minusugusel vuntsinimesel tähendaks „meie majas suppe luristatakse“ soovituse järgimine tõsist tööõnnetust, supist nõrguvat habet ja plekke riietel. Teiseks on arusaam, nagu keskajal / XV sajandil poleks lusikaid kasutuses, jäme jura.

Küll aga võtsin ma selle va seasaba (5.-EUR), mida serveeriti lahedalt kildunud servaga totsikusse pistetuna ja varda otsa aetuna. Katkised savikausid oli toonane argipäev ning kasutati neid nõusid, mida parasjagu oli, nii et autentne värk!

Eelnevalt pehmeks keedetud ja siis glasuuritud-küpsetatud seasaba maitses imehästi. Nii pehme, et võiks kasvõi huultega kontidelt liha eemaldada. Nii mõnusalt karameljas ja täidlane ja piisavalt rammus, et juba mõnest ampsust saabub tõeline rahulolu, olgu see ports nii väike kui tahes. Orgi otsast selveerimine on lisaks toredusele veel ka praktiline, laseb kraami kenasti käevahel tarbida.

Aga kuna see va põdrasupp (5.-EUR) mulle rahu ei andnud, siis läksin järgmine päev tagasi ... oma lusikas põuetaskusse peidetud! :D Tellisin supi, mida serveeriti ajastutruus jalgade ja kõrvadega savikausis ja astusin õue – või noh olgu Raekoja platsile koja võlvide alla – et lusika kasutamisega mitte pererahvast kiusata.

Supike osutus selliseks lihtsaks ja mõnusaks hakkliha-läätse leemeks, milles leidus veel ka sibula, porgandi ja juurselleri tükikesi. Kui nüüd norida tahaks, siis XV sajandil ei tuntub siinmaal porgandit kohe mitte üks suts (jõudis siia XVIII-XIX saj), aga see on üsna kõrvaline seigake. Supp ise oli veidi happeline, mõõdukalt soolane ja isegi õrnalt vürtsikas, maitstes hästi ükskõik millise sajandi perspektiivis. Aga ilma lusikata üle kausiserva rüübates oleks ju kogu see maitsev supipaks kausi põhja jäänud ning sellest oleks ometi kahju olnud!

Kokkuvõte kentsakas ja kiitev. Etendus-köögi kontseptsioon on lahe mõte, ehkki selle teostuse osas võiks tõsi-ajaloolase perspektiivis veidi joriseda. Kuid kuna maitse on põhiline, siis kiidan ikkagi! Praepöial on väga-väga püsti ja kutsub üles seda sabavärki proovima! Supipöial on ehk mitte nii väga vaimustuses, kuid kiidab üsna kena sooritust. Soovitan – kindlasti soovitan oma supilusikas kaasa võtta ja kohale minna! Poleks iial arvanud, et sellist soovitust annan :D

---

lugu ilmus siin