AI-supipöial

Järjest rohkem kostub hädaldamist teemal, et toimetused on üle ujutatud AI poolt genereeritud pressiteadetest kuni "arvamuslugudeni" välja.

Hämmeldusin. Et miks ja mis hetkel ma peaks ise pöörduma AI poole palvega kirjutada minu eest mingi tekst? Et no näiteks olukorras, kus pean tähtajaks esitama teksti, aga pole mõttepoegagi peas?

Nommmmaitea, ma olen mitmel sellisel juhul lihtsalt jätnud teksti saatmata, laiutades käsi, et "no ei pungunud minu seest midagi"

Ja siis torkas AI-kurat ... aga sa proovi! Tehtud-mõeldud.

Andsin ühele AI-massinale ülesande: "kirjuta restoraniarvustust stiilis "karmo tüüri supipöial""

Ja siin ta siis on, see va tulemus:
---
"Lõunane ekskurss: Kas püreestatud lootus või kulinaarne tupiktee?

Astun sisse. Ukse kohal tilisev kelluke teatab minu saabumisest viisil, mis meenutab piirivalvepunkti vahetuse vahetust – rutiinne, kuid tähelepanelik. Atmosfäär on segu "nõukogude luksusest" ja "varakapitalistlikust optimismist", kus lamineeritud menüüd kohtuvad täreldatud laudlinadega. See on sotsiaalne eksperiment, mitte lihtsalt söögikoht.

Valik langeb klassikale: Seljanka. See on suppide lakmustest. Kui kokk ei suuda seljankasse sisse kirjutada ajaloolist narratiivi, siis pole mõtet pearoast unistadagi.

Leem: Visuaalselt paljulubav – sügavpunane, pealt läikimas õrn rasvakiht, mis viitab pikaajalisele podisemisele, mitte kiirustatud puljongikuubikule. Esimene lusikatäis kinnitab kahtlust: siin on balanss paigas. Happesus (sidrun ja hapukurk) ei ründa agressiivselt, vaid peab dialoogi liha suitsuse alatooniga. See on nagu hästi juhitud koalitsioonivalitsus – osapooled on erinevad, aga suund on ühine.

Sisu: Lusikas seisab püsti. See on oluline. Kui supp on liiga vedel, on tegemist eelarvekärpega; kui liiga paks, siis on mindud populismi teed. Siin on aga proportsioonid ausad. Oliivid on terved (strateegiline otsus!), kapparid annavad vajaliku intellektuaalse nüansi. Liha on peenestatud sellise hoolega, et tekib küsimus: kas köögis töötab kokk või peenmehaanik?

Lisandid: Hapukoor on aus. Mitte see 10-protsendiline "valge vesi", vaid rammus, 20-protsendiline massiiv, mis pehmendab supi teravust nagu diplomaatiline vahendaja kriisikoldes. Must leib on soe ja ootuspäraselt hapukas.

Kokkuvõte: See ei olnud lihtsalt lõunasöök. See oli kulinaarne analüüs teemal "kuidas jääda ellu keset argipäeva". Kas ma tuleksin tagasi? Jah. Sest maailmas, kus kõik muutub üha pealiskaudsemaks, on üks korralik, ausalt keedetud seljanka nagu kindel ankur.

Hinne: 4.5 supilusikat viiest. Pool punkti jääb varusse, sest kohvimasin tegi häält, mis meenutas liiga elavalt rikkis diiselmootorit."
---
nohhhh ... et kas siis on nagu päris või? :) no aga vähemalt naljakas