Koduketšup

Hooletu kokk on halb kokk. Või kas ikka on? Mina väidan vastu. Tihtipeale on hooletus loomingulisuse sünonüüm. Ja mis oleks kokkamine ilma loomingulisuseta? Üks tuim töö ja vaimunärimine.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis saaks siis, kui peaks päevast päeva kuskil söögikoha pliidi ääres seisma ja kümnete kaupa pippuripihve treima. Ikka nii, et nad oleks alati tagatult ühesugused. Näpp retseptiraamatus ... või ei, isegi mitte enam seda, ammu pähekulunud valemi järgi ja massina abil kõike kokku segamas. Ei mingit mängu. Ei mingit võlu. Aga noh, ega ma ei halvusta selle töö tegijaid. Ka neid on vaja.

Tegin täna jälle koduketšupit. Sest no miks peaks ma suisel aal poeketšupit ostma? No olgu, vahel ikka ostan ka, aga isetehtu on ju ... isetehtu. Seega hää! Ja ilma kahekümneviie E-aineta.

Miks ma aga alustasin hooletusest? Aga seetõttu, et unustasin midagi lisada, mis meenus alles nüüd, arvuti taga. Kuid - ja see on oluline - see puudujääk ei meenunud mulle maitstes! Järelikult sai tulemus suupärane, et mitte öelda suurepärane. Jäägu see unustet asi esialgu saladuseks, räägin loo ära, eks siis vaadake, kas taipate ise käigult.

Kõigepealt sellest, et eile oli Maximas (jah, ma ei käi ainult turul) suurepärase hinnaga kana - seda va Rannamõisa oma - kilohinnaga 27.90. Kuna asusin seda täna ahjus küpsetama, siis mõtlesin ühildada mitu tegu korraga - mis ma sellest gaasist ikka raiskan. Tükeldasin kana kuueks, ladusin klaasvormi põhja, samasse sibul-küüslauk-porgand, peale siputasin soola pipart.

Kana peale ladusin kümmekond tomatit. Sellist keskmist mõõtu korralikku eestimaist tomatit, mitte kolisev-kõva nagu hispaania "transpordikindel" ja mitte nii kahvatut nagu poola "veoauto-järelküpse", vaid mõnusat, täisküpset, pehmet ja õhukesekoorelist kohalikku. Uuristasin ainult varrekontsu terava noaga välja ja sokutasin kanajuppide vahele, uurdeaeuk ülespoole.

Ahjuuks kolksti kinni ja pool tundi küpsemist. Tõsi küll, korraks vahepeal kontrollisin, ega kuumus pole liiga teinud ja lasksin sellega väärt sutsaka sooja välja. Poole tunni pärast keerasin külge. Tomatitel, mitte kanal. Uurdeavadesse kogunenud mahl sirises täiendama all mulisevat kanaküpsetuse leent.

Veel viisteist minutit ja nüüd lusikatasin küpsed ja kohati kergelt pruuni jumegi võtnud päikesepallid kana pealt tulema. Klaaskaussi, mille põhja olin juba enne hakkinud valmis tilli-peterselli-basiilikut. Umhhh, milline lõhn, kas teate! Saputasin soola-pipart-suhkrut, lisasin mõne tilga tabascot ja läksin kallale. Tomatisegule. Saupurustiga. Suristada tuleb pikalt. Vahepeal maitsta. Ja maitsestada juurde, kui tarvis. Ning vaadata, et purusti tera ei oleks enda ümber kerinud kõike maitserohelist. Ja siis veel suristada. No ikka üks tubli kolm-neli-viis minutit. Peamine, et tulemus saaks piisavalt ühetaoline. Nojah, eks võib ju ka läbi sõela suruda, aga ma kardan, et siis saab tulemus väga vedel ja vajaks järelkuumutamist või koguni paksendamist, kuid see ei tunduks mulle õige.

Lõpuks kummutasin saaduse purki. Justnimelt purki. Ühte! Sest kujutage ette, umbes kilost tomatist koos maitserohelist sai üks pooleliitrine purk ketšupit. Või õigem oleks öelda - kodust tomatikastet, sest algselt tähendas ketšup hoooooopis midagi muud ning ei omanud mingit pistmist tomatiga.

Niisiis, mina kulutasin ära:
- kilo tomatit
- pundike tilli
- pool pundikest peterselli
- mõned lehed basiilikut
- pool teelusikatäit suhkrut
- pool teelusikatäit soola
- noaotsatäis sidrunipipart
- viis-kuus tilka tobascot

Valmistusaeag - küpsetuseks kokku 45 minutit, kuid kuna ma tegin seda koos pooleteist kilose kanaga (mis neelas osa soojusest), siis võib ka poole tunniga hakkama saada. Peamine, et tomat oleks läbiküps, kõik sõltub soojusrezhiimist ja tomati suurusest. Mida tähendab läbiküps? Aga siis, kui tomati nahk pealt juba lõhkenud on ja krussi hakkab tõmbuma. Muuseas, mina ei eemalda enamasti kunagi seda nahka. Maksumus - kuna tomat maksis täna 15.-EEK kilo, siis koos maitseainetega ei saa see üle 25.-EEK kuidagi minna. Tulemus - pooleliirine purgitäis hõrku tomatikastet.

Et pildistamine kipub mul enamasti kokkamise käigus meelest minema, siis lisan lihtsalt ühe lauatäie. Selline, nagu ta mul pealel turult tulekut enamasti kipub olema:)

Ahjaa, misasja ma siis unustasin tomatikastmele lisada? Küüslaugu. Hooletu nagu ma olen. Või siis hoopis loominguline:)

Häid suvelõpu tomatielamusi!

Roheline omlett paprikarõngais

Igavesti vahva tulemuse saab kõikvõimalike juhuslike asjade kokkupanemisest. Nendel kordadel, kui kööki astudes pole veel mingit mõttepoegagi peas. Lööd siis külmakoja ukse lahti ja ... hmmm, siit saab ju midagi kokku panna küll!

Eile hommikul juhtuski nii. Ühes kausis ootas eelmisest päevast ülejäänud keedetud brokkoli. Kõrval, nagu vihjena, lösutas munakarp. Kaks asja näpus, lükkasin palja jala suure varbaga külmiku ukse kinni ja vaatasin otsa rippkorvis siravale paprikale. Ilus punane selline. See va paprika. Ja brokkoli roheline. Sihuke kooslus ju kohe nõudis veel lisaks kollast. Nii sündiski.

Kiirelt pann tulele. Kuni see soojeneb, jõuab paprika seibistada. Võib kohe niisamuti, koos südamikuga lõigata, saab kenad ilusad rõngad, mida siis hiljem seest seemnetest ja liigsetest vaheseintest puhastada. Rõngad võiks nii sentimeetrised jääda, ma arvan - siis jäävad nad ilusti praadimisele püsti ning täidavad oma vormi-ülesanded paremini.

Nüüd tilk õli pannile ja paprikarattad kenasti üksteise kõrvale - ühest suuremast paprikast saabki pannitäie. Las nood rattakesed seal pruunistuvad ühest küljest, kuni muu kraamiga mässamine oma aja võtab.

Brokkoli tsäkk-tsäkk puruks. Muna kausis kloppadi-kloppadi segamini ning et tulemus tummisem ja kollasem jääks, suts maisijahu ka sisse. Sool-pipar-sojakaste munasegusse, tilk piima ja segamini. Brokkoli kah samasse. Segamini.

Nüüd saigi paras aeg paprikarõngail külge keerata. Ja kui see tehtud, polegi muud tarkust kui muna-brokkoli-segu ootavatesse pesadesse kallata. Või siis kogu kraam ühtlaselt üle ujutada, ega siis näituse tarvis ju tee, vaid enda ja kalli kaasa kõhurõõmuks.

Edasine on juba valiku küsimus. Kas väikese-väikese tule peal lasta kaane all kogu kraamil kenasti läbi küpseda või siis pisut äkilisema kuumaga ja kahelt poolt praadida. Mina läksin teist teed.

Kui kraam ühel hetkel taldrikul, siis on tulemus imeline. Punastes paprikarõnagstes kollane munakiht, milles rohelised brokkolikillud värvivürtsiks sees. Pane juurde veidi käepärast salatit ning triibuke majoneesi ja oivaline hommikusöök on tagatud.

Mis siis tarvis läks?
- üks suurem paprika
- kaks suurt muna
- kasin supilusikatäis maisijahu
- pool klaasi piima
- sool-pipar-sojakaste
- peotäis keedetud brokkolit (või spinatit või minu poolest kasvõi toorest rohelist sibulat)
- tilk õli pannitamiseks

Maksumuseks arvan ma nii 15-20.- EEK. Ajakulu esimesest liigutusest söömahakkamiseni mitte üle 15 minuti. Tulemus kaks toekat hommikusööki.

Kuna pildimassin ununes õhinaga ära, siis panen juurde hoopis ühe pimeda peitepildi, kus tegelikult on riis, porgand, ülepraetud keedukanalihakribud (kui ostad rinnakud ja lõikad šašlõki tarvis rinnafileeliha küljest, siis saab allesjäänud luudest puljonksi keeta ja hiljem veel peotäie liha luudelt) ja kerge kaste (sellesama kanpuljongi põhjal). Oli kah hüva kraam.

Mõnusaid hommkuid!

Jaapani pizza ehk okonomijaki?

Taevane arm, kui piiratud on ikka valge inimese fantaasia ja kohati sõnavaragi. Igasugune lapik ja taignane asi kipub pitsaks nimetuma. Aga teisest küljest - kui sedapidi üks raskelthäälduv, kuid suupärane asi meelde jääb, pole seegi paha variant. Sest ega minagi tea, kas "okonomijaki" on üldse tõelähedane kirjapilt sellele, mis järgmiseks kirjas või mitte. Aga ega see polegi oluline, peamine, kui asja olemusele pihta saada, sõnavorm polegi köögis see kõikse tähtsam.

Kohtasin seda retsepti venekeelses videoformaadis nimega "Счастье есть" ehk "Õnn on!" Saatejuhi pisut täditsev kõnelaad ei pruugi ehk kõigile meeldida, kuid temat kiirgab sellllllllllist armastust oma töö, toidu ja sööjate vastu, et see paneb lihtsalt naeratama. Ning miks mitte alustada oma päeva naeratuse ja hea pannitäiega.

Pildil võib hea fantaasia korral näha suurt kapsapead ning kapsas ongi toidu peamine komponent. Just värske, õrn ja roheline kapsas, mida praegu saada, sobib meile parimal moel. Mine tea, ehk sobib selleks talvine valge ja tihe suguvendki, kuid teeme hetkel sellest, mis saada. Sest värske kraam on parim kraam, eks ole!

Aga tagasi selle okonomijaki juurde. Kui uskuda telekokka (ja ma igaks juhuks kontrollisin seda mujaltki), siis tähendab seesinane sõna jaapani murrakus "see, mida tahad." No kas pole fantaasiat köitev nimetus? Tõepoolest, reegleid selles toidus praktiliselt pole. Olemus on äääääärmiselt lihtne. Värske kraam segada taiganaga ning praadida enda mokka mööda ja käepärase täidisega kahelt poolt siukeseks üle-panni-asjaks. Nii lihtne see ongi - kas pole mitte mõnus?

Võib teha näiteks nii. Sega omavahel pool klaasi jahu (ja see ei pea ilmtingimata nisujahu olema) ning muna, lisa pisut vett ja sojakastet. Pisut pipart ei tee paha ning kui soovid, võid soolagi panna - kuigi sojakaste on ise soolane ja täidis võib ju kah soolakas olla, nii et mõtle, kas paned või mitte.

Haki paar kapsalehte peenteks ribadeks. Hekselda mõned varred rohelist sibulat või murulauku juppideks (jämedamad sibulavarred võid ka pikupidi peenemaks lõikuda), kuid ära peenesta neid nagu salatisse, vaid jäta sellised parajad peopesa-pikkused jupid. Seda värsket kogust ei saa kuidagi ette kirjutada, pead lähtuma oma panni suurusest ja sööjate arvust - aga arvestama pead sellega, et kapsas kuumutamisel "läheb kokku" ehk kaotab oma esialgsest mahust tubli poole.

Mõtle välja, mida soovid täidiseks. Vorstiviilud, juust, krevetid, seened ... no täpselt nii, nagu pealkiri ütles ehk "okonomijaki!" Ehk siis see, mida tahad! Mõistlik oleks muidugi soovid ja võimalused enne kokku viia ... ja Aafrika nälgivate laste peale võib kah mõelda :) Tegelikult on ainuke kriteerium, et see va täidis peab olema mingi valmisprodukt, sest kuigi suurt küpsemisaega talle meie panniroa sees ei anta.

Nii, oled kõik valmis mõelnud ja pannud? Siis asume lõppfaasi juurde! Kalla hakitud roheline taigna sisse ... või siis vastupidi, igatahes pead selle kõik nüüd läbi summima, et iga kapsariba saaks taignastatud. Kui esialgu võib jääda ehmatav mulje, et tainast on kole vähe ja kuidas kogu see kraam koos püsib, siis ära muretse - küll ta püsib!

Ma loodan, et pann oli sul juba tulel? Tore, pane sinna nii vähe õli kui raatsid, ainult niipalju, et pannipind päris kuiv poleks ja asu kapsasegu pannile kühveldama - ainult et mitte kõik ja korraga! Nii umbes pisut üle poolest esialgu piisab. Sorgi kraam võimalikult ühtse kihina üle panni laiali ning aseta peale täidis. Nüüd läheb selga ülejäänud kapsakiht. Provi ka see pannilabidaga võimalikult ühtseks ja tihkeks massiks tasandada, nii et täidis väga välja ei turritaks.

Ega nüüd polegi muud, kui oodata, kuni meie kapsa-taigna-kook valmib. Soovitan seda teha ehk väiksemal tulel, et kogu see üsna paks plönn saaks ühtlaselt läbi küpseda. Vahepeal naudi pannilt kerkivat imehead aroomi ... või pane kohvi hakkama, kui soovid:)

Kui õrnalt servast labidaga kergitades on selge, et alumine pool on piisavalt pruunistunud, järgneb nipiga osa - ümberpööramine. Kui oled endas tõsiselt kindel ja varem sihandse teoga toime tulnud ilma lage ja põrandat määrimata, siis võid ju kasutada kõige efektsemat võtet ehk viske pealt pööramist. Kui riskida ei soovi, siis kasuta suure taldriku või kasvõi pannikaane abi ... aseta taldrik pannile, pööra koos sellega ümber ja libista kraam küpsemata poolega pannile tagasi. Kui pole ka sellist abivahendit, võib muidugi minna seda teed, et piisavalt suure pannilabida abil nt neljaks tükeldatud kook tükkhaaval ümber keerata, kuid see poleks enam päris see.

Mina katsin viimases etapis panni kaanega ja lasksin kraamil tasel tulel kenasti läbi küpseda. Nii kaotab küll kapsas oma krõmpsuse, kuid taignas olev muna vajab küpsemiseks ikkagi nii umbes viis minutit kuumutamist ja kaane all saab see nii jämeda küpsetise puhul kiireimal ja kindlal moel tagatud.

Kas lõpuks libistad kogu okonomijaki tervelt liuale või paned juba portsudena koos salatiga taldrikuile, on juba maitse asi. Nagu kõik muugi. Muuseas, olen sama asja kohanud ka korea versioonis ilma mingi täidiseta ning ka ainult rohelisest sibulast või porrust valmistatuna. Kuid kõik see on juba igakordse otsuse küsimus, mida ja kuidas sa pannile paned. Ürgammune tegu - ühendada tainas köögiviljade ja võimaluse korral ka lihaga, on tehtud. Toit on laual. Okonomijaki!

Kordame üle sisu:
- muna
- pool klaasi jahu
- ribadeks hakitud kapsas
- jupitatud roheline sibul
- pisut vett
- sojakastet
- maitse järgi soola-pipart
- täidiseks suupäraseid palakesi

Valmimisaeg: ettevalmistus maks 10 min ja küpsemiseks kummaltki poolt kuni 5 min. Tulemus: kahele inimesele võib seda isegi palju olla, koos lisadega serveeritult toidab ära ka neli. Maksumus: tainas jääb 10.-EEK lähedusse ja täidise maksumust ei oska mina ette öelda. Kallis see toit kindlasti ei ole ning maitse on lihtsalt oivaline. Kui kohtate mujal teistsuguseid okonomijaki retsepte, siis need ei ole õigemad kui see siin :)

Juustukarask

Olen viimasel ajal hakanud maisijahu näppima (seda va Veski-Mati oma). Paneerimisel annab suurepärase tulemuse - kuna on tärkliseline ja ei paisu kuigi, siis jätab hea krõbeda ning õhukese kooriku. Aga sama hästi sobib see kollane ja krudisev jahu ka kõikvõimalike küpsetiste sees. Üks viimaseid katseid kukkus eriti mõnus välja, sestap jagan siingi.

Et olen toidublogide uudistaja, siis kolistasin ühelt viitelt teisele, kuni komistasin siia. Juustukaraski mõte tundus nii hea, et proovisin seda korra teha nii nagu emand Katrin soovitas, kuid siis asusin muutma.

Mõnusa ja lõhnava ampsu saab siis nii:
- kaks klaasi nisujahu
- kaks klaasi maisijahu
- kaks klaasi (kaera-)kliisid (ega vist vahet eriti pole, kas nisu- või kaera omi pruukida?)
- kuhjaga teelusikatäis jämedat soola
- kuhjaga supilusikatäis suhkrut
- 3 teelusikatäit küpsetuspulbrit (võib ka rohkem panna, kuna mais ei kipu eriti kosuma)
- 150 gr riivjuustu
- 2 teelusikatäit pitsamaitseainet (Santa-Maria segu sobib hästi, aga võid ka selle ära jätta)
- 100 gr võid
- piima parasjagu (alla klaasitäie ei tule välja, kuid kaks on palju)

Võta aga julgelt üks suurem kauss, sest taignasegamine tahab ruumi. Kuid enne veel pane ahi sooja, sest niipea kui segu valmis, võid ta kohe ahju surada.

Sega omavahel kuivained ja juust ning seejärel või - kui see on külmkapi-tahke, siis soovid ehk selle klombi lihtsuse mõttes tükkideks hakkida. Mudi saadust senikaua käte abil, kuni või on jahu sisse kadunud ja sõmera puru moodustanud. Nüüd tuleb tunnetuslik osa ehk piima lisamine. Igasugused grammid ja detsiliitrid unusta ära, nõrista piima tasahilju jahu sisse, summides seda teise käega segamini. Kui ollus kausis on juba taigna moodi, võta teine käsi appi (ega sa ju ometigi massinaga tainast tee???) ning mudi kohe mõnuga. Tulemus peab jääma paksem kui pannkoogi-tainas, kuid vedelam kui leivateo puhul.

Ahjahh, mõistlik oleks olnud ahjuplaat juba ennem valmis panna ja küpsetuspaberiga katta, muidu pead nüüd tainaste kätega sahmima hakkama. Kühlvelda see üsna koreda näoga tainas lusika abil plaadile, tekitades oma soovi järgi kaks suurt või neli vähemat kuhelikku. Märjakskastetud lusika abil saad neist nüüd pätsida midagi sündsamat ja siledamat - proovi kindlasti servad kokku koguda, et nad jääks irevile ja liiga ära ei küpseks.

Noh ja ega nüüd polegi muud tarkust kui plaat ahjuuksest sisse sõita ja lasta karaskil nii umbes 200 kraadi juures paarkümmend minutit küpseda. Võid küll 15 minuti pealt kiirelt sisse kiigata, et kas vajaks tuli vähendamist, kuid vana hea tikukatse annab ikka õigeima vastuse - kui pätsi torgatud tikk jääb kuivaks, on tegu valmis.

Nüüd tõsta plaat välja jahtuma. Mina piserdasin karaskeid vana kombe kohaselt pisut veega ja laotasin käteräti peale, et küpsetis pisut puhkaks. Lõhn on küll nii hea, et tahaks kohe süüa, aga kannata pisut. Kui seda enne valmis polnud, keera kokku üks maitsevõi (nagu nt minu enda roheline maius). Lõpuks, kui enam vastu panna ei suuda, murra tükk karaskit ja määri võid peale. Ohhjah, eks selle nimel tasub ju toiemtada, kas pole?

Pildiks panen samal õhtul grillitamisest. Grillisin loomalihavorstikesi, suvikõrvitsat ja lasksin korraks ka karaski üle süte - see lisas ainult head aroomi! (pildil on karask parasjagu tagurpidi, plaadi-sileda poolega üles)

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistuseks, 20 min küpsetuseks, pisut jahtumiseks-ootamiseks:) Maksumus jääb ehk nii 30 EEK kanti? Tulemuseks minul 4 karaskipätsi, millest jagub kenasti neljale inimesele:)

Aitäh Katrinile idee eest! Ja head omapäist järeletegemist!

Eesti Toidu Pood

Lugesin täna üht rõõmsat uudist. Selmet ükshaaval hääbuda, otsustasid kaks juustutööstust seljad kokku panna ja hakata tootma mh mozarella-tüüpi juustu.

Kas see toodang nüüd Itaalia mozarellaga sarnane tuleb, ei oska ma öelda. Aga ehk hakkab eestimaist juustukraami rohkem saada olema - ning see on juba hea uudis. Et kuskil maanurgas töötlev tööstus säilub koos töökohtadega jms, on veel parem, kas pole?

Aga mitte sellest rõõmust ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis kurbtusest. Sellest, et ma ei tea, kuskohas ma saaks head ning mõistliku hinnaga kohaliku väike-ettevõtete toodangut.

Kuid iga puudus on ju ühtlasi võimalus, kas pole? Kui Tallinnas on tekkinud Eesti Toidu Turg, siis miks ei võiks tekkida midagi püsivamat ning edukamat? Ja mitte ainult Tallinnasse?

Olgu selle asja nimi Eesti Toidu Pood. Koht, kuhu kõikvõimalikud väiketootjad saaks oma kaupa tuua, mida suurkettidesse sisse sööta on pisi-ettevõtjale võimatu. Koht, kus minusugune aborigeen saaks osta head eestimaist kaupa. Ning koht, kuhu ka turist tee leiaks, otsides autentset maitset või lihtsalt eksootikat?

Ega siis sihandse poes ei pea olema müügis ainult kama või karask. Ka Eestits toodetud koka-koola võiks ju patuga pooleks saada olla, muust kaljast ja limpsist ja õllest rääkimata. Juurikad ja juustud, konservid ja kommid, liha ja leivad, piim ja pirukad .... no paljugi mis.

Muidugi, seelaadne projekt ei saa kunagi olla üliedukas. Kui ikka aastaringselt pole puuvilju ja muud soodsaimat kaupa, ei jaksa kohalik tarbija iga päev puhtast patriotismist poodi astuda. Ning palju neid turistegi mööda toidupoode kollab, neil enamasti selged sihid ja restorani-lõunad silme ees.

Kuid omamoodi nišitootena kõlbaks seelaadne algatus vägagi. Suures hüper-pupermarketis võib see ehk väga ära uppuda, aga omaette väiksemat sorti ning sihitruu poekesena sobiks ehk kuhugi kesklinna serva ikka?

Mis arvate, kas olen väga sinisilmne oma lootuses näha kunagi poodi, kus ma tean, et mind ei tüssata, müües Poola porgandeid või Madriidi maasikaid kodumaiste pähe? Ma niiväga tahaks süüa siinset ja toetada kodumaist.

Muuseas, miks ma leian, et praegused turud seda funktsiooni ei täida? Esiteks kuna kui sul pole oma kindlat müüjat, siis tüssatakse tihti nii kauba päritolu kui kvaliteediga - pood seda nii kergelt teha ei saa. Teiseks - turud orienteeruvad massisotjale, proovides müüa kahte-kolme kaubagruppi hästi odavalt, delikatesse turul ei müüda. Pood võib aga endale lubada ka üksik-eksemplaride müüki.

Aga pildiks panen (sest pilditu tekst ei ole kunagi nii hea kui pildiga) hoopis ühe viimastest iseomaenda toidupiltidest. Kehv kvaliteet lisab ehedust :) Taldrikul aurutatud brokkoli, praetud kabatšokiveerandid ja kukeseened, tomatisalatist rääkimata. Muuseas, kõik kodumaine kraam!

Vene köögi eripära Eesti moodi

Panen siia lihtsalt viite minu põhiblogis ilmunud köögilõhnalisele loole: "Vene köögi eripära Eesti moodi"

Midagi pestosarnast :)

Eks pesto valmistamiseks ole sadu mooduseid (wikis on seda segu kirjeldatud nii). Aga võib ju alati ka teisiti.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ostsin mõni päev tagasi purgikese rohelisi oliive. Mõistagi marinaadis ja purgis - kus sa neid värskeid siin ikka saad, ehkki põnev oleks nendegagi mässata (Rein Taagepera mõni aega tagasi õpetas, kuidas tema neid kodus ameerikamaal valmistab, tundub põnev mäng olevat).

See purgitäis juhtus kuidagi liig-soolane olevat, isegi õlle kõrvale. Päev hiljem tõin turult muu rohelise hulgas ka basiilikut. Nii nad siis seisid. Koos. See tähendab, külmkapis ühel riiulil. Aga siiski eraldi. Täna mõtlesin, et paneks nad päris kokku. Mõnikord nii juhtubki - et mõeldud ja siis kohe tehtud.

Edasist kirjeldada suurt polegi. Kallasin selle oliivipotsiku sisu koos marinaadiga mikserisse, surasin samasse ka basiiliku (koos basiilikuga tuli ka mõni petersellileheke kaasa, läksid nemadki). Surrrrrrr. Nii tegi purusti. Nuuuuuuh. Nii tegin mina. Sest lõhn tõusis vägev ja hää. Kallasin mikserisse veel lusikajagu õli ja suristasin saaduse veel sumedamaks. Sündis soolane, kuid oivaline segu, mis kolis oliivipurki tagasi. Ja sealt juba lusika-kaupa tomativiiludele. Edasi teadagi kuhu.

Praegugi, kui kirjutan, tõuseb sülg suhu. Pole juba viis minutit pestot saanud:)

Koostis:
konservoliivid
basiilik
õli
(kindlasti panen järgmine kord ka küüslauku hulka, siis saab veel õndsam)

Valmistamisaeg - 2 minutit? Kui sedagi. Maksumus - 35.-EEK. Kogus - 150 gr purgitäis, kuid ma arvan, et koos spagettide või tomatitega vms süües jagub seda ikka kohe jupiks ajaks.

Pilt sai udune, kuid teist pilti ei mallanud ka teha:)