Kabatshokikotletid sibula ja küüslauguga

Ega enamik asja sisust ongi pealkirjaga öeldud. Et ma tegin siis täna hommikul omale ja kallile kaasale sihandsed kotletid. Olid hääd :)

Aga olgu, et mitte jääda sündsusetult lühikeseks oma looga, siis mõne sõnaga pikemalt.

Tohtrihärrade ja -prouade soovitusel püüan vähendada oma kolesteroolisisaldust. Selleks pole aga lihtsamat ja loomulikumat meetodit kui osad toidukorrad vältida liha manustamist. Imelihtne, kas pole? Vähemalt teoorias. Praktikas kipuvad kõikvõimalikud vorstikesed ja muu sihandne rasvaküllus suisa iseenesest taldrikule. Kuid mõnikord, kui aega pisutki käes ja viitsimist, siis võib siiski ka teisiti, või mis?

Seekord käitusin siis nõnda. Hakkisin pool suuremat sibulat hästi peeneks, sikerdasin kaks küslaküünt kildudeks ja koorisin/riivisin pool kaubamaja-noorest suvikõrvitsast. Summisin saaduse kausis segi ühe suurema muna, lusikatäie maisijahu ning maitseainetega. Ja polnudki muud tarkust kui laduda kraam eelkuumutet-õlitet pannile. Kui algul säristasin suurel kuumusel ühelt poolt pruuniks, siis teisele poolele andsin juba pikemalt väikest tuld - eesmärgiks kotleti seest võimalikult palju liigset niiskust välja aurutada.

Tarvis läks:
- pool pikast ja noorest kabatshokist (neid saab koos südamikuga pruukida, vanemal peaks seemneid eemaldama)
- pool suuremat sibulat
- kaks küüslaugu küünt
- üks suur muna
- supilusikatäis maisijahu (aga küllap ka muu jahu sobib)
- soola, sidrunipipart ja sümboolne zzzzutsuke suhkrut
- õlitilk pannile

Valmistusaeg: 5 min ettevalmistus ja maks. 10 min praadimist. Maksumus: üle 15.-EEK kohe mitte kuidagi. Tulemus: 6 mõnusat kotletti ehk kahe inimese hommikusöök.

Et aga olen koduses pildistamises kehvake, siis lisan jällegi kaugmaise pildi. Nimelt Armeeniast, Jerevani lähistelt teeäärsest müügipunktikesest. Autojuht läks küsima sibulakilo hinda, põlgas aga 300-drahmist vastust liiga kalliks (u.8.-EEK)

Tursamaksasalat

Kohtumine vana tuttavaga on mõnikord palju meeldivam kui tutvumine kümnete uutega, kas pole? Eriti veel, kui see kohtumine kannab leppimise märki.

Minuga juhtus täna nii. Kunagi aastaid tagasi sattusin sööma käestläinud tursamaksast tehtud ollust. Kuna mul pääle seda väga niru olla oli, läks minu tursamaksa-soolikas lukku ja tükk aega ei tahtnud teist nähagi.

Kuid täna toidupoes jäi silm karbikese peale. Karbikesel kiri: tursamaks. Ja näe, organismus ei võpatanudki! Mõtlesin riskeerida ning kõristasin konservi kärusse.

Kodus tegin vana tuttavaga seda, mida ennemuistegi. Mõnusa saiakatte. Selle retsept on nii narrilt lihtne, et kohe nagu imelik rääkidagi. Aga kuna minu jaoks oli see tegu siiski pisuke sündmus, siis olgu ikkagi see siinkohal kirjas.

Hakkisin pool suurt salatisibulat peeneks, koorisin kaks keedet hiigelmuna ning õngitsesin maksatükid õli seest välja. Mõtlesin vähe ja nõristasin pisut sedasama nestet ka muule kraamile selga. Sool ja sidrunipipar kah kausikesse ja miksisin kahvliga kõik segi. Lasksin 10 minutit seista-tõmmata. Panin sepikuviilule. Oehhhhh. Tere taas, vana sõber! Isegi minu mitte-sibula-sõber abikaasa mugis mõnuga mitu killukest vürtsika kattega kaetud viilukest.

Seega läks tarvis:
- väike karp tursamaksa õlis (160 gr)
- kaks suurt keedumuna
- pool suurt salatisibulat
- soola, sidrunipipart
- sepikut, mille selga saadud segu määrida.

Valmistusajast ei saa eriti rääkidagi, 10-minutilist tõmbumis-aega peaks siiski rõhutama. Maksumus on ehk pisut kallim kui säästuajal peaks. 35.-EEK õhtuse snäki eest ... on seda vähe või palju? Kõrvutades seda aga tulemusega - mõnus maitseelamus ja kuus suurt kääru sepikukatet - olen mina siiski rahul.

Kuna pilt jäi jälle olemata, siis panen siia hoopis pildikese hiljutiselt tööreisilt, mil vabal hetkel Sotši rannakohvikus sai õlle kõrvale kalmaarisalatit näksatud. Oli kah hüva amps!

Sügis = õunakook

Ega ma tavaliselt magusat ei küpseta. Aga nüüd lihtsalt üks abikaasa kolleeg tõi laari õunu, sh kasti antonovkaid. No mis sa hing nende hapude jurakatega ikka teed kui õunakooki.

Proovin siis mälu järgi taastada, mis ma tegin.

Võtsin 6 suuremat antonovkat, puhastasin ja lõikasin nii enam-vähem ühtlasteks seibideks. Taigna segamisel avastasin, et külmas on ainult soolast meierei-võid ... hmmm. No mis seal ikka, võtsin siis seda. Vähekese. Summisin suhkruga segamini. Lisasin jahu ja summisin edasi. Siis tuubi kohupiimapastat. Lõin teises kausis munad segamini, surasin sisse. Pagan, tainast sai vähe. Panin jahu juurde. Ja muna. Ja veel pisut jahu. Ja veits piima.

Ahjuplaadi määrimiseks ei hakanud seda va soolast võid pruukima, kallasin lusikajagu õli. Ning mõtlesin, et järsku võiks sinna suhkrut peale raputada? Et hapud õunad ju. Ja õunad lähevad alla ning tainas selga. Raputasin suhkrut ja juurdlesin, et aga see võib ju siin ära karamellistuda ja siis ei saa kooki plaadi küljest kätte. No raputasin siis riivsaia kah plaadile. No see aitab alati, kas pole? :)

Ladusin õunad plaadile, kraapisin taina enam-vähem ühtlase kihina kukile. Eelkuumutet ahi kõmdi kinni. Veekausi asemel läksid samasse ahju, korrus allapoole kanakoivad küpsema. Paarikümne minuti pärast vaatasin - koogi servad juba pruunid, aga pealispind veel kuidagi ... no mitte-küpse-välimusega. Lasin siis veel viis minutit madalama temperatuuriga muheneda. Kui välja võtsin, olid nugilised juba platsis. Abikaasa andis koogile viimase lihvi, raputades peale tuhksuhrut.

Eks ole, nii ei saa ju teha? Ei miskit retsepti ega kindlaid vahekordi! Aga näe, saab küll. See asi, mis lõpuks taldrikule jõudis, oli üks parimaid õunakooke, mis ma elus teinud!

Et aga oma stiilile kindlaks jääda, panen kirja ärakulunud asjad:

plaadile:
- supilusikajagu õli
- paari teelusika jagu suhkrut
- sama palju riivsaia

alumiseks kihiks:
- 6 keskmist antonovkat

taignaks ehk ülemiseks kihiks:
- poolteist klaasi suhkrut
- 50 gr võid
- kolm suurt muna
- kaks klaasi jahu (üks neist täistera nisujahu)
- tuub kohupiimapastat
- pool klaasi piima

viimaseks lihviks:
- tuhksuhkrut

Valmistusaeg: ca 15 min ettevalmistus ja 20+5 min küpsetuseks. Maksumust ei oska seekord isegi umbes arvutada, kuna õunad olid tasuta ja muu kraam ammu ostetud. Aga ega ta üle paarikümne krooni lähe. Tulemus - suur plaaditäis hirmhead kooki.

Kalinka

Ma pole eriti mööda restorane käija. Kuid mõnikord siiski peab. Kohtumised. Kui saab sel moel ära proovida ka mõne uue asutuse, no miks siis mitte. Käisin tänagi ja kirjutan. Kahjuks halvasti.

Tartus on taas vene trahter. Kalinka. Kesklinnane ja sissetöötatud asukoht räägib ettevõtmise kasuks. Mitut korda vahetunud omanikud aga kahjuks - midagi on siin nihu, et ei suudeta püsima jääda. Kuid varasemaid patte ei pea mitte uue asutuse süüks panema. Sestap asjast.

Sisseastujaid tervitab vana tuttab vene muinasjuttudest - vene ahi. Butafoorne küll, kuid siiski naeratama-panevalt äratuntav. Ivanushkat ja balalaikat ei paista küll kuskil, kuid pole hullu. Otsime seespool.

Kui kohe ahju kõrval aknaäärses lauas ei soovi peatuda, võib liikuda sissepoole. Pool korrust trepist üles paikneb põhisaal ja suveterass, baarilett ja naeratavad ning kenasti tervitavad ettekandjapiigad.

Nihkume veel pool korrust üles, väiksemasse-vaiksemasse saali. Neiuke vudib meil kohe järel ja ulatab menüü. Hmm. Pole paha. Toitude nimed on kohati originaalitsevad, kuid siiski arusaadavad. Tõsi küll, tõlge on puhuti puine - nt "žarkoje po retseptu grafa Tolstogo" on tõlgitud kui "Tolstogo pajaroog", ehkki "krahv Tolstoi pajaroog" oleks olnud ju parem. Kuid tühja temaga. Lenini nimeline kolhoos ja muud jonksuga nimed teevad meele heaks ikkagi.

Tellin Putini seljanka (50.-EEK) ja böfstroogonovi Moskva moodi (100.-EEK). Kolleeg võtab kankoiva Piiteri moodi (110.-EEK) ja pannkoogid toormoosiga (45.-EEK). Toidu kõrvale küsitud õlu (Starõi Malnik, 35.-EEK) tuuakse kiirelt ja pisut slaavilikus savikannus - mis ei ole küll kuigi mugav õlleanum, kuid koha eripära ... las ta olla.

Üsna kiirelt kohale saabunud seljanka laseb oletada mikrouuni. Naljatades visatud küsimus - et kas Putini seljankas on ka tükike Putinit, paneb piiga kohmetuma. Mitte poliitiliselt ebakorrektse nalja üle, vaid et tema tõi mulle hoopis päevasupi ehk hariliku seljanka. Küsinin, et mis neil kahel vahet - selles tavalises on kartul, Putini omas mitte. Hmhhhh. Las ta siis jääb, söön sellegi ära, ehkki piiga oli täis valmidust toodu minema toimetada ja asendada. See, et seljankas on sees kartul ja viiner, sellega ma lepin. Kuid et restorani-seljankas puuduvad neerud ja oliivid, see ei lähe mitte. Oleks siis veel et meüüs oleks kirjas "kodune seljanka" vms.

Praed ei paranda esimest pettumust kuidagi. Minu böfstroogonov ei veena eriti ei kogusega ega maitsega. Värske koorese meki asemel on keelel midagi kerget magusakat. Vähemalt on loomaliharibad kastme sees pehmed. Fritüüritud keedukartulid maitsevad pikalt kuumutatud õli järgi.

Kolleegi kanakoib, mis pidanuks olema täidetud seentega, on kõvasti kondi küljes kinni (kindel märk vähesest küpsetamisest) ning erilist täidist ei tuvastunud. Kartulipüree ja eraldi kausikeses olev kaste on ülitavalised - viimane veel pisut klimpis, just nagu koolitädi ikka seda tegi. Mõlemal salatiks tüüpkomplekt salatileht-tomat-kurk. Noh olgu, kolleegil oli ka konservhernes.

Pannkoogid on küll kaunilt serveeritud, kuid külmad. Kohv ... noh lihtsalt kohv.

Interjöör: 4+
Teenendus: 5 kiiruse eest ja 3 eksimuse eest, kokku 4
Toit: 3- (kui võtta arvesse kvaliteedi ja hinna suhet, siis koguni 2)

Kokkuvõtteks - ülemakstud söökla. Hinnang karm. Aga õiglane.

Hatšapuri

Olen viimasel ajal lennus olnud. Sõna otseses mõttes. Viimane nädal suisa Abhaasias. Sestap pole isesesivast kokkamisest eriti midagi välja tulnud.

Tututvustaksin aga teile oma uut tuttavat - abhaasia hatšapurit. Kui enamasti tuntakse meil hatšapuri nime all midagi kihilise juustupannkoogi moodi asja (nt Therdalia variandis), siis sealmaal näeb asi pisut teistmoodi välja (pildil poolegisöödud kujul).

See on siis selline hapendamata nisujahust lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud suluguni vm juustuga. Serverimise hetkel torgatakse sinna keskele veel priske tükk võid, mis kiirel sulades moodustab rammusa järve selle maitsva piiraka keskele.

Söömine käib mõistagi näppudega. Murrad aga otstest tükikesi ning kastad mõnusa küpsejuustu-sulavõi lombi sisse. Ning siis mälud õndsa näoga. Kui õnnestub seda tegevust teostada mereäärse kohvikus (aga enamus Abhaasiast ongi üks suur rannik), siis vahid merd sinna kõrvale ja ruigad õnnest.

Kuna ise ma seda tegu ei teinud, siis saan lisada vaid sealse müügihinna. Nn keskmine hatšapuri (mis on keskmisest taldrikust suurem) maksab 75.-80.-RUB (ehk 25-27.-EEK). Sellest keskmisest piisab täiesti minusuguse ülekaalulise isaslooma toitmiseks nii umbes poole päeva ulatuses. Suurest ei julge mõeldagi :)

Ahjahh, sama asi on saadaval ka munaga - nii et keskele on löödud küpsema lisaks juustule ka muna, kuid mulle tundus alati puhtalt juustune variant parem.

Karaskiarengud

Karask on küll vist üks lihtsamaid ning seetõttu geniaalsemaid toite. Hapendamata taignast leivataoline küpsetis, mille valmistamine käib imelihtsalt ning laseb endaga mängida nagu kassipojaga.

Põhimassi moodustab jahu. Sisuliselt võib kasutada suvalist jahu või jahude segu. Noh ainuke soovitus on vähem kasutada nisujahu, kuigi nt odrajahule võib ka seda lisada. Täisteranisujahu on muidugi teine asi - kui ainult sellest karaskit valmistada, valmib midagi üsna sepiku sarnast. Olen ise mänginud odra-, maisi-, rukki- ja erinevate nisujahudega.

Jahu võib segada nii või kui õliga. Või annab kobedama tulemuse, kuid nt õliga segatud tainast on lihtsam vormida. Muna võib lisada, eriti kui tainas on sellistest komponentidest, mis ise eriti liituda ei taha. Küpsetuspulbrit peab panema, sest kääritamata tainas jääb muidu väga plink.

Juurde võib summida üsna suvalisi lisandeid, mis vähegi söödavate ja suupäraste hulka liigituvad ning pikka kuumtöötlemist ei vaja. Kõikvõimalikud kliid on alati teretulnud lisand - ainult et täisterajahu puhul kliisid lisades võib tulemus olla väga aganane, nii et karask kipub murenema. Kõikvõimalikud seemned (nt lina- või päevalille on kõige tavalisemad), kohupiima või kodujuustu / riivitud juustu, puuvilju või hoopiski nt suitsuliha kribalaid.

Sool-suhkur ning muud maitseained on samuti varieeritavad. Tulemus saab loomulikult iga kord erinev. Kuid selles ongi asja võlu. Teed valmis, mekid ja järgmine kord proovid uuesti või teed teisiti. Ei mingit rutiini. Iseküpsetatud leivaasendaja püsib kapis värske paar päeva, nii et kaks-kolm korda plaaditäie küpsetades on sul värske leib alati tagatud ning mis peamine - see ei sisalda mingeid e-sid. Võtke kätte oma lemmikleiva pakend ning uurige seda peenikest kirja. Kole tuleb peale, mida kõike te oma igapäevase leivaga sisse sööte ausate kaupmeeste ning vahvate pagarite armust.

No ja taigna vedeldamiseks võib kasutada ka mitut sorti vedelikke. Lihtne vesi või piim või nende kahe segu. Hapupiim või keefir. Olen kasutanud ka puljongeid, nii köögivilja kui nt kanapuljongit. Jälle erinevad nüansid.

Tegu ise on ju aga imelihtne ning suisa teraapiline. Ainete väljamõõtmine ja kokkusegamine nõuab hetkeks keskendumist. Kuid sõtkumine, pätsikeste vormimine ja plaadi ahju panek on ju suisa rõõm. Paarikümne minuti pärast tiriseb köögikell ja suurepärane lõhn täidab kogu korteri.

Minu eilne tegu:
- kuus klaasi jahu (seekord neli klaasi odrajahu ja kaks täisteranisujahu)
- klaas linaseemneid
- kaks klaasi riivõuna
- pool klaasi õli
- teelusikatäis soola
- supilusikatäis suhrut
- kolm teelusikatäit küpsetuspulbrit.
- kaks keskmist muna
- klaasijagu piima.

Maksumus: nii-kole-väga-umbmääraselt 20 krooni. Pigem vähem. Valmistusaeg: 10 min segamiseks, 20 min küpsetamiseks. Tulemus - plaaditäis õunakaraskipätsikesi (mahult võrreldav ehk nt kahe suure poeleivaga. Ehk siis meie pere kahe-päeva-ports.

Pean ütlema, et magushapu õunamaitse sobib karaski koredasse ihusse suurepäraselt. Eriti kui viilukas karaskit rösteris soojaks lasta ja killuke võid peale panna. Soovitan!

Kuna aga pilti asjast endast jällegi pole, siis tutvustan pisikest leidu sõbramehe aiast. Saage tuttavaks - Horisontaalne Pirn! Taamal mändide küljes võib näha ka sinimustvalget pesakasti:)

Tomati-sibula hoidis

Nutt tuleb peale. Kui sellist pilti vaatad. Ja veelgi enam, kui seda parempoolset kaussi lähemalt silmitseda. Ja mis mina veel pidin tegema, kui kõike seda siiru-viirulist ilu lõikusin. Õnneks on mul juba hea karastus ja ainult nina hakkas pisut lurisema :)

Aga selline masohism tasub end igal seitsmelt juhul ära. Tulemusena valmib suurepärane mahedamaitseline segahoidis, mis sobib nii pitsa peale kui kastmesse, lihtsalt lisandiks keedukartulile või ka niisama nohistamiseks.

Minu ülesanne selle asja juures on see pisarakiskumine. Ehk siis sibulalõikamine. Tomatipoiste hakkimise ja edaspidisega mässab mu armas naisuke. Sööme hiljem koos. Ja lastele anname ikka ka :)

Iseenesest on kogu tegu imelihtne. Meie komplektis on:
- neli kilo tomatit
- kaks kilo sibulat
- neli supilusikatäit soola
- viis supilusikatäit suhkrut
- teelusikatäis sidrunipipart

Viilutet sibul ja tükeldet tomat heidavad kokku poti sisse ja lähevad tulele. Maitseained seljas. Suurel tulel keema ja seejärel podistada keskmisel tulel nii umbes pool tundi. Kiirelt puhtasse purki ja jahtuma. Siis keldrisse, kui on. Meil on.

Maksma läks minul see lugulaul u. 60 krooni (tomati sain 10.-EEK ja sibula 6.-EEK kilo). Purgid olid õnneks varem olemas. Ajakulu - pool tundi ettevalmistuseks ja pool tundi kuumutamiseks. Tulemus u. 10 pooleliitrist purki.

Pilt on oma, autoriõigusega kaitsmata:) Igaks juhuks ja eriti tumedatele isenditele seletan, et tomat ei ole sellel veel tükeldatud, neil on vaid mõningad pehmevõitu kohad välja lõigatud. Meie tomatitelt koort ei eemalda, vaid lõikame nii pöidlaotsa-suurusteks tükkideks - siis ei jää ka kõvema kestaga tomatite puhul need kooretükid hoidises häirima.