Oregano (Pärnus)

Poolel teel Pärnu ranna poole lonkides tasub teha peatus. Sest vaata, Pärnus on aega alati küll ja igasugune peatumine ning veidi laisklemine käib siia juurde. Kui koos laisklemisega veel ka mõnulemine ühte punti siduda, siis saab nii ilusa kimbu, et vaata ja imetle.

Ühes nõukogude-aegses hallis kärakas-hoones on endale kodu leidnud just säänne mõnulemise pesa, nimega Oregano, mis lippude lehvides räägib midagi Kreeka köögist. Ega ma tollest köögist just liiga palju ei tea, aga näe soovitati, et olla umbe-hää koht. Läheme laseme siis oma keelega selle puhveti üle, et kuidas need kreekad tegelikult on ja maitsevad.

Augusti algus toob endaga rannalinna juba suvelõpumeeleolu, kuna soome turistid pakivad kohvreid. Nii oli ka selles puhvetis vaid paari laua jagu rahvast, kuid eks seda ladusamalt kulges teenendus ... mis oli niigi kiirejalgne ja armsalt naeratav. Mõnusalt soe ilm lubas väli-laua taha maanduda ja ümbritseva pargi rohelust nautida.

Ehkki puhveti püsimenüüs suppe ei olnud (ning ma mõttes juba olin valmis sel teemal torisema), selgus, et päevapakkumises olla siiski tomatisupp krevettidega (5.-EUR). Noh olgu, päevapakkumine siis tulebki võtta, ega siin muud varianti pole - kogu minu umbusu juures päevakate suhtes.

Napilt 10 minuti pealt jõudiski lauale ilmatulaia äärega taldrik, kuid selle kübartadriku serval oli vähemalt funktsioon - kanda värskelt röstitud ja hea oliiviõliga ning ürtidega üle sipsutatud saiaviile. Erkpunase supikese aroom oli väga leebe, ehk vaid veidi pune järgi lõhnav. Maitse aga tegi suus VAUUU! Samumeie! Nii magusat suppi polegi ma vist veel saanud! AGA kuna see magusus oli imehästi parlanksi viidud üsna sama intensiivse hapuga, siis oli tulemus paganama meeldiv! Vau ja veelkord vau! Krevetihiiglased olid samamoodi ideaalses krõmpsjas küpsusastmes. Õrnalt ürdine ja meeldivalt röstküüslaugune noodike sinna juurde ja mis sa hing veel ühelt lakoonilise olekuga supilt ootadki. Jaaaaaa, sellel köögil ja/või kokal on nii mune kui oskusi, seda tuleb tunnistada ja tunnustada!

Teiseks roaks sai valitud "Stifado - kreekapärane veiseliha" (13.50). Selle laudajõudmiseks kulus tellimuse hetkest võttes 25 minutit - aga no teate, sellist kraami ootaks vajadusel kauemgi. Kuskus oli mõnusaimal moel maitsetäidlaseks tuunitud - praeleemest läbi imbunud, segiläbi üle sama panni lastud tomatijupikestega ja vist isegi hakitud kappariga (või olid need peened rohelised tükikesed marineeritud paprika?). Koos lihaga haudunud ja karamelliseerunud sibul ning porgand sulasid juba suhu jõudmise hetkel. Mõned erkvalged tükikesed kitsejuustu ja erkrohelised tilgad pestot lisasid roale vahvat värvi-struktuuri, ehkki maitse mõttes toidu põhiolemusega väga ei haakunud. Peategelane - vana looma pikalthaudunud jämedakiuline liha (just täpselt selline nagu mulle meeldib) oli hurmavalt pehme ... ehkki maitsejulgus oli siinkohal koka maha jätnud. Lihtsalt tubli tükk head liha, mida on koheldud oskuste ja austusega.

Ahjaa - mitte see nüüd niigi head toiduelamust kuigipalju mõjutaks - toidu lõpuks tellitud tass kohvi osutus olevat koos päevasupiga tasuta tulevaks ning ühtlasi ka väga heaks ja värskendavaks tassitäieks.

Kokkuvõte saab soe ja rõõmus nagu ilmselt Kreekale kohane. Supipöial viskub wow-hüüatuse saatel püsti ja kiidab kokka maitsejulguse eest. Praepöial sama uljalt ehk ei hõiska, aga no mitte mingit põhjust millegi kallal norida kah pole, nii et püsti on temagi. Seda puhvetit oskan mina soovitada küll ja väga!

Kurzeme südapada

Et elu oleks elamisväärne, vajame me sinna värve. Naisinimestel on selleks mets ja meri valikuid alates riide- ja juuksevärvist, silma-, kulmu- ja veel kahekümne seitsmest värvist rääkimata. Meesinimesel on selleks peamiselt maitsevärv. Sellest ka need kehavormid, eks ole :)

Aga kui nüüd kröömike tõsisemalt rääkida, siis vaata - oled sina kodust eemal ja tuleb tuju kamraade millegi maitsvaga kostitada. Noh et oleks ikka kohe kerekat kraami, mille söömisest jääks hea ja soe mälestus. Aga näe kodune kambüüs koos maitseinetotsikutega on kaugel!

Eipolehädamitte! Mingi väheldase kahe rauaga pliidi ehk ikka leiad? Noh kasvõi üheainsamaga? Panni ja poti ka? Novat ega siis väga palju rohkem pole vajagi!

Mõtle nende asjade peale, mida sa tead, et nad on meeldivas suunas, aga veidi ülevõlli maitsestatud. Näiteks kõikvõimalikud grillvorstid, mille soolasisaldus on u kaks-kolm korda üle mõistliku taseme. Ja mõni vürtsikas värk, mida saab kiirelt ja jäägitult ära kasutada ... sest reisu peal olles on optimaalne ära kasutada iga ost algusest lõpuni, ilma et peaks mõtlema, et kuidas ülejääke hoiustada/kasutada. Ja siis midagi muud, mille sisse kõiki neid ülevõlliseid maitseid imada.

Novat umbes sellisest mõttekäigust sündis üks mõnus keretäis, mida ma nüüd lugulauluna teie ette laotan nagu laadakaupmees oma kauba. Ainult et vaata laadaplatsil küsitakse teie käest raha, aga see jutuke on puhta priilt saadaval!

Et kõik ausalt ära rääkida, algas see kõik südamest. Loomasüdamest. Vaata ma pole seda mitte kunagi ise praavitanud, aga näed nüüd ta jäi miskipärast poeriiulil möödaminnes silma nagu puuk jalakarvadesse. Tegu on tihke ja tummise lihastükiga, mis kisendab pehmemate kaaslaste järgi justkui põder inna-ajal. Mida siis temaga peale hakata?

Hea pehme taine sealiha võiks olla suurepärane kontrast, kas ei? Rammusad-rasvased vorstikesed toimivad nö komplektiparandajana. Vürtsi ... hmm ... aga miks mitte piprakurgid? Kas tunned juba, kuhu ma sihin? Eks süljenäärmed hakkavad juba tööle? Kui ei, siis pole toidufantaasiad sinu teema ja mine astu rahulikult edasi ning ära sega neid, kes end juba jutuvestja ümber sisse seavad, silmis ja suunurgas niiske säde kui nisaootel vasikal.

Novaata nüüd jääb vaid nuga vastu taldrikupõhja hädapärast ära teritada ning süda katki teha. Päris katki, nii umbes pöidlaotsa suurusteks ampsakateks. Ja siis paned nad hauduma. Pikalt. Väga pikalt. Kui arvad, et enne oleks mõistlik tükikesi pruunistada, siis pead alguses vorstikestest pannil veidi rasva välja sulatama - mäletad ju, et tegu on reisioludes vaaritamisega?!

Kuni süda haudub (noh vähemalt tund), võid rahulikult sääsekuplasid sügada ja kamraadidele teateid saata, et tuldagu õdangupoole kokku, et saab midagi maitsvat järada ning mõnusalt juttu puhku.

Siis mõne aja pärast, kui lõunauinak peetud, viskad sealiha (ikka samasuured jupstükid kui südamekillud) pannile ja seejärel hauduma koos südamega. Pääle seda lähevad sama saatuse teed ka vorstikesed, mis samamoodi sõrmepaksusteks seibideks lõigatud. Et ikka pannil alustuseks sülgesulatav praekoorik ja siis haudepotti koos muu lihaküllusega.

Noh ja lõpuks need va Salvesti Piprakurgid, mille sa arusaaja inimesena oled samasuurusteks seibideks kaksanud nagu ennem vorstid ja muu lihakraami. Praadima neid ju vist ei pea, kuigi nonde seibide abil võid pannilt kõik maitsvad jäägid kokku kahmida ning seejärel muusse podisevasse küllusesse saata. No ja mõistagi läheb haudevedelikku ka piprakurkide endi vedelik, ehkki seda vist ei peaks ütlema rohkem kui soldatile peale valvelseisangut "vabalt" ... kõik ju saavad aru, et nii peab, kas ei?

Lõpuks lased kraamil tihedalt segades haududa senikaua kuni lõhnad enam ei lase enam rahulikult eemal olla ja kogu haudevedelik on aurunud ning lihale mõnus karamelliseeruv kiht tekkinud. Juurde võid vahepeal ka värviks lonksu tomatimahla lisada, kuid see pole põrmugi kohustuslik. Peamine on aeg-ajalt segada ja kontrollida, et midagi kuskil kõrbema ei hakka.

Kui sa nüüd lõpuks kamraadidelt matsutavaid kiidusõnu ei saa, siis oled asjata pingutanud. Midagi on valesti kas neis või sinus.

Ahjaa, et miks Kurzeme? Noh vaata nii on siin maanurgas kombeks nimetada toite, millesse lisatakse hapu- või vürtsurke. Ma pole seejuures kindel, kas Kurzeme enda elanikud säärast määratlust tunnustavad.

Mida siis mul ära kulus:
- u 3-400 grammi kaupa, u võrdsetes kogustes loomsüdant, samapalju sealiha ja grillvorste
- purk Salvesti piprakurke
- lonks tomatimahla
- MITTE MINGEID täiendavaid maitseaineid

Ajakulu: u 3 tundi. Maksumus: u 15.-EUR. Tulemus: piisav kogus 4-6 inimese maitsemeelte nuumamiseks (kui on vaja toita, siis peaks mingit ballasti juurde koormama)
---
pilt võetud siit

Päevalillemajonees

Mulle jubekoleväga meeldib rafineerimata päevalilleõli maitse. Noh praadimisel ma seda mõistagi ei kasuta tugeva spetsiifilise lõhna tõttu, aga kui ma omaendale mõne kerge suvise salati kokku keeran, siis panen sinna ikka törtsu justnimelt seda omapärase ja segiajamatu mekiga õli.

Novat ja aru ma ei saa, kuidas ma polnud siiani tulnud selle peale, et sellestsamast õlist majoneesi teha?!? Seda munavaba majoneesi, mis valmib seitsme sekundiga ning millega on kasvõi lihtsat keedukartulit nii hea ampsata.

Ah et kuidas munavaba majonees üles ehitatud on? Oi vat see on nüüd vist kõige lihtsam asi üleüldse siin köögimaailmas. Baasiks on piim ja õli vahekorras 1:2. Noh nt pool klaasi piima ja klaas toiduõli. Kallad need kokku kitsasse kõrgesse nõusse, mis on võimalikult sama läbimõõduga kui on sinu saumikseri otsik. Surrrrrrdi - loed seitsmeni ja ongi valmis. Kauem ei tasu suristada, siis läheb konsistents võiseks.

Noh aga muidugi kui sa nüüd lihtsalt piimast ja õlist selle kraami kokku keerad, saad sa olluse, mis näeb välja nagu majonees, aga maitseb nagu mittemidagi. Mõistagi käib siia juurde sool ja suhkur, törtsuke happekest ja särtsuke vürtsi. Traditsiooniliselt on viimasteks sidrun ja sinep, aga sama hästi võib ilmselt kasutada äädikat ja vürtsina meeldib mulle isegi mädarõigas rohkem.

Õiget maitsetasakaalu tuleb nüüd igaühel endal otsida, et mis rohkem mekib ja mismoodi saada ka harjumuspärast kollakat värvi majoneesile juurde (mis muidu tuleb munakollasest). Värvi osas - nt mina kasutan siin seda va universaalset puljongimaitseainet, mis annab tänu kurkumi sisaldusele ka jume juurde.

Lühidalt on sinu ülesanne saavutada endale sobiv tasakaal magusa-hapuka-soolase-vürtsika vahel, mis on enamiku toitude võtmeküsimus. Aga ühte ma soovitan mitte kasutada - must pipar "määrib" majoneesi välimuse ära.

Ja jummeli pärast, ega sina siis ei pea rafineerimata päevaõli kasutama majoneesi tegemiseks, kui ta sulle vastukarva on! Aga mulle näe meeldib ja tegin ma siis umbes selliseid asju kasutades:
- klaas õli
- pool klaasi piima
- teelusikas mädarõigast
- teelusikajagu magusat sidrunikastet (sina kasuta nt poole sidruni mahla ja teelusikas suhkrut)
- pool teelusikatäit universaalset puljongimaitseainet (midagi a la Vegeta)

Tavapärast ajakulu ja hinnakalkulatsiooni ei hakka ma seekord lisama, siin pole lihtsalt midagi mõõta. Proovi järele, katseta ja mängi maitsetega!

Ahjaa, need õpetused, et alguses mikserda kokk õli ja piim ning alles siis lisa maitseained, need on jura. Maitselisandite, sh happe lisamine kohe alguses ei muuda minu kogemusel mitte midagi, hilisem solberdamine on aga lihtsalt endale lisatöö tekitamine.
---
pilt võetud siit
---
PS - pildil pole majonees :)

Narva Pärl

Ambitsioonid on ühed väga toredad asjad. No ilma nendeta ei saa kohe mitte kuidagi ja miskit tehtud. Noh olgu, mõne argise toimetuse saab ju ka ilma suurte eesmärkideta aetud, aga tulemus ... ongi argine.

Narva linnas ambitsioone jätkub. Vähemalt sõnades. "Meeletu potentsiaal" ja  "fantastiline". Noh ja kõik need muud sõnad, mida pidukõnedesse topitakse nagu küüslauku ahjuprae sisse. Et noh nii lihtsalt peab olema ja kõik. Kuidas aga tegudega on?

Vaatame siis üheskoos üle, milliste tegudega kostitab vägagi ambitsioonika nimega puhvet nimega Narva Pärl. Välimus ja sisemus on mõnusas ebakõlas. Väljaspoolt vaadatuna hall tuim kivisara, sees aga hea ja mitmetasandilise sisekujundusega ruumikas restoran. Tõsi küll, miks seda peab lõunasel ajal täitma ülemäära valju teletümpsuga, sellest ma päris hästi aru ei saa, aga ju see siis kohaliku koloriidi ja kommetega kooskõlas on. Igatahes nn biznes-lantši peale kohalevoorivaid külastajaid ei paista see häirivat.

Kui olete ennem puhveti FB-pesa või kodulehe menüü kaudu endale midagi meelepärast välja valinud, siis võite pettuda - koha peal kätteantavas menüüs on päris mitmed read teised või puudu. Kuid selle korvab laitmatu teenendus: kiire, naeratav ja viisakas.

Kuigi olin eelvaate ajal mõelnud, et võtan esimeseks käiguks firmanimelise supi "Pärl", siis pidingi nüüd võtma seljanka (4.50). Aga see oleks mu teine valik ju nii ehk teisiti - noh teate ju küll seda minu korduvat juttu indikaatorist jne.

Supioote jooksul toodi lauale leivakorvike, milles leiduv määrdejuustu totsik oli külmikust võetud ja seetõttu ka määre ise lootusetult tuim.

Supike ise saabus napp 5 minutit tellimuse andmise hetkest kena naeratuse saatel. Njaaaaa, niiiiii suuuurt taldrikut pole vist mu ette varem toodudki - selle laiu ääri võiks kadestada iga edevam kübaradaam.

Suptšik ise oli selle sees mitte nii väga edev. Hea klassikaline postsovetlik versioon seljankast, mille lihaollusest kõva kolmandiku peab miskipärast moodustama viiner. Aga ega ma ei kurda - liha suutsin lisaks eristada vähemalt kolme sorti, hapukurgike ja mustad kivideta oliivid, kõik enam-vähem nagu peab. Tõsi küll, happekest oli supis vähevõitu, kuid seda sai samasse pillatud sidruniviilust tilgakese juurde tuunida. Hapukoor siivsalt omaette kausikesega kõrval. Noh sihuke tubli keskmine sooritus, ei midagi hiilgavat, ei midagi laidetavat.

Teiseks käiguks otsustasin heanimelise "Kahe kala praad" kasuks (14.50). Saabus see samuti üsna ruttu, vaid 15 minutit peale tellimust.

Väljanägemise eest tuleb seda rooga küll kiita - kaks kalapala on kokku köidetud peekoniribaga ja siis ahjus kiiret kuuma näinud. Lahe mõte, kas pole! Ja siis veel nende kahe kala vahele juustu panna, veel lahedam mõte??? Või siis sootuks halb mõte.

Odava otsa hallitusjuust on väga halb mõte. Ma fännan hallitusjuuste täiega, mida vängem ja haisvam seda parem ... aga ma olen väga üksikuid asju suutnud välja mõelda, kuhu neid odavaid kõvasid hallitusjuuste kasutada - noh nt maitsetühjade valgete šampinjonide kübara sees küpsetatuna nt.

Õrnamaitseline koha ja mitte niiväga õrnake lõhe olid nüüd selle vänge ja liigsoolase juustu pool ära tapetud. Seejärel uuesti tapetud. Ja siis veelkord. Oehh.

Kala kõrvale pakutud kastmeke oli ilmselt ehitatud samuti odavama otsa majoneesi peale ning ei sobitunud kalaga üleüldse. Kalaga koos pakutud karbikesed olid üle küpsetatud leebema juustulise ollusega ja maitsesid päris kenasti.

Maitsekauneim moment prae juures olid aga grillitud köögiviljad - suvikõrvitsa ja paprika viilud olid mõnusalt maitsestatud ja elusa grilli peal muheda suitsumeki saanud. Sädemeid võimsasse ventilatsiooni saatev grill paikneb üsna välisukse lähedal ja on ilmselt selle puhveti köögi kõige kõvem sõna - oletan et muudki grillroad vääriks siit proovimist.

Seega kokkuvõte tuleb seekord nirupoolne. Ambitsioonika nime ja heade ideedega ei käi alati käsikäes vääriline tulemus. Supipöial on lapiti mööda horisonti -  noh et "kuule ei ole paha mitte" tasemel. Praepöial tahaks hirmsasti kiita hea mõtte eest, aga ohkab sügavalt ja kurvalt tulemuse peale nagu kontoriametnik, kellele ülemus tööpäeva lõpus veel pakilist asjaajamist kaela sokutab.

Statka resto

Ega Pärnu rannarajoonis just ülemäära palju toidukohti pole, enamik on ikka koondunud kesklinna. Eks ta ole mõistetav kah, aktiivset turismihooaega on laias laastus kaks kuud ning väljaspool seda pole sinnakanti just lihtne rahvast meelitada, selleks peab midagi ikka väga erilist pakkuma, mille järele viitsitakse tulla.

Mõni aasta tagasi korda tehtud Pärnu raanastaadioni alla on tekkinud ka toidukoht, lähme vaatame siis üle, kas ja mida erilist siis nemad pakuvad. Nimevaliku osas on mindud küll oma- ja suupäraselt, kuid odavalt kõlava "Statka resto" teed.

Jahedavõitu suveilma tõttu pole täna siin rahvast kuigi palju ja ka rannaäärses toidukohas enamik laudu vabad. Vaatamata sellele kippus teenendamine minema aga üle kivide ja kändude, kuid kõigest järgemööda.

Istun mõõdukalt kõhedale ilmale vaatamata terassile, vaatan lühikese kilemenüü läbi ja jään ootele, imestades omaette, et miks on helifooniks valitud mingi kiirkõnelisi reklaame täis ameerika netiraadio. Kuigi saavutasin ennem ruumi sisseastudes piigadega silmsideme ja nad nägid, kuhu ma istuma läksin, ei saabunud minu juurde kedagi. Umbes 10 minuti pealt läksin ja küsisin igaks juhuks, et kas tellimus tuleb letist esitada? Lubati siiski lauda tulla ja nii mõni minut hiljem läkski.

Kahekohalisest supivalikust tahtsin esmalt võtta rameni, kuid seda polnud saada. Noh, kerge ohkega võtsin siis TomKha mereandidega (6.-EUR) ja põhiroaks rannaäärse puhvetiga sobiva "fish and chips lestast" (8.-EUR).

Ah et miks supivalik ohkega tuli? Aga sellepärast, et see kurask on nii hea supp, et seda pole võimalik vist küll ühelgi köögil tuksi keerata ja see tähendab, et see kraam ka ei räägi köögirahva kohta midagi.

Lauda teenival piigal oli ilmselt pea poisse või muid rannamõtteid täis, sest edasine toimetamine läks kentsakaks. Kõigepealt tõi preili mulle vee koos kahe klaasiga. Hmm, kas ma peaks ühest klaasist alla ja teisest peale jooma? Aga noh las olla.

Napilt 10 minuti pealt peale tellimust kõpsatasid lauda aga ... mõlemad tellitud toidud korraga!?! Jesstas küll! No see on kõige lollakam ja lihtsam teenendusviga, mille vältimiseks ei pea ju kõrgeid kelnerikursuseid läbima. See näitab vaid ühte - kliendist on savi!

Eriti huvitav on see, et minuga on taolist apsu juhtunud kolmel korral ja kõik kolm Pärnus. Huvitav, kas see on mingi kohalik nali, millest minul kui ammu Pärnust eemaldunud inimesel aimu pole?

Aga nüüd siis supist. Novat nii ma arvasingi! See supp on sigahea! Noh antud juhul küll siis kalahea, sest igasuguseid vee seest võetud jubilaid oli siin lahkelt ja ohtralt. Minikrevetikesed, karbielukad, kalatükid ja kalmaariseinad ning kaheksajalakombitsa tükid. Noh mõned need viimased olid küll kummised, kuid tühja sellest. Loomulikult olid kõik need merelased pärit külmutatud valmissegust, aga seegi pole oluline. Vürtsikas ja kreemine leemeke liitis selle kokku kõik üliheaks elamuseks, selle nautimist ei seganud ka kummalise kujuga lusikas - noh nagu nõgus labidas, mis muutis viimaste leemetilgakeste kättesaamise keeruliseks.

See praad aga ... ehhh. Teha lestakalast krõbekala kõlab nagu hea mõte, aga ei ole seda mitte. Huvitav, jah, aga mitte hea. Kui tavaliselt on "fish&chips" nimelise toidu kalapool selline kopsakas mahlane kalatükk taignakooriku sees, siis siin oli mindud šnitslipaneeringu kasutamise teed. Ei noh, ega siis innovatsioon köögis pole karistatav, pigem vastupidi! Aga vaata seekord keeras paneering kalale käki. Seda va kalakest polnud massiivse ja suureteralise krõbekooriku seest tundagi! Ausalt öeldes mul hakkas sellest lestast suisa kahju, nägin veidi vaeva et ta ülemäärase pantsri seest vabastada ja saada kala enda mekki kah tunda ... aga see vaev ei tasunud end kuigivõrd ära. Maitsestamata kala ei muutu leivakooriku sees valmistades maitsvamaks.

Noh ja ülejäänud taldrikutäis? Peened külmad friikad ... pff. Mõni jääsalati riba ja üksik tomatitükike ja sidruniviiluke ... vähemalt silmale ilus vaadata. Üks igav majoneesi-ketšupikaste, oehh. AGA - see teine, väheke heledam kastmeke oli küll väga hea, veidi sinepimaitseline, sisaldades vist marineeritud sibula ja kurgi väikeseid krõmpse tükikesi.

Kui olin ka selle praesonkimise lõpetanud, lükkasin taldrikud endast demonstratiivselt eemale ja jäin ootama. Vaba pärastlõuna, aega küll, vaatame kaua läheb enne kui mu lõpuks tellitud kohvi kohale jõuab. Ja ennäe, ei läinudki kauem kui kakskümmend minutit. Nokkisin seni laisalt telefonis ja jälgisin, kuidas varblased minu söömata friikartuleid otse taldrikult virutasid ... noh vähemalt kellelegi on neist kasu.

Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen? Supipöial näitab ootus- ja lootuspäraselt ülesse: TomKha supiga ei saa vist kunagi petta. Praepöial vaatab aga kurvalt alla, leinates mõttes kuulsusetu lõpu leidnud lestakala. Erandkorras kasvatan aga seekord endale ka teenenduspöidla ja viibutan sellega hoiatavalt: ärge sinna puhvetisse küll minge!

Odessa (Tallinnas)

Tallinna vanalinn on südasuisel aal üks üsna tüütu keskkond. Väikestel kiirustel, aga see-eest hulgakaupa tuterdab selles karjakesi üks kummalisemaid linnaloomi - nimelt turist. Hoides kambakesi kokku ja ümbritsedes end fotoaparaatide ja endlikeppidega nagu siil okastega, tõkestavad nad kõiki läbikäike. Ammulisui ja poolelt sammult suunda muutes tormavad nad pildistama üksteist ja iseennast järjekordse ukse juures, imestades end soolasambaks, kui sirgjooneliselt liikuv kohalik ilmub nende ahtakesse vaatavälja nagu vihmauss peale veesahmakat.

Aga vaata selleks puhuks on vanad tallinlased loonud peiduurkad. Nimelt keldrid. Siukesed väheldase ja silmatorkamatu ukse ja kitsa trepikäiguga keldrid, kuhu turist satub ainult siis, kui fotoaparaati vahtides trepiaugust alla kukub.

Kohalikud aga teavad ja lähevad ise. Ning rõõmustavad lahke ruumikuse üle. Sest et vaata, keldri-Tallinn on umbes kaks korda suurem kui maapealne Tallinn. Vähemalt jätab sellise mulje pesake nimega Odessa. Eriti kui lähete tagumisse saali ja istute avarate akende alla, nautides mõnusat vaikset vaadet armsasse hoovikesse.

Madrusesärgis noorhärra toob kiirelt ja kohaselt ilusa vene aktsendiga rääkides menüü. Mis siin pikalt mõelda, kui koht lubab ukraina ja odessapärast kööki, siis võtame ukraina klassika - borši ja Kiievi kotleti, eks ole? Sest no mis saaks anda anda parimal moel aimu, kas köögis teatakse mida tehakse või lüüakse laisalt aega vastu pliidirauda surnuks.

Napilt 15 minutit peale tellimuse esitamist tuuaksegi lauda Ukraina punane borš kuklitega (6.50). Täpsustus "punane" on muuseas asjakohane, sest on ka teisi variante, aga las need jääda uudishimulikel soovi korral endal välja uurida.

Aga vaadake kulla kameraadid,enne kui me suptšiku juurde asume, tuleb rääkida veel ühest asjast. Nimelt toodi koos supiga lauda ka komplimendike - siuke omamoodi isutõstmise komplektike. Kuhjakesega täis kallatud pits hrenovuhat, kaks tükikest röstitud leiba ja pekimääre. Te pole kordagi säänseid asju proovinud? Olgu teile lihtsalt öeldud, et isegi mina, kes ma kangest napsist midagi ei arva ja leiba eriti kah ei tarbi, ei saanud sellest kraamist külma kõhuga mööda minna. Klõmpsti, kadus aromaatne mädarõikane nastoika vuntside alla ja pekine leivaviilak takkaotsa. Krt, tehakse ikka häid asju!

Ja nüüd siis supike ise. Tihke, mõnusa köögiviljase aroomiga, peedi- ja loomalihaküllane, ideaalses maitsetasakaalus ... no mis sa veel siia ütled? Jah mõistagi ei ole see seeriast "vau, sa vahi mida osatakse teha". AGA! See on kuramuse hästi teostatud puhas klassika! Krõbeda koorukesega pehmed pampuškad taldriku kõrval on ehitud asjakohase küüslauguse nõrega. Jääkülmast läbikasvanud pekist lõigatud ja rullikeeratud viilakad. Omaette serveeritud hapukoore napake. Mõõ-õõ-õnus!

30 minutit tellimusest võttes tuleb lauda ka Kiievi kotlet ahjukartulite, pekikõrnete ja hapukoorega (15.50). Kuulge kallid kaimud - see juba näeb välja hea! Kõrnekribalatega kaetud ja efektselt sälgutatud ahjukartulid maitsevalt koduselt. Ürtidega tuunitud rohekas hapukoor on külm, karge ja maitsev.

Ja see kotleti nimeline pallike, millest turritab välja kondike ... oi see väärib omaette lugulaulu, oodi ja kiidukõnet! Lahtilõikamiselt valgub selle seest välja koolitiigi jagu kuuma aromaatset maitsevõid! Tänu sellele rikkalikule täidisele maitseb kogu see kanalihast kokku lapatud pallike otse imeliselt külluslikult, rammusalt ja mahlaselt! Krõbe koorik kulub jäägitult ära, püüdmaks taldrikult selle võrratult maitsva neste kokkukaapimiseks. Oi jummel. See kraam ON ÜLIHEA!

Ja mitte et see oluline oleks - lõpetuseks tellitud must kohv oli ka värske ja hea ja maitsev!

Rõõm-rõõm on sedakorda öelda, et pöidlaid on palju ja püsti ja põrsas-rahulolevaid. Komplimentaarne eelroake tõstis tuju ja söögiisu. Supipöial kummardab stiilipuhta ja kvaliteetse soorituse eest. Praepöial tõmbab aga kõik lipud laevamasti ja teatab, et parimat Kiievi kotletti pole ta vist veel saanudki! Ma pole kindel, kas päris Odessas pärleid leidub, aga see va Tallinna Odessa on küll üks hästi peidetud pärl vanalinna keldrilises kõhualuses!

U Ivana

Kuskil Narva ja Narva-Jõesuu vahel leidub jõekaldal üks mõnus pesake U Ivana, mille külastamiseks tasub planeerida ja varuda aega. Planeerida selleks et mitte sattuda sinna nö tipptundidel, kui avarale hoovile võivad mahtuda massid. Varuda selleks et nautida kogu protsessi algusest lõpuni, mitte ilmuda ainult kohale valmis toidu tarbimiseks.

Sest et vaata alguses on vann. Selline väikese basseini suuruses vann, kus läbijooksvas vees lobistavad kalad. See kala tuleb kätte saada, ära kaaluda, ette valmistada, ära küpsetada ja alles siis ära süüa. Noh ühesõnaga meelde tuletada, et päris toit ei tule kilepakendis ja supermarketist.

Loomulikult on sinu enda valida, kas ja kuipalju sa selles söömis-eelses protseduuris osaled, kuid vähemalt võimalus on sulle antud. Ehedaid elamusi jääb meie uhkel e-ajastul üha napimaks ning seega on mõistlik igast taolisest kinni haarata.

Kui teil on piisavalt õnne, siis leiate jõeäärse lehtla tühjana ning saate seal aega parajaks teha, oodates kala küpsemist. Ausalt öeldes läks jõge imetledes täiesti meelest kella vaadata, nii et ei oskagi öelda kaua kogu protsess aega võttis. Noh kes see siis suvilas olles kella vahib? Aga just selline päikeselise suvila veranda tunne võttis võimust ... sestap pakun puusalt, et kokku läks aega ehk tunnike.

Kõigepealt toodi lauale liud koreapärase porgandisalatiga, mille hapukas-vürtsikas aroom pani nina rahutult ringi liikuma ja maomahlad tööle, nii et kala saabudes oli ootusärevus laes nagu võidusõidutraavlil enne stardipauku ja rajale pääsemist.

Terve küpsetatud tuurakala. No kas see pole juba ise ilus asi? Kaunilt ja värviliselt serveeritud. Õrnalt suituslõhnaline - valmis see tegelane ju mitte suitsuahjus ega ka mitte otse süte kohal grillis, vaid sütega köetavas küpsetusahjus.

Nii perfektselt ja apteekritäpsusega tabatult parajalt läbiküpsenud, et sa tunned kuidas kalakese vähesed luud on juba hakanud oma kondileent eraldama, aga liha on ikkagi veel õrn ja mahlane. Maitsestatud vaid nii vähe kui vaja, et ainult rõhutada tuura enda iseloomulikku maitset ... ja piisavalt vähe et sa tunned veel ära ka kala enda elukesskonnaks olnud jõevee fooni.

Kala valikul tasub arvestada umbes kilo eluskaalu sööja kohta. Ehk siis nt kahekilone kalake on peale rappimist ja küpsetamist umbes paras ports kahele, eriti kui sa ei ahmi lisaks küpsekartuleid või muud ballasti, vaid võtad lihtsalt kala ja muru. Kokku läks see lugulaul maksma u 40.-EUR, kuid teate mis ... kogu see elamus oli kuhjaga oma hinda väärt.

Muuseas elamuse komplekti käisid ka kaks kassi, mis koos kalaliuaga laua juures kohad sisse võtsid ja täiesti asjassepuutumatu aga enesestmõistetava olekuga kohal viibisid. Ja kaks murumättalikku koerakest, kes külastajad üle hauguvad ja siis ennast nende ette selili räntsatavad et oma õiguspärane osa ehk silitused ja kõhusügamised sisse kasseerida.

Jätan seekord pöidlad rahule ja ütlen lihtsalt - võtke endale see aeg ja saage osa ehedast toiduelamusest!