Et elu oleks elamisväärne, vajame me sinna värve. Naisinimestel on selleks mets ja meri valikuid alates riide- ja juuksevärvist, silma-, kulmu- ja veel kahekümne seitsmest värvist rääkimata. Meesinimesel on selleks peamiselt maitsevärv. Sellest ka need kehavormid, eks ole :)Aga kui nüüd kröömike tõsisemalt rääkida, siis vaata - oled sina kodust eemal ja tuleb tuju kamraade millegi maitsvaga kostitada. Noh et oleks ikka kohe kerekat kraami, mille söömisest jääks hea ja soe mälestus. Aga näe kodune kambüüs koos maitseinetotsikutega on kaugel!
Eipolehädamitte! Mingi väheldase kahe rauaga pliidi ehk ikka leiad? Noh kasvõi üheainsamaga? Panni ja poti ka? Novat ega siis väga palju rohkem pole vajagi!
Mõtle nende asjade peale, mida sa tead, et nad on meeldivas suunas, aga veidi ülevõlli maitsestatud. Näiteks kõikvõimalikud grillvorstid, mille soolasisaldus on u kaks-kolm korda üle mõistliku taseme. Ja mõni vürtsikas värk, mida saab kiirelt ja jäägitult ära kasutada ... sest reisu peal olles on optimaalne ära kasutada iga ost algusest lõpuni, ilma et peaks mõtlema, et kuidas ülejääke hoiustada/kasutada. Ja siis midagi muud, mille sisse kõiki neid ülevõlliseid maitseid imada.
Novat umbes sellisest mõttekäigust sündis üks mõnus keretäis, mida ma nüüd lugulauluna teie ette laotan nagu laadakaupmees oma kauba. Ainult et vaata laadaplatsil küsitakse teie käest raha, aga see jutuke on puhta priilt saadaval!
Et kõik ausalt ära rääkida, algas see kõik südamest. Loomasüdamest. Vaata ma pole seda mitte kunagi ise praavitanud, aga näed nüüd ta jäi miskipärast poeriiulil möödaminnes silma nagu puuk jalakarvadesse. Tegu on tihke ja tummise lihastükiga, mis kisendab pehmemate kaaslaste järgi justkui põder inna-ajal. Mida siis temaga peale hakata?
Hea pehme taine sealiha võiks olla suurepärane kontrast, kas ei? Rammusad-rasvased vorstikesed toimivad nö komplektiparandajana. Vürtsi ... hmm ... aga miks mitte piprakurgid? Kas tunned juba, kuhu ma sihin? Eks süljenäärmed hakkavad juba tööle? Kui ei, siis pole toidufantaasiad sinu teema ja mine astu rahulikult edasi ning ära sega neid, kes end juba jutuvestja ümber sisse seavad, silmis ja suunurgas niiske säde kui nisaootel vasikal.
Novaata nüüd jääb vaid nuga vastu taldrikupõhja hädapärast ära teritada ning süda katki teha. Päris katki, nii umbes pöidlaotsa suurusteks ampsakateks. Ja siis paned nad hauduma. Pikalt. Väga pikalt. Kui arvad, et enne oleks mõistlik tükikesi pruunistada, siis pead alguses vorstikestest pannil veidi rasva välja sulatama - mäletad ju, et tegu on reisioludes vaaritamisega?!
Kuni süda haudub (noh vähemalt tund), võid rahulikult sääsekuplasid sügada ja kamraadidele teateid saata, et tuldagu õdangupoole kokku, et saab midagi maitsvat järada ning mõnusalt juttu puhku.
Siis mõne aja pärast, kui lõunauinak peetud, viskad sealiha (ikka samasuured jupstükid kui südamekillud) pannile ja seejärel hauduma koos südamega. Pääle seda lähevad sama saatuse teed ka vorstikesed, mis samamoodi sõrmepaksusteks seibideks lõigatud. Et ikka pannil alustuseks sülgesulatav praekoorik ja siis haudepotti koos muu lihaküllusega.
Noh ja lõpuks need va Salvesti Piprakurgid, mille sa arusaaja inimesena oled samasuurusteks seibideks kaksanud nagu ennem vorstid ja muu lihakraami. Praadima neid ju vist ei pea, kuigi nonde seibide abil võid pannilt kõik maitsvad jäägid kokku kahmida ning seejärel muusse podisevasse küllusesse saata. No ja mõistagi läheb haudevedelikku ka piprakurkide endi vedelik, ehkki seda vist ei peaks ütlema rohkem kui soldatile peale valvelseisangut "vabalt" ... kõik ju saavad aru, et nii peab, kas ei?
Lõpuks lased kraamil tihedalt segades haududa senikaua kuni lõhnad enam ei lase enam rahulikult eemal olla ja kogu haudevedelik on aurunud ning lihale mõnus karamelliseeruv kiht tekkinud. Juurde võid vahepeal ka värviks lonksu tomatimahla lisada, kuid see pole põrmugi kohustuslik. Peamine on aeg-ajalt segada ja kontrollida, et midagi kuskil kõrbema ei hakka.
Kui sa nüüd lõpuks kamraadidelt matsutavaid kiidusõnu ei saa, siis oled asjata pingutanud. Midagi on valesti kas neis või sinus.
Ahjaa, et miks Kurzeme? Noh vaata nii on siin maanurgas kombeks nimetada toite, millesse lisatakse hapu- või vürtsurke. Ma pole seejuures kindel, kas Kurzeme enda elanikud säärast määratlust tunnustavad.
Mida siis mul ära kulus:
- u 3-400 grammi kaupa, u võrdsetes kogustes loomsüdant, samapalju sealiha ja grillvorste
- purk Salvesti piprakurke
- lonks tomatimahla
- MITTE MINGEID täiendavaid maitseaineid
Ajakulu: u 3 tundi. Maksumus: u 15.-EUR. Tulemus: piisav kogus 4-6 inimese maitsemeelte nuumamiseks (kui on vaja toita, siis peaks mingit ballasti juurde koormama)
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment