Statka resto

Ega Pärnu rannarajoonis just ülemäära palju toidukohti pole, enamik on ikka koondunud kesklinna. Eks ta ole mõistetav kah, aktiivset turismihooaega on laias laastus kaks kuud ning väljaspool seda pole sinnakanti just lihtne rahvast meelitada, selleks peab midagi ikka väga erilist pakkuma, mille järele viitsitakse tulla.

Mõni aasta tagasi korda tehtud Pärnu raanastaadioni alla on tekkinud ka toidukoht, lähme vaatame siis üle, kas ja mida erilist siis nemad pakuvad. Nimevaliku osas on mindud küll oma- ja suupäraselt, kuid odavalt kõlava "Statka resto" teed.

Jahedavõitu suveilma tõttu pole täna siin rahvast kuigi palju ja ka rannaäärses toidukohas enamik laudu vabad. Vaatamata sellele kippus teenendamine minema aga üle kivide ja kändude, kuid kõigest järgemööda.

Istun mõõdukalt kõhedale ilmale vaatamata terassile, vaatan lühikese kilemenüü läbi ja jään ootele, imestades omaette, et miks on helifooniks valitud mingi kiirkõnelisi reklaame täis ameerika netiraadio. Kuigi saavutasin ennem ruumi sisseastudes piigadega silmsideme ja nad nägid, kuhu ma istuma läksin, ei saabunud minu juurde kedagi. Umbes 10 minuti pealt läksin ja küsisin igaks juhuks, et kas tellimus tuleb letist esitada? Lubati siiski lauda tulla ja nii mõni minut hiljem läkski.

Kahekohalisest supivalikust tahtsin esmalt võtta rameni, kuid seda polnud saada. Noh, kerge ohkega võtsin siis TomKha mereandidega (6.-EUR) ja põhiroaks rannaäärse puhvetiga sobiva "fish and chips lestast" (8.-EUR).

Ah et miks supivalik ohkega tuli? Aga sellepärast, et see kurask on nii hea supp, et seda pole võimalik vist küll ühelgi köögil tuksi keerata ja see tähendab, et see kraam ka ei räägi köögirahva kohta midagi.

Lauda teenival piigal oli ilmselt pea poisse või muid rannamõtteid täis, sest edasine toimetamine läks kentsakaks. Kõigepealt tõi preili mulle vee koos kahe klaasiga. Hmm, kas ma peaks ühest klaasist alla ja teisest peale jooma? Aga noh las olla.

Napilt 10 minuti pealt peale tellimust kõpsatasid lauda aga ... mõlemad tellitud toidud korraga!?! Jesstas küll! No see on kõige lollakam ja lihtsam teenendusviga, mille vältimiseks ei pea ju kõrgeid kelnerikursuseid läbima. See näitab vaid ühte - kliendist on savi!

Eriti huvitav on see, et minuga on taolist apsu juhtunud kolmel korral ja kõik kolm Pärnus. Huvitav, kas see on mingi kohalik nali, millest minul kui ammu Pärnust eemaldunud inimesel aimu pole?

Aga nüüd siis supist. Novat nii ma arvasingi! See supp on sigahea! Noh antud juhul küll siis kalahea, sest igasuguseid vee seest võetud jubilaid oli siin lahkelt ja ohtralt. Minikrevetikesed, karbielukad, kalatükid ja kalmaariseinad ning kaheksajalakombitsa tükid. Noh mõned need viimased olid küll kummised, kuid tühja sellest. Loomulikult olid kõik need merelased pärit külmutatud valmissegust, aga seegi pole oluline. Vürtsikas ja kreemine leemeke liitis selle kokku kõik üliheaks elamuseks, selle nautimist ei seganud ka kummalise kujuga lusikas - noh nagu nõgus labidas, mis muutis viimaste leemetilgakeste kättesaamise keeruliseks.

See praad aga ... ehhh. Teha lestakalast krõbekala kõlab nagu hea mõte, aga ei ole seda mitte. Huvitav, jah, aga mitte hea. Kui tavaliselt on "fish&chips" nimelise toidu kalapool selline kopsakas mahlane kalatükk taignakooriku sees, siis siin oli mindud šnitslipaneeringu kasutamise teed. Ei noh, ega siis innovatsioon köögis pole karistatav, pigem vastupidi! Aga vaata seekord keeras paneering kalale käki. Seda va kalakest polnud massiivse ja suureteralise krõbekooriku seest tundagi! Ausalt öeldes mul hakkas sellest lestast suisa kahju, nägin veidi vaeva et ta ülemäärase pantsri seest vabastada ja saada kala enda mekki kah tunda ... aga see vaev ei tasunud end kuigivõrd ära. Maitsestamata kala ei muutu leivakooriku sees valmistades maitsvamaks.

Noh ja ülejäänud taldrikutäis? Peened külmad friikad ... pff. Mõni jääsalati riba ja üksik tomatitükike ja sidruniviiluke ... vähemalt silmale ilus vaadata. Üks igav majoneesi-ketšupikaste, oehh. AGA - see teine, väheke heledam kastmeke oli küll väga hea, veidi sinepimaitseline, sisaldades vist marineeritud sibula ja kurgi väikeseid krõmpse tükikesi.

Kui olin ka selle praesonkimise lõpetanud, lükkasin taldrikud endast demonstratiivselt eemale ja jäin ootama. Vaba pärastlõuna, aega küll, vaatame kaua läheb enne kui mu lõpuks tellitud kohvi kohale jõuab. Ja ennäe, ei läinudki kauem kui kakskümmend minutit. Nokkisin seni laisalt telefonis ja jälgisin, kuidas varblased minu söömata friikartuleid otse taldrikult virutasid ... noh vähemalt kellelegi on neist kasu.

Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen? Supipöial näitab ootus- ja lootuspäraselt ülesse: TomKha supiga ei saa vist kunagi petta. Praepöial vaatab aga kurvalt alla, leinates mõttes kuulsusetu lõpu leidnud lestakala. Erandkorras kasvatan aga seekord endale ka teenenduspöidla ja viibutan sellega hoiatavalt: ärge sinna puhvetisse küll minge!