Spot (Tallinn)

Lihtsas lühiduses on oma võlu, kas pole. Vene tänava alguses jääb silmi puhvet nimega Spot. Selline lapsikult muhe nimi nagu mudakook suvises rannas. Või sügisõuna kukkumise heli õuemurusse.

Astun lähemale ja torkan nina ukse kõrval olevasse menüüsse, otsides suppide rida (ilma suppideta mina ei mängi, eksole). Rida ongi. Rida üks tükk. Aga nii muheda nimega – Spot-supp. Otsustan ennast sellest võluda lasta ja tatsan sisse.

Hõredalt asustatud saalides leitakse mulle kiiresti laud ja sama käbedalt ilmub menüü. Kuna aga olin ukse tagant valiku teinud, siis läks kõik edasi veelgi ladusamalt. Ettetõtlikult võin öelda, et asjaajamise kiirus oligi kõige muljetavaldavam kogu külastuse juures.

Zupsti jõuab minuni tellitud vesi ja tellimata leivake. Hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke ja miskipärast äralõigatud servadega teraleiva viilud.

Esimese käiguna tellitud suptšik jõudis lauda vähem kui 10 minutiga. Rõõmsalt lapsik „Spot-supp“ osutus küll millekski triviaalsemaks: „Koorene lillkapsa püreesupp“ (7.50). Aga vähemalt oli see kaunilt dekooritud krutoonide, ürdiõli, seemnete ja vähese rohemuruga. Temperatuurilt ja maitselt leige püree muutis tiba huvitavamaks selle pinnale nõristatud pehme kitsejuust, mille pikantne mekk muutis kogu supielamuse suti põnevamaks.

Omaette väikese jorina pühendan salvrätikule. Vaadake kulla puhvetipidajad, kui lauale tuuakse ühe salvräti peal lusikas, kahvel ja nuga, siis mida peab kunde esimese toidukäigu ajal tegema? Käega suud pühkima? Või lükkama noa-kahvli senikauaks laudlina peale? Ja eriti (rõhutan ERITI!) kui sööjaks on minusugune vuntsinimene, siis läheb salvrätti vaja mitu korda enam kui kenasti sileda näoga kundel. Seega palun – tooge lauda siiski iga käigu jaoks eraldi paberike või mis veel hõlpsam – asetage lauale hoidiku vahele neid kohe mitu!

Praena jäin kõhklema valikus looma ja põdra vahel, noorhärra käest küsides kuulsin soovitust põderi kasuks. Noh miks mitte. „Grillitud põdrafilee. Võis praetud ürdikartul, röstitud köögiviljad, pohla ja punase veini kaste“ (22.-EUR). Kohalesaabumise ajaks napp 25 minutit tellimise hetkest.

Alustan visuaalist – võttes arvesse viiruslikku toidupildistamise levikut pole hea mõte asetada tumedale taldrikule veel tumedamat toitu. Ilma välguta pildistamise tulemus on mustjaspruun käkk ja välguga lähipilt mõjub alati kehvalt. Nii et pildielamus minusuguse amatööri jaoks, kes keskpärase mobiiliga klõpsib, on juba niru.

Väikese üllatusega avastasin seejärel, et taldrikut polnud eelsoojendatud – säherduse hinnaklassiga puhvetis peaks see olema ju siiski ootuspärane, kas ei? Ka taldrikulpaiknev mõjus seeläbi leigemana ja siit hakkab juba kujunema muster.

Tükike põderit oli siiski igati viisakas. Sobivas küpsus-astmes, mahlase südamikuga ja grillijälgedega. Tubli vürtsikas maitsestus ja eriti veel (väga meeldivalt intensiivne!) moosike liha pinnal jätsid kahetise mulje – ühest küljest oli kahju, et liha enda mekk sai varjutatud, kuid teisalt tegid maitsemeeldes korraks rahulolevalt nurr.

Ehkk kartul jätab mind üsna külmaks, olgu kaks sõna kirjas sellegi kohta. Menüüs öeldi „võis praetud ürdikartul“, noorhärra nimetas seda „ahjukartuliks“, kuid ei selleks ega teiseks ei oska seda pidada. Juhul kui see mugul oli enne serveerimist ahjus olnud, siis viibis ta kogu aja tihkes foolium-koorikus, sest mingitki pruunistumisjälge ei õnnestunud ühestki küljest avastada. Aga hunt temaga, sest minu jaoks pole see ballast oluline.

Mitut värvi porgandid, hautatud oakaunad, pohlad ja veinikaste – viisakas kraam kõik, kuid üheldi neist erladi pikemalt peatada pole maitsejahtijal põhjust.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Kiiruse eest tuleb seda asutust küll kiita – napi 35 minutiga jõuda laudaistumisest arvemaksmiseni on märkimisväärne tulemus! Supipöial jääb horisonti, on väga vähe kordi, kui püreesupi pakkumine suudab seda hinnangut tõsta. Praepöial kerkib rõhtasendist küll veidi kõrgemale, meenutades päris head lihaelamust, kuid püstiolekust jääb asi siiski kaugele. Üldelamus on pigem leige (korduv märksõna seekord) ja sama leige saab olema ka külastus-soovitus.

---

lugu ilmus siin

Beer House (Tallinn)

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tellimine algab pisut kentsakalt. Tellin mina esiteks supi ja siis prae, mille peale noorhärra küsib, et kas ma soovin suppi ikka hiljem? Eeeee ... miks ma sedasi peaks tahtma?

Teine kentsakus saabub lauda leivakorvis, milles ilutseb üks õhuke poolik leivaviilak. Üks! On see nüüd kokkuhoid või katkuhirmu veider ilming (noh et ei tekiks oletust, et järsku on sama viilak juba eelmise kunde näppe näinud)?

Viieteist minutiga saabub lauda ka tellitud suptšik – Ungari guljašš-supp (9.00). Õhukese leivaviilu veidrus saab siinkohal vunki juurde, sest koos supiga serveeritaks hiigelsuur leivakäär, mis aga on kenasti üle grilli käinud, soe, krõbeda koorikuga ja grill-muster kenasti peal.

Supike ise on suisa imetabane. Rammusa, huuli kleepiva leeme peale ehitatud, tihke ja maitseküllane. Enamik selle konsistentsist on keenud tumedaks paprikaseks ja õrnalt suitsuseks püreeks, milles hulpis sutsuke kartulit ja korralik kogus nii pehmeks haudunud loomaliha, et seda võiks huultega süüa, ilma hambaid kasutamata. Kui aga ühes tihkemas tombus tundsin ära musta ploomi, siis tõusis heakskiidu tasand laeni – see kõik oli hunnitult hea. Kui oleks siia kõrvale ära muginud ka lataka leivakääru, siis võiks söögikorra lugeda lõppenuks ja täiskõhuga lahkuda.

Mina aga ei lahkunud, sest tellitud oli teinegi roog. Etteruttavalt kahetsen pattu ja siunan oma tähelepanematust. Oleksin võinud ennem uurida, et mis toiduga tegu on. Tulemuseks sündis paraku armetu toiduraiskamine, mille pärast mul on siiralt piinlik.

Tellitud sai „Tirooli Gröstl härjasilmaga – sealiha, vorstide, peekoni ja sibulaga praetud kartul“ )10.-EUR). 25 minutit tellimise hetkest võttes ta saabuski. Saabus SEE. Õigemini peaks kirjutama kolm korda suuremate tähtedega SEE, aga suuremalt ei saa. Hiigelsuur särisev pannitäis praetud kartulit.

Minu kolmkümmend aastat noorem versioon oleks rõõmust ruiates selle kõik ja kiirelt lõugade vahele lükanud ning mõne aja pärast ehk midagi juurdegi tellinud. Minu praegune versioon, mille ainevahetus on aeglane nagu tõrva sisse takerdunud tigu, ohkas aga säherduse sügavusega, et seda oli ilmselt isegi Roomas kuulda.

Nokkisin siis vaikselt kartuli vahelt peekonit, vorstikesejuppe ja kahte sorti praeliha. Soolane, rsk kui soolane! Klõmpsasin praemunakese leevenduseks peale. Imetlesin kaunilt kuldseks praetud kardulatükke, mis olid lahkelt kaetud värskelt hakitud küüslauguga ja dekoreeritud roheliste porru-ribadega. Häbenesin ja taandusin. Minusugusele jätkuks sellest kõigest kolmeks päevaks, aga nüüd jäi see enamasti kõik pannile. Piinlik.

Koondhinnang seekord kolmetine. Esiteks - supipöial on tikksirgelt püsti ja kiidab tõsise lugupidamisega: see oli ilmselt parim guljašš-supp, mida ma seni saanud. Teiseks – praepöial on ehmunult kössis ning pobiseb vaikselt nuriseda liiga soolase lihakraami üle. Vaikselt seetõttu, et võibolla oleks koos kartuliga mekk paras olnud. Kolmas, see va moraalipöial aga ütleb karmil ilmel: „uuri ennem tellimist, et mis toiduga tegu on!“. Soovitan aga seda puhvetit ikkagi, sest toiduelamus oli vägev.
----
lugu ilmus siin

Gioventu (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu on üks omamoodi õnnelik kohake – imeline kombinatsioon ülipikast rannast ja otse selle kõrval kasvavast maitsva õhuga männimetsast on siia toonud päris palju puhkepesakesi. Iga pesa juurde kuulub ka köögike, mille külge kasvab puhvetike nagu roosinupuke kibuvitsa külge. Või noh umbes midagi sellist, kui te nüüd aru saite :) Igatahes – peamine on see, et neid asutusi on ilmselgelt rohkem kui mõnetuhande elanikuga asum ise vajab ... see võimaldaks oletada toredat konkurentsi ja iga köögi pingutusi tasemel olemiseks.

Üks puhvetike kannab itaaliapärast nime Gioventu, mille menüü kannabki siis vastavat pasta-pitsa-pitserit. Aga õnneks leidub muudki, mis minusugust meelitab nina taldrikusse toppima.

Esimeseks roaks valisin nelja supikese hulgast midagi maitselubavat: „Vürtsikas tomatisupp pardiliha ja krutoonidega“ (5.50 EUR). Selle ootel nautisin terrassiaknast läbi metsaribakese avanevat vaadet tagaplaanil aimduvale merele ja hingasin avali aknast sissehoovavat varasügise lõhna.

Vahepeal toodi lauda leivakorvike, milles õhkasid sooja kohapeal küpsetatud hallist täisterajahust küpset ciabatta-viilakad. Koos soolaka toorjuustuga kena sissejuhatus, kas pole?

Kümme minutit peale tellimust jõudiski kohale supike, mille esmane välimus pani pisut õlgu kehitama. Kausitäis tomatipüreed, mille keskel samast hallist ciabattast krutoonikuhil. Täistera-jahutooted on kindlasti tervislikud, kuid esteetika mõttes oleks heledamad kuubikud kaunima kontrasti loonud. Aga olgu selle välimusega kuidas on, vaatame kuidas maitsemeeltega kontakt saadakse.

Paraku läheb edasi umbes sama hallilt nagu alustati. Lubatud vürtsikust pole kuskilt võtta, pardiliha leidub leemes veelgi vähem. See kausitäis jääb minust enamuses puutumata – süüa lusikas lusika järel maitsevaest tomatiködi saiatükkidega ei paku mingit pinget. Igav.

Teise roaga läheb alustuseks veelgi halvemini. Ausalt öeldes oli peamine motiiv siia tulemiseks e-menüüs välja lubatud vasikamaks seenekastmega, aga seda ei olnud. Ettekandja kiirkorras ettevuristatud vabandus „me juba mitu nädalat ootame maksa ja ei tooda seda“ kõlab ausalt öeldes veidralt – tegemist pole ju mingi ülemerelise haruldusega, mida kuskilt võtta pole. Seejärel üritasin tellida itaaliapärast rooga „Arnacini“, kuid ka seda polnud võimalik saada. Oehh.

Lõpuks valisin kentsaka kõlaga „Supreme-kana suitsujuustukastmega“ (12.50 EUR), lisandite hulgast kõrvale „Grillitud köögiviljad pestoga“. Toidu saabumiseks läks aega 25 minutit, õnneks pani see taldrik vähemalt välimusega naeratama. Kaunis vormistus on ju vähemalt pool elamusest, kas pole?

Toidu põhiosa ehk kana rinnafilee koos õlatükiga kõlab ju iseenesest igavana, kuid see juustukastmeke lisas mõnusa lisakihi ja andis põhjuse rahuloluks. Grillitud paprika-zukkini tükkidele kunstipäraselt nõristatud pesto oli suisa väga hea, piiniapähklite iseloomukas mekk lisas kenakest pikantsust. Silma- ja maitsemõnu pakkus ka omapärane segu rohelistest (soja?)ubadest ja marineeritud tillukestest kollastest ja punastest maguspiprakestest.

Kokkuvõte seekord kolmetine. Esiteks - varustusprobleemide taha pugemine on väga nõrk argument, mitte pakkumaks seda, mis menüüs kirjas. Teiseks – supipöial haigutab laia lõuaga ja laseb end lönti, igavus on viimane asi mida resto-toidust ootaks. Kolmas element ehk praepöial on aga seevastu suhteliselt püsti, sest vaatamata algsele narritamisele on lõpuks lauda jõudnud praad siiski üsna kenake. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eraldi kohalesõitmist see ei vääri, kuid kohapeal olles võite sisse astuda, küsimaks, et kas nad ikka pakuvad seda mida lubavad?s


---

lugu ilmus siin

RP9 (Tartu)

Tartu raekoja plats on seestpoolt palju suurem kui väljast. Alguses näib, et kõnnid siit munakivi-väljakult kahe minutiga põiki üle, libistad pilgu üle mõne välikohviku ja oledki juba edasi minemas. Aga vaata kui sa hakkad nina iga ukse taha toppima nagu metssiga tõrusid otsides, siis leiad et see plats hargneb laiali. Kohvikuteks ja poodideks, pubideks ja kontoriteks. Igaühel oma nägu ja tegu.

Seekordne tõru kannab nime RP9. Et nagu mis, küsid? Raekoja Plats 9. Kas saab veel lihtsam olla?

Umbes sama lihtne nagu nimi on ka selle puhveti sisu, pikergune kandiline ja betooni- ning tellisekarva ruum. Ei mingit märki püüdlikust sisekujundusest, pigem on kõik rõhutatult lihtne, kuid mõnede mõnusate mõtetega seintel.

Töise päeva kellakuuesel ajal oli puhvet üsna tühjake. Sättisin end leti ja köögiukse vahele nurka istuma, jäämaks personalile jalgu ja silmi – ajaga oli pisut kitsavõitu ning tühja ei tahtnud molutada. Molutamisest oligi õnneks kõik väga kaugel – sellist ekspresskiirusel asjatamist pole ma ammu kogenud! Samal aja kui istmele maandusin, saabus ka menüü ning napi minutikese pärast oli piiga taas kohal, küsimaks et mida siis võib pakkuda.

Supivalik oli siin majas täiesti viisakas, kuid ma lasksin ennast kutsuda firmanimelisel suptšikul „RP9 rikkalik lihasupp“ (4.-EUR). Et no kui pererahvas näitab kõrget enesekindlust, siis mina vastan sellele vähemalt sama kõrge uudishimuga!

Jõudis mööduda vaid 8 minutit tellimuse hetkest, kui kaanetatud kausike kohale purjetaski. See kaanevärk on tore ja hoolitsev (et kundeni jõuaks just õigel temperatuuril toit), kuid alati võiks siis olemas olla ka alus, kuhu seda kaant sokutada. Õnneks oli siinsel pikergusel alustaldrikul napilt siiski nii palju ruumi, et sai asja lahendatud.

Aroom lubas nii nagu nimigi – rikkalikku ja lihalikku kogemust. Täpsemalt praetud peekonilikku, sest seda kraami oli leeme pinnale ohtralt laotatud. Ja üsna sama lihaselt jätkus ka kogu muu supielamus – see oli tõesti toekas ja atsakas, millega võiks nääpsum inimene piirdudagi mitmekäigulise eine asemel. Kokku vähemalt kolme sorti liha, sibul-porgand-paprika. Rammus ja maitseküllane ... no ehk vast nati liiga soolane, aga see on juba maitse asi, pealegi praepeekoniga käib soolane šmekk üsna lahutamatult kokku. Aga ka muud asjakohased toonid – magus, hapukas ja vürtsikas oli üsna skaala ülemises segmendis, nii et „maitsetu“ oleks küll viimane sõna, mida pruukida. Ei-ei-ei, vastupidi, üliväga maitsev ja mõnusalt meeldejääv! (Omaette plussina: ühelegi turakale polnud pähe tulnud supi sisse hapukoort lärtsatada, nii et mõnikord on asja puudumine parem kui selle olemasolu!)

Prae juurde tulles kiidan alustuseks menüü koostajat: omaette gruppidena burgerite ja pubiroogade kõrvale kategooria „praed (valmistatud josper-ahjus)“ lisamine annab juba ette hea selguse ja aimduse, kuhu suunas oma pilku pöörata. Mina sinna pöörasingi ning leidsin: „Chicago steik serveeritud kartulirösti, seeneraguu ja punaveini-granaatõunakastmega“ (19.-EUR).

Küsimus valmidusastme kohta sai vastuseks: „nii toores kui julgete pakkuda“. Ja teate mis, see oli õige vastus! Kokk tõlgendas tellimust õigesti, seda reetis juba valmimise aeg – 15 minutit peale tellimise hetke ehk täpselt siis kui ma viimast supipiiska enda sisse imesin nagu kaua värske vereta olnud sääsk.

See lugu oli nüüd kena juba algusest peale. Pubi, mis serveerib toitu restorani keeles, kuid ei pinguta seda murrakut rääkides end üle. Maitsekad kastmekeerud ja toiduosiste haja-asustus taldrikul lõi piduliku õhustiku, steigi alla peitunud kõrvalosatäitjad – kogu visuaalne struktuur räägib professionaalsusest.

Ja teeme nüüd nii, et ma alustangi kõrval-rollidest ja jõuan lihani lõpuks, eks. Küll te mõistate, miks ma selle viimaseks jätan.

Alustame nendest rohelistest pallidest, mida enamasti valmistada ei osata. Brüsseli kapsad noh. Enamasti on nad kas maitsetud, liiga rõhked või lausa kirbed – siin majas sai noid jubilaid aga kreemise ja pehme ja maitsvana! Steigi alla mahtusid nagu nunnad kloostrkambrisse kaks kõrbedat kuldset kartuli- pannkooki. Seeneraguu ehk supermõnus šampinjoni-sibulaküpsetis suutis isegi need ebaseened maitsvaks moondada! Mõnusalt iseloomukas veinikaste lõi kõigele asjakohase raami.

Ja siis see liha. Ohhh. Selle liha ees peaks püsti tõusma ja kummardama. Isegi neid ridu ööpäev hiljem kirja pannes tajun ma kogu suud, pead ja raekoja platsi täitvat lihaelamust! Pealt kaunite grillitriipudega ja soola-laastudega. Seest nõrguvalt mahlane ja sulnilt pehme. Ah et kui pehme? Aga vaata nii pehme, et ma alles roa lõpus panin tähele, et olin steiginoa asemel kätte haaranud tavalise lauanoa! Liha sõitis ka selle nürida lauariista all laiali nagu parimal ahjuprael kombeks. See oli fantastiline!

Kokkuvõte tuleb vaimustunud! Lubati rikkalikku lihasuppi, sain oodatust rikkalikumagi – supipöial on rõõmus ja rahul. Täpselt tellimusele vastava ja tegelikult oodatust kuus korda paremgi lihaelamus elavate süte peal grillitud steigist paneb praepöidla suisa hosiannat laulma! Pubisse minnes saada resto-vääriline toiduelamus ning astuda õnnelikuna toast välja napilt poole tunniga – no kas see pole mitte imetore! Seda puhvetit soovitan mina kõva häälega hüüdes üle Raekoja platsi ning kaugemalegi.

---

lugu ilmus siin

Balkan restoran (Tartu)

Mõnel puhvetil õnnestub teha trikk, mis enamiku hävitab. Olla kogu aeg sama koha peal, ühesugune ja nähtamatu. Enamiku jaoks kehtib reegel: sa kas muudad end nähtavaks, muutud või hukkud. Aga näe, tuleb välja et reeglid on vaid selleks, et saaks eksisteerida erandeid.

Tartu südalinnas on olemas puhvet, mida paljud teavad, aga vähesed külastavad. Tuleb tunnistada et ka mulle endale tuli see pähe alles peale pikka mõttelist uurimisretke teemal: „aga missugust kohta ma sel lähen oma pöialdega torkima?“ Südalinnas, Rüütli tänava ja Raekoja platsi kaenlas asuva tellismaja teisel korrusel paiknev, balkanipäraseid toite pakkuv asutus meenus alles tripadvisori abi kasutades.

Tööpäeva õhtusel ajal treppi mööda üles ronides tervitas mind kõigepealt piirkonnale omane muusika, saalis sama omaselt vormistatud sisekujundus ja ... tühjus. Kohe nii suur tühjus, et seisin leti ees, sirvisin menüüd, köhatasin ja kobistasin, kuni tabasin vajutada kellanuppu. Nagu võluväel virgus kohe köögiukse taga istunud (tukkunud?) pisut tõmmuma olekuga mees ning tervitas mind mõnusa asjakohase aktsendiga.

Et olin veebimenüüst juba enda jaoks valiku teinud, siis läks edasine imelihtsalt, täpselt parajate pausidega, viisakalt ja korrektselt. Kaks detaili: veebilehe andmeil eksisteerib see asutus juba aastast 2007. Disaini arvestades on veebileht ilmselt samast ajast ning võimalik et ka toidunimetused samal kohal, sest võttes arvesse kiirelt muutuvaid aegu, polnud toidunimede taga hindu. No kes see jõuab igale muudatusele reageerida, eks ole. Olid kroonid, siis tulid supsti eurod ... no jõuad sa siin midagi muuta või ümber kirjutada, eksju!

Kolmekohalisest supivalikust valisin mõistagi guljaš-supi (5,20). Eksole, mida siis Balkaniga (taas-)tutvumiseks veel võtta? Kümne minutiga saabus kohale mõnusa aroomipahvaku saatel supike, mille rammusas pilves domineeris kergelt suitsetatud paprika – no kas pole parim ja asjakohaseim tervitus? Toekas leemes oli tunda head ja õiget loomalihapuljongit, selle sees sama liha ja kartul-sibul-porgand-paprika ja ürdid. Noh ütleme et võib-olla oli kogu see kraam liiga linlikult peeneks hakitud, kuid kõik ju õiged ja asjakohased koostisosad! No ja maitsetasakaal oleks ehk soovinud tibakese särtsakamat kooslust, kuid kausikese lõpuks oli nina siiski õrnalt vürtsivesine ja sooritus igati kordaläinud. Omaette stiilipunktike läheb sellegi eest kirja, et hapukoor toodi kõrvale väikese kausikesega, mitte ei plärtsatatud kohe supi sisse!

Praevalikus valisin rubriigist „Toidud savikaussides (Gjuvetse)“ roa nimega „Lambalihagjuvets, hautatud lambaliha köögiviljadega“ (13,90). Kahekümneviienda minuti paiku tellimishetkest saabus ka see roog ... ja kõrged stiilipunktid ning tagasihoidlik aplaus!

Serveeriti see roog kolmeti: mõõdukalt dekoreeritud taldrik, savipott hautisega ja omaette taldrik, millele asetada poti kaaneke! See imelihtne, kuid nii hooliv detail tõstab minu silmis hinnagut kõvasti! Olen alati hämmastunud, nt miks teed tellides ei anta sellega kohvikus kaasa omaette alust, kuhu panna teesõel või -kotike. Või miks potiroogi serveerides jäetakse kunde mureks, et kuhu see paratamatult nõrguv kaaneke sokutada. Aga siin näe, oli kunde ja üldise esteetika peale mõeldud!

Potikese sisu osutus imemõnusaks ja –koduseks, kõige traditsioonilisemaks toiduks enamike maade ja rahvaste juures, väikeste variatsioonidega: hautatud liha köögiviljadega. Esmapilgul oli siin palju ühist eelnenud supikogemusega – samamoodi esikohale seatud suitsutatud/grillitud paprika, üsna sama köögiviljakombo ja liha. Tõsi küll, loomaliha asemel oli siin noorepoolne lammas ja kartul oli pajaroa jaoks kohasemalt-lohmakamalt lõigutud ning lisatud ka herne-porgandi segu. Ja ka maitsetasakaal oli kenamas paigas, roas leidus meeldiv hapukas foon (selle seletuseks leidus ka viimaste ampsude hulgas hamba all krõmpsuv marineeritud pärlsibul).

Paja sisu oli ehk ühe sööja kohta liiga massiivne, kuid mina lahedasin selle imelihtsalt – lükkasin aga kartuli kõrvale ja pistsin mõnuga muu maitsva liha-köögiviljahautise nahka.

Kokkuvõte nüüd siis rõõmsalt rahulolev ja positiivselt imestav. Supipöial on ehk ilma liigse entusiasmita, kuid siiski püsti, guljaš-supi sooritus oli aus ja stiilipuhas. Praepöial annab au nii toidu enda lihtsale maitseküllusele kui ka plaksutab läbimõeldud serveeringu eest, sellised pisiasjad väärivad kõrget kiitust! Imestus lisab veel ühe kihi positiivi – kuidas nii vähese (näilise?) külastatavuse juures suudetakse tagada värsked ja kvaliteetsed maitsed? Seda puhvetit soovitan ma igatahes kindlasti.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kohvik

„Viljandi vanim järjepidevalt tegutsev kohvik aastast 1936“ - Eestis pole just palju puhveteid, mis saaks nii pika ajalooga kenitleda. Klassikaline kohvikuinterjöör ja väljapeetud värvilahendus. Ukse juures pilkupüüdev koogilett, maja sügavusse ulatuv ruumikas saal – kõik see loob hea esmamulje.

Sean ennast sisse leti lähedusse, lootuses et siis laabub ka teenendus kiiremini. Paraku tuleb välja et olin eksinud majareeglite vastu. Pensionil oleva pedagoogi olekuga daam teeb mulle selgeks, et söögi osas teenendatakse ainult tagasaalis. Kui ma imestunult kulme kergitan, siis järgneb seletus, et siin ees istuvad kohvitajad ja mind võidakse lihtsalt siia ära unustada. Aga – lubatakse karmi-ilmelise lahkusega – seekord võin ma siiski siia istuma jääda. Seekord! (Olgu öeldud, et kogu kohalviibitud aja jooksul polnud ees ühtegi kohvitajat, kuid kõik ülejäänud sööjad teadsid kodukorda ning istusidki tagapool).

Menüüs oli suppe suisa kohe mitu, aga eks ma läksin ikka idioodi järjekindlusega kontroll-lasku tegema. Seljanka (2.50). Mnjah. Ma oleks siiski ilmselt pidanud midagi muud võtma. Minus süveneb üha enam mulje, et seda suptšikut enamasti isegi ei vaevuta hästi tegema, sest ära süüakse ta ju niikuinii, milleks siis pingutada?

Väheldase kausikesega saabus seljanka-nimeline nähtus minu ette viie minutiga. Leige ja iseloomutu. Viiner, singitükid ja kanaliha. Hapukurk ja sibul. Hapukoore-vongerjas, oliiv ja sidrunikilluke. Õrnalt magusakas. Oehh. Igav ja tuhm, ei mingit happesärtsakust või vürtsikat elevust.

Teise roa otsingul köitis menüüs pilku pikem loetelu, mis kõik algasid „naturaalne šnitsel“ ja siis lisaks erinevad lisandid (8.50). Nohhhhh, kui ühes nendest on mainitud jalopenosid ja sinki, siis läksin seda teed. Jalopeno päästab enamasti ikka päeva. Kuklas kummitab küsimus – missugune see mittenaturaalne šnitsel on? Mingi eba-šnitsel? Libašnitsel?

15 minutiga jõudis ka see roog minuni. Lakooniliselt, kiirelt, korrektselt ja pedagoogiliselt. Nimelt pidin ennem valima ka lisandeid (võtsin ürdikartulid) ja kastme. Valisin külma kastme, täpsemalt kornišonikastme. Õpetajaproua täpsustas, et selle sees on siis kurgitükid. Ahsoo? Et siis kornišonide puhul peab täpsustama, et need on kurgid? Aga ju see on siis tarviline, minu iroonia on ehk kohatu.

Vat selle roa puhul ei saa küll kasutada sõna „väheldane“. Pikergusel liual kõrgub kartulikuhila otsas juustumassiiviga kaetud liha, teises otsas mitut sorti värskeid lisandeid. Vähemalt visuaalne mulje on ... eee ... suuuuuur.

Üritan oma ootuste lati viia võimalikult madalale ja proovin siis kõigepealt saada sotti lihas. See on pisut keeruline, sest juustukobrutise all on veel ka majoneesi-üleujutus. Ooookei, sellist odavkulinaarset võtet on kasutanud kogu (post-)sovetlik ühisköök aastakümneid, kuigi tavaliselt ahjus liha üleküpsetamisel ... miks seda aga šnitsli peal rakendada?

Kaapan paneeringus liha nurgakesest puhtamaks ja süda aimab halba. Nii ongi, liha on kuiv ja armetult ülepraetud. Noh ja ülesoolane kah, et pilt kaunim saaks. Nojah, majonees peaks nüüd siis ilmselt hommikul valmis praetud šnitsli ülessoojendamisel andma mingi mahlakuse?

Jurakad pekised singitükid ja jalopeno koos juustu ning majoneesiga muudavad selle tuhmi põhja suhtes tõepoolest leplikumaks, kuid toidunaudingust on siin asi kaugel.

Pilti ei muuda kopka võrra paremaks „ürdikartulid“, mis tegelikkuses on liiga kaua kasutatud fritüüriõlis tumepruuniks ja mõruks keedetud.

Värsketest lisanditest osutus kogu taldrikutäie parimaks palaks koorene-majoneesine riivitud porgand. Kornišoni-kaste tegelikkuses – burgerikastme (loe majoneesi-ketšupikastme) sisse hakitud hapukurgikesed.

Kokkuvõtteks ütlen, et kahetsen, et ei võtnud teisi roogi menüüst. Võimalik et vaid nö universaal-roogade osas oldi selles köögis üleolevalt ükskõiksed. Võimalik, et kõik muu nende valikus on puhas kuld ja sooja südame ning hoolivusega tehtud. Võimalik. Aga igal puhvetil on vaid üks šanss nagu sapööril. Seekord pistan ma nii supi- kui praepöidla pahaselt taskusse ja longin minema. Seda puhvetit ei soovita ma mitte üks tonks. Mis sest et see on „vanim järjepidevalt tegutsev“ ja ilus ja puha. 

---

lugu ilmus siin

Komeet (Tallinn)

Võtsin seekord Toidutare toimetaja näpunäite peale külastada Solarise keskuses asuvat puhvetit nimega Komeet. Õigupoolest soovitas ta minna just selle asutuse terrassile, et „seal on uus vinge vaid maheköök“. Aga vat just selle toimetuse ülesandega tekkis tõrge.

Ehkki oli mõnus hilisuviselt soe pärastlõuna, oli terrass suletud. Küsimise peale öeldi: „suletud jah, ilmad on külmad olnud“. Kergitasin kulme: „Aga täna on ju soe!“, mille peale vaid laiutati käsi. Noh ju siis on selliste asjade ümbermängimine keerulisem kui kõrvalseisjale tundub.

Noh mis seal ikka, sööme siis siseruumides, seda enam et menüü pidi siiski nii sees kui väljas üks olema. Istutasin end pooltühjas saalis klaasseina juurde, tegin tellimuse ja nautisin vaadet.

Ooteaeg kujunes üsna lühikeseks – viis minutit peale mahaistumist jõudski kohale supike. „Selge kohaliku kala supp. (Köögivilljade, rohke maitserohelise ja vutimunaga)“ 8.50.

Rõõmsalt päikesekollases kausis oligi nagu peo peal kohe näha kõik lubatu – lohmakalt lõigatud sibul-porgand-kartul, paar kalatükikest, vutimuna poolikud ja rohke muruga tuunitud leemeke. Kõik see kokku oli maru lihtne aga ka samavõrra hea. Maitseainetega polnud ei koonerdatud ega priisatud, maitsetasakaal kenasti paigas.

Ainuke asi, mille üle ma pisut imestasin – supi kõrvale ei toodud leivakorvikest, mida ma kõrvallauas nägin. Ei teagi, kas piiga unustas selle? Aga noh, ega ma kurda, supike oli siiski mõnus. Ei midagi erilist, kuid ikkagi hea. Noh umbes nagu keskmiselt päikeseline pärastlõuna. Sa oled ju neid näinud sadade kaupa, aga ikka naudid.

Praad saabus samamoodi kiirelt ja kenasti ajastatuna – 15 minutit peale tellimust. Valisin puhtalt nime pärast: „Komeedi legendaarne eesti mahelamba kotlet (Ahjuköögiviljade, röstitud köögiviljade, marineeritud paprika ja punase veini kastega)“ 16.-EUR.

Taldrik on sama rõõmus ja esmapilt kenake. Ahjus närvutatud pastinaak-porgand-peet on kena kooslus, kusjuures pastinaagi kasutamise eest läheb kirja plusspunkt. Küüslaugupeake oli kenasti karamelliseerunud, igast taskukesest tasus välja õngitseda välja mõnusaid pähklimaitselisi jubilaid. Magus-hapu veinikastmeke ja grilitud-marineeritud parikaviiluke. Kõik kena ja lihtne.

Aga vaata roa põhitegelane ehk lambakotlett valmistas pettumuse. Üleküpsenud ja kuiv, kiulis-saepuruse konsistentsiga. Lambamekk oli ausaltöeldes üsna nõrgake ... paljudele see spetsiifiline nüanss polegi ehk teretulnud, kuid mina ootaks lambast siiski lammast. Eriti suureks paisutas selle pettumusttunde menüü koostajate poolt vahtu klopitud ootus – missuguseid legende sellest kotletikesest rääkima peaks? Ja miks?

Kokkuvõte seekord siis kahetine. Supipöial on suhtleliselt püsti, ilma hurraa-hüüete ja aplausita, kuid siiski. Praepöial aga käänab end protestiks kummuli – toidukohad peaks olema ettevaatlikud ülikiitvate epiteetidega, kõrgele aetud ootuste latt põhjustab kergesti pettumusi.