Õunad, eksole! Neid on ühel hetkel nii palju, et pane või uks lukku, ikka on nad sul köögis!
Utiliseerimiseks üks võte:
- kaks keskmist õuna puhastatult
- kaks muna
- supilusikas suhkrut
- kaks supilusikat kakaod (päris asja, mitte mingit joogipulbrit)
- soovi korral killuke võid
Köögikombainis lased blurrrrrrrdi budruks, saad kolm mõõdukat tassitäit. 180 kraadi juures 20 minutit ja väga-väga mõnna.
Ega õunakogus köögis sellest suurt ei vähene, aga abiks ikka!
Monday, August 19, 2024
Tuesday, August 13, 2024
Supchik Kohvik (Tallinn)
Mustakivi Selver ei ole küll kuigi suureke, kuid selle nurgas on sisse seadnud end pisipuhvet Supchik Kohvik. Sihukene pisikesekene. 7 kahekohalist lauakest väikeses ruumis, kuhu mahub veel ka lett ja seina taha peitunud köögike. Aga see on üks tubli köögike, mis juba 5 aastat on vastu pidanud ning seda ülimõistlike hindadega. Ilmselt üks (ja võibolla isegi suurem) osa nende püsimisvõimest on suppide liitrikaupa kaasaostmise võimalus. Ka minu lühikese kohalviibimise aja jooksul nägin päris mitut kundet, kes plastpangekeses supiliitri välja lunastas ja uksest välja sammus.
Vaatan leti taga olevaid hindu ja kalkuleerin, et minu poolt valitud asjad lähevad umbes kümneka maksma ... ja siis teatab pehme aktsendiga proua, et „kokku 6.50“. Nähes minu hämmeldust, osutab ta kassa kõrval olevale ärakulunud raha-alusele, kus ongi kirjas „supp + praad = 6.50“. Üsna hämmastavad hinnad Tallinna kohta, kas pole?
Esimeseks võtan okroška ja kuna ma pole ausalt öeldes vist kunagi saanud proovida kaljaga varianti, siis kasutan seda võimalust. Mõne minutiga tuuaksegi kena kausike minu ette, mille pealmine kiht koosneb minu silmale nii meelepärasest hooajalisest muruhakkest – roheline sibul ja till üsna lohmakalt lõigatuna. Alumistel korrustel leidus veel peenelthakitud kurki ja redist, keedukartulit, -vorsti ja –muna. Ning mõistagi kalja. Ja hapukoort. Noh olgu, ei hakka mina siinmajas nurisema selle viiase lisamise pärast ilma küsimata.
Ega ma ei ütle, et see külmsupike nüüd midagi vapustavalt head ja silmipööritavalt maitsvat oleks. Aga külm, kerge, karge ja väga värskendav igatahes. Ja no mis sa hing soojal suvepäeval ikka veel tahad!
Teise roana tahtsin näha, mida pakutakse nimetuse „kanamaks valgekastmes“ all. Kuna mingi lisandi pidin ka võtma, siis selleks sai tatar.
Taldrik jõudis minuni vähem kui viie minutiga ehk siis poole supisöömise pealt. Jällegi, mõne restorani või muidu peenema asutuse puhul läheks see miinusmärgina kirja, kuid siin mitte. Kontekst loeb. Samal ajal söövad siin pisukeses saalis mitmed tööriietes vennad, kogu olemine on pigem mugavas mõõtkavas söökla moodi ... ja no kuulge, jällegi see hinnatase! Siin nuriseda teeninduse peensuste üle oleks narr mis narr.
„Valgekaste“ ... nojah. No ei ole valge nohh :) aga katsuge te ise teha maksakastet, mis jääks valge?! Ega ikka ei saa küll. Aga see läbipraetud sibula ja porgandi ning pehmekshaudunud broilerimaksa peale ehitatud kastmeke on maitsev! Ei kuidagi eriliselt, ilma igasugu edevusteta, kuid maitsvalt!
Õrnalt hapukas õlikastmes kapsa-porgandisalat – meeldiv lisand. Ning isegi tatart olid nad siin majas viitsinud maitsestada, mitte ei antud vesimagedana ette! Hooliv on see köök. Hooliv ja maitsev!
Kokkuvõte leebelt naeratades positiivne. Las need pöidlad olla seekord rahule jäetud. Oma lihtsuses, tõhususes ja professionaalsuses on sedasorti pisipuhvetid kui ettevõtliku vaimu kehastus. Leida oma turunišš ning püsida selles (kirjade järgi vähemalt viis aastat) – see on kiitmist ja soovitamist väärt!
Vaatan leti taga olevaid hindu ja kalkuleerin, et minu poolt valitud asjad lähevad umbes kümneka maksma ... ja siis teatab pehme aktsendiga proua, et „kokku 6.50“. Nähes minu hämmeldust, osutab ta kassa kõrval olevale ärakulunud raha-alusele, kus ongi kirjas „supp + praad = 6.50“. Üsna hämmastavad hinnad Tallinna kohta, kas pole?
Esimeseks võtan okroška ja kuna ma pole ausalt öeldes vist kunagi saanud proovida kaljaga varianti, siis kasutan seda võimalust. Mõne minutiga tuuaksegi kena kausike minu ette, mille pealmine kiht koosneb minu silmale nii meelepärasest hooajalisest muruhakkest – roheline sibul ja till üsna lohmakalt lõigatuna. Alumistel korrustel leidus veel peenelthakitud kurki ja redist, keedukartulit, -vorsti ja –muna. Ning mõistagi kalja. Ja hapukoort. Noh olgu, ei hakka mina siinmajas nurisema selle viiase lisamise pärast ilma küsimata.
Ega ma ei ütle, et see külmsupike nüüd midagi vapustavalt head ja silmipööritavalt maitsvat oleks. Aga külm, kerge, karge ja väga värskendav igatahes. Ja no mis sa hing soojal suvepäeval ikka veel tahad!
Teise roana tahtsin näha, mida pakutakse nimetuse „kanamaks valgekastmes“ all. Kuna mingi lisandi pidin ka võtma, siis selleks sai tatar.
Taldrik jõudis minuni vähem kui viie minutiga ehk siis poole supisöömise pealt. Jällegi, mõne restorani või muidu peenema asutuse puhul läheks see miinusmärgina kirja, kuid siin mitte. Kontekst loeb. Samal ajal söövad siin pisukeses saalis mitmed tööriietes vennad, kogu olemine on pigem mugavas mõõtkavas söökla moodi ... ja no kuulge, jällegi see hinnatase! Siin nuriseda teeninduse peensuste üle oleks narr mis narr.
„Valgekaste“ ... nojah. No ei ole valge nohh :) aga katsuge te ise teha maksakastet, mis jääks valge?! Ega ikka ei saa küll. Aga see läbipraetud sibula ja porgandi ning pehmekshaudunud broilerimaksa peale ehitatud kastmeke on maitsev! Ei kuidagi eriliselt, ilma igasugu edevusteta, kuid maitsvalt!
Õrnalt hapukas õlikastmes kapsa-porgandisalat – meeldiv lisand. Ning isegi tatart olid nad siin majas viitsinud maitsestada, mitte ei antud vesimagedana ette! Hooliv on see köök. Hooliv ja maitsev!
Kokkuvõte leebelt naeratades positiivne. Las need pöidlad olla seekord rahule jäetud. Oma lihtsuses, tõhususes ja professionaalsuses on sedasorti pisipuhvetid kui ettevõtliku vaimu kehastus. Leida oma turunišš ning püsida selles (kirjade järgi vähemalt viis aastat) – see on kiitmist ja soovitamist väärt!
---
lugu ilmus siin
Tuesday, August 6, 2024
Kukeseene-kreekapähkli "pasteet"
Kukeseentega on umbes sama lugu kui kabatšokkidega - ühel hetkelneid lihtsalt on sinu köögis. Küsimata. ja niipalju, et ühel hetkel hakkad mõtlema, et mida nendega VEEL saaks peale hakata? Sest no kesse piiks tahab lõpmatuseni seenekastet süüa?
Üheks võimaluseks on teha nendest midagi määrdelaadset. Sest noh köögikombain kutsub tantsule kõiki, sõltumata nende liigilisest kuuluvusest.
Et siis alustuseks röstid pannil ära kreeka pähklid ja kui seejärel on võimalik veidi eemaldada lahtitulnud kelmeid, puhud need minema. Teisel pannil praed sibulad ja seened kenasti läbi - ohtra võiga muidugi! Võid tuleb siin tõesti häbenemata palju panna, sest see annab pärast valmis määrdele siidisema tekstuuri ja parema koospüsimise. Mõistagi maitsestad. Ja ära vaata mulle küsivalt otsa, sest maitseaineriiul on sinu oma, onju!
Ainuke sisuline/ajastusepõhine soovitus, mille annan - kõigepealt purusta kombainis pähklid ning alles seejärel lisa seenemass. Sest vaata kui sa paned pehme osa ennem ja kõvema hiljem, siis too viimane ei purune pehme massi sees liikudes nii ühetaoliseks.
Lased kraamil tunnike-paar jahtuda ja taheneda, võimalusel hoiad ka mõnda aega külmas ja ongi maitsvalt teistsugune määrdeke sul olemas.
Ja no vaata, ega siis ei pea olema seenteks kukekad, võivad ka mingid muud ülemäärastes kogustes kättesattunud seened kasutusse minna. Või isegi - taevas halasta - šampinjonid.
Üheks võimaluseks on teha nendest midagi määrdelaadset. Sest noh köögikombain kutsub tantsule kõiki, sõltumata nende liigilisest kuuluvusest.
Et siis alustuseks röstid pannil ära kreeka pähklid ja kui seejärel on võimalik veidi eemaldada lahtitulnud kelmeid, puhud need minema. Teisel pannil praed sibulad ja seened kenasti läbi - ohtra võiga muidugi! Võid tuleb siin tõesti häbenemata palju panna, sest see annab pärast valmis määrdele siidisema tekstuuri ja parema koospüsimise. Mõistagi maitsestad. Ja ära vaata mulle küsivalt otsa, sest maitseaineriiul on sinu oma, onju!
Ainuke sisuline/ajastusepõhine soovitus, mille annan - kõigepealt purusta kombainis pähklid ning alles seejärel lisa seenemass. Sest vaata kui sa paned pehme osa ennem ja kõvema hiljem, siis too viimane ei purune pehme massi sees liikudes nii ühetaoliseks.
Lased kraamil tunnike-paar jahtuda ja taheneda, võimalusel hoiad ka mõnda aega külmas ja ongi maitsvalt teistsugune määrdeke sul olemas.
Ja no vaata, ega siis ei pea olema seenteks kukekad, võivad ka mingid muud ülemäärastes kogustes kättesattunud seened kasutusse minna. Või isegi - taevas halasta - šampinjonid.
Astri Buffet (Narva)
Astri buffet, nagu pole ilmselt raske arvata, asub Astri Keskuses. Täpsemalt Astri Keskuse keskmes, esimese korra peal, infopunkti taga. Sisuliselt söökla, aga selle erinevusega, et pole mitte üks ja suur söögisaal, vaid mõnusalt mitmetasapinnaliseks ja sopiliseks mängitud ruum, milles võib end täiesti õdusalt tunda vaatamata sellele, et sisuliselt oled sa suure kaubamaja aatriumis.
Suvelämbes Narvas pole keskpäeval kuigi palju rahvast ringi liikumas ning isegi kaubakeskuse veidi jahedam õhk ei too siia rohkem rahvast. Nii olengi ma sisuliselt ainumas kunde ning nähes minu veidi ekslevat olekut (menüüd kuskil pole, hindu ja nimetusi tuleb otsida meetritepikkuse leti küljest) juhendab mind pehme slaavi aktsendiga proua läbi kogu protseduuri.
Kuna supivalikus oli „kodune seljanka“, siis mõistagi peatun sellel, kuuldes selgitust, et „sada grammi suppi maksab 1.10“ ja hämmeldust „kas hapukoort ei soovigi supi sisse?“. Supp ise on kasinapoolne odavlahendus, koosnedes keedetud odavaimast tükeldatud viinerist ja väikestest keedusingitükikestest, hapukurgist ja kartuliraasukestest. Aga vähemalt maitse poolest on see enam-vähem OK, mõõdukalt happeline ja sutsu magus, nii et larbin kausi siiski tühjaks.
Teise käiguna otsustasin ära proovida „kodune kotlet“ – et kui juba kodune seljanka oli. Seepeale pandigi taldrikule kotlett üks tükk (3.80) ja jäädi ootama, et mida garniiriks valin. Kuna ühes potis oli midagi, mis kandis nime „vahemere köögivili“ (3.10) siis valisingi selle lisandiks ja suundusin lauda, käes äranäritud nurgaga kandik.
Kodune mis kodune – see kotlet ma mõtlen. Jah, saia on liha sisse tublisti segatud, kuid samas on tulemus siiski mahlane ja neutraalselt meeldiva maitsega. Köögiviljaraguu koosneb sibulast-paprikast-porgandist, baklažaanist ja zukiinist, paar oliivipabulat kah lisaks. Ja kas teate, vaata see raguu oli nüüd küll hea, selline mida meil siin tavaliselt markeeritakse kui „aasiapärane“, st magus-hapu ja vürtsikas. Noh olgu, eesti standardi järgi vürtsikas, aga ikkagi – see muutis maitsepildi palju rõõmsamaks.
Viisin mustad nõud näritudnurgalisel kandikul ära ja asetasin asja kohalikku konteksti. Tagasihoidliku lõuna eest sisuliselt 13.-EUR on Narva jaoks tiba paljuvõitu, muude linnade/puhvetite mõttes jällegi üsna odav.
Kokkuvõte sedapuhku sihuke ebalev-positiivne. Supipöial on pigem sorgus viineri-seljonksi peale, kuid praepöial jällegi väikese vürtsirõõmu jagu veidi sirgu. Kuna sisuliselt on tegu sööklaga, siis selles kategoorias tubli keskmine.
Suvelämbes Narvas pole keskpäeval kuigi palju rahvast ringi liikumas ning isegi kaubakeskuse veidi jahedam õhk ei too siia rohkem rahvast. Nii olengi ma sisuliselt ainumas kunde ning nähes minu veidi ekslevat olekut (menüüd kuskil pole, hindu ja nimetusi tuleb otsida meetritepikkuse leti küljest) juhendab mind pehme slaavi aktsendiga proua läbi kogu protseduuri.
Kuna supivalikus oli „kodune seljanka“, siis mõistagi peatun sellel, kuuldes selgitust, et „sada grammi suppi maksab 1.10“ ja hämmeldust „kas hapukoort ei soovigi supi sisse?“. Supp ise on kasinapoolne odavlahendus, koosnedes keedetud odavaimast tükeldatud viinerist ja väikestest keedusingitükikestest, hapukurgist ja kartuliraasukestest. Aga vähemalt maitse poolest on see enam-vähem OK, mõõdukalt happeline ja sutsu magus, nii et larbin kausi siiski tühjaks.
Teise käiguna otsustasin ära proovida „kodune kotlet“ – et kui juba kodune seljanka oli. Seepeale pandigi taldrikule kotlett üks tükk (3.80) ja jäädi ootama, et mida garniiriks valin. Kuna ühes potis oli midagi, mis kandis nime „vahemere köögivili“ (3.10) siis valisingi selle lisandiks ja suundusin lauda, käes äranäritud nurgaga kandik.
Kodune mis kodune – see kotlet ma mõtlen. Jah, saia on liha sisse tublisti segatud, kuid samas on tulemus siiski mahlane ja neutraalselt meeldiva maitsega. Köögiviljaraguu koosneb sibulast-paprikast-porgandist, baklažaanist ja zukiinist, paar oliivipabulat kah lisaks. Ja kas teate, vaata see raguu oli nüüd küll hea, selline mida meil siin tavaliselt markeeritakse kui „aasiapärane“, st magus-hapu ja vürtsikas. Noh olgu, eesti standardi järgi vürtsikas, aga ikkagi – see muutis maitsepildi palju rõõmsamaks.
Viisin mustad nõud näritudnurgalisel kandikul ära ja asetasin asja kohalikku konteksti. Tagasihoidliku lõuna eest sisuliselt 13.-EUR on Narva jaoks tiba paljuvõitu, muude linnade/puhvetite mõttes jällegi üsna odav.
Kokkuvõte sedapuhku sihuke ebalev-positiivne. Supipöial on pigem sorgus viineri-seljonksi peale, kuid praepöial jällegi väikese vürtsirõõmu jagu veidi sirgu. Kuna sisuliselt on tegu sööklaga, siis selles kategoorias tubli keskmine.
---
lugu ilmus siin
Sunday, August 4, 2024
Esto-Aasia kurgisalat
August on sihandne aeg, kus kõike värsket voolab uksest-aknast ise sisse kogustes, mis ületavad mõistliku. Olles tavaversioonidest ennast siniseks ... noh roheliseks söönud, siis tasub lähtematerjal põnevamaks muuta.
Eipole selleks paremat viisi kui võtta kätte mingi umbkaudne aasia suund ja hakata astuma. Kurgisalati puhul võib nt võtta alustuseks täiesti kodumaist tilli-peterselli (noh et oleks esto lisaks kurgile) ja siis asuda seda kõike väärkohtlema.
Kurki ennast on parim väärkohelda toore jõuga. Noh nt lõigates kurgi pikkupidi pooleks, ja siin rusikanukkidega kraksti laiaks vajutada. Nii võtab see vesine kraam paremini lisamaitseid juurde.
Magus-vürtsikas peab tulem olema, muidu pole Aasia, onju. Võib kasutada lihtsalt mõnda aasiapärast tšillikastet, aga võib magusaks võtta Ketjap Manis kastet ja vürtsiks kimtši marineerimise segu. Ja puistata ohtralt musta seesamit.
See lihtsalt oli see komplekt, mis minul hetkel kätte juhtus. Võib kasutada sojakastet, värskelt hakitud tšillit ja valget seesamit. Noh lasvõi lihtsalt suhkrut-soola pipart, aga siis pole enam Aasia, onju.
Muuseas järgmine kord ma kavatsen proovida midagi sarnast suvikõrvitsaga. Sest seda sigudikku on veelgi ohjeldamatult rohkem.
Eipole selleks paremat viisi kui võtta kätte mingi umbkaudne aasia suund ja hakata astuma. Kurgisalati puhul võib nt võtta alustuseks täiesti kodumaist tilli-peterselli (noh et oleks esto lisaks kurgile) ja siis asuda seda kõike väärkohtlema.
Kurki ennast on parim väärkohelda toore jõuga. Noh nt lõigates kurgi pikkupidi pooleks, ja siin rusikanukkidega kraksti laiaks vajutada. Nii võtab see vesine kraam paremini lisamaitseid juurde.
Magus-vürtsikas peab tulem olema, muidu pole Aasia, onju. Võib kasutada lihtsalt mõnda aasiapärast tšillikastet, aga võib magusaks võtta Ketjap Manis kastet ja vürtsiks kimtši marineerimise segu. Ja puistata ohtralt musta seesamit.
See lihtsalt oli see komplekt, mis minul hetkel kätte juhtus. Võib kasutada sojakastet, värskelt hakitud tšillit ja valget seesamit. Noh lasvõi lihtsalt suhkrut-soola pipart, aga siis pole enam Aasia, onju.
Muuseas järgmine kord ma kavatsen proovida midagi sarnast suvikõrvitsaga. Sest seda sigudikku on veelgi ohjeldamatult rohkem.
Monday, July 29, 2024
Punkt 13:15 (Pärnu)
Pärnu linnasüdames, Nikolai uulitsas on nagu vist juba mitu aastat olnud lahti asutus nimega 13:15. Vist ja nagu seetõttu, et vahepeal teda jälle pole. Aga nüüd siis taas nagu on. Facebooki leht räägib hiljutistest tööjõuotsingutest suveperioodiks ... et siis hiljem teda vist jälle pole?
Igatahes, kuna nüüd on, siis ka astun sisse. Või noh, mitte sisse, vaid välja. See tähendab et ei astu, vaid istun. Välilaua taha. Sest et suvi, kolmpäev ja pärastlõuna. Kõigi nende asjaolude ja lisaks hea asukoha tõttu on enamik laudu täis. Puhkaja-rahvas lastega pitsat söömas.
Noortel poistel sebimist palju, tassides taldrikuid-joogiklaase-arveid. Jälgin seda sehkendamist u 5 minutit ning siis küsin igaks juhuks ühelt sehkendajalt, et kas tellimus võetakse lauast või pean selleks leti juurde minema. Selgub, et ikka lauast ning tuuakse menüü.
Ahahh, et puhvet pakub mitmekohases supimenüüs seljankat (7.-EUR)? No see mulle meeldib, kontroll-lasuks on see parim. Ei võta viite minutitki, kui see ka saabub, kenasti puuliual, eraldi serveeritud hapukoorega ja kahe röstsaia viiluga. Visuaal on kena, tuleb tunnistada!
Lõhnake on kergeke, rääkides peamisel keeduviineritest. Noh ja supisisu koosneb ka suuresti samast kraamist, tõsi küll koos veel ühte sorti pehmekiulise lihaga. Ja miskipärast mitte hapukurkidest, vaid peeneks hakitud pisitillukestest marineeritud kurkidest, mida kornišonideks tavatsetakse kutsuda. Leemeke on küll pigem magusapoolne, kuid õnneks ka leebe happekesega tasakaaluks. Vürtsi tuleb paraku endal juurde mõelda, sest lisada pole ka soovi korral millegagi – soola-ja pipratopse lauas pole. Sihuke okeika, käib-kah variant.
Praena soovisin alguses „burgundia pada“, kuid selgus et see on otsas. Noh olgu, võtan siis „seakaelakarbonaad seente ja sibulatega“ (17.-EUR). Paraku saabub see praktiliselt kohe ja koos supiga, vast ehk minutike jäetakse vahet kahe käigu ettetoomisel. Kas te olete põrunud või? Miks te nii teete, määrate mind sööma jahtunud praadi? Sulaselge kogenematuse ja hoolimatuse kombinatsioon.
Prae visuaal pole ka paha, ehkki miskipärast on enamik komponente üksteise otsa kuhjatud. Erksa saarena eristuv rukola-tomatisalat näeb välja ilus, kuid on üle kallatud maitsetu ürdiõliga, mis ei anna sellele midagi juurde. Seened ja sibulad võivad olla väga mõnusad, kui nad on kenasti maitsestatud ja karamelliseeritud ... aga siin on nad mage-keedetuna mittemidagiütlevad.
Kaks õhukest lihaviilakat näevad küll oma grillijälgedega välja kenakesed, kuid on maitselt magedad, kuivad ja vintsked. Kartul – friikartulimaitseine on siin prae juures vist ainuke lisatud maitse – on ikkagi lihtsalt kartul.
Positiivne hetkeke nurina vahele – lauas ootel olevas hoidikus on vähemalt korralik sakiline lihanuga.
Ahjaa – hoolimatuse näide nr kaks. Ehkki olin prae kallale asudes supitaldriku endast eemale lükanud, ei suvatsenud üle ukse piiluvad poisid seda tulla minu eest minema viima. Terass oli rahvast üsna tühjaks jooksnud, kiiret enam polnud, aga viitsimist ka mitte.
Ja näide kolm – ka arve maksmise ajal laua juurde tulles ei viidud ei taldrikut minema ega esitatud elementaarseid viisakusküsimusi.
Kokkuvõte on üsna nukker. Supipöial on horisondiga igavalt samal tasemel. Praepöial aga näitab üsna otsustavalt alla, sest vaatamata ööpäeva möödumisele eelmisest söögist polnud mul soovi seda kraami isegi poole peale süüa. Hoolimise ja viisakuse puudumine viib hinnangu veelgi enam allapoole. Seda kohta mina selle kogemuse pealt ei soovita.
Igatahes, kuna nüüd on, siis ka astun sisse. Või noh, mitte sisse, vaid välja. See tähendab et ei astu, vaid istun. Välilaua taha. Sest et suvi, kolmpäev ja pärastlõuna. Kõigi nende asjaolude ja lisaks hea asukoha tõttu on enamik laudu täis. Puhkaja-rahvas lastega pitsat söömas.
Noortel poistel sebimist palju, tassides taldrikuid-joogiklaase-arveid. Jälgin seda sehkendamist u 5 minutit ning siis küsin igaks juhuks ühelt sehkendajalt, et kas tellimus võetakse lauast või pean selleks leti juurde minema. Selgub, et ikka lauast ning tuuakse menüü.
Ahahh, et puhvet pakub mitmekohases supimenüüs seljankat (7.-EUR)? No see mulle meeldib, kontroll-lasuks on see parim. Ei võta viite minutitki, kui see ka saabub, kenasti puuliual, eraldi serveeritud hapukoorega ja kahe röstsaia viiluga. Visuaal on kena, tuleb tunnistada!
Lõhnake on kergeke, rääkides peamisel keeduviineritest. Noh ja supisisu koosneb ka suuresti samast kraamist, tõsi küll koos veel ühte sorti pehmekiulise lihaga. Ja miskipärast mitte hapukurkidest, vaid peeneks hakitud pisitillukestest marineeritud kurkidest, mida kornišonideks tavatsetakse kutsuda. Leemeke on küll pigem magusapoolne, kuid õnneks ka leebe happekesega tasakaaluks. Vürtsi tuleb paraku endal juurde mõelda, sest lisada pole ka soovi korral millegagi – soola-ja pipratopse lauas pole. Sihuke okeika, käib-kah variant.
Praena soovisin alguses „burgundia pada“, kuid selgus et see on otsas. Noh olgu, võtan siis „seakaelakarbonaad seente ja sibulatega“ (17.-EUR). Paraku saabub see praktiliselt kohe ja koos supiga, vast ehk minutike jäetakse vahet kahe käigu ettetoomisel. Kas te olete põrunud või? Miks te nii teete, määrate mind sööma jahtunud praadi? Sulaselge kogenematuse ja hoolimatuse kombinatsioon.
Prae visuaal pole ka paha, ehkki miskipärast on enamik komponente üksteise otsa kuhjatud. Erksa saarena eristuv rukola-tomatisalat näeb välja ilus, kuid on üle kallatud maitsetu ürdiõliga, mis ei anna sellele midagi juurde. Seened ja sibulad võivad olla väga mõnusad, kui nad on kenasti maitsestatud ja karamelliseeritud ... aga siin on nad mage-keedetuna mittemidagiütlevad.
Kaks õhukest lihaviilakat näevad küll oma grillijälgedega välja kenakesed, kuid on maitselt magedad, kuivad ja vintsked. Kartul – friikartulimaitseine on siin prae juures vist ainuke lisatud maitse – on ikkagi lihtsalt kartul.
Positiivne hetkeke nurina vahele – lauas ootel olevas hoidikus on vähemalt korralik sakiline lihanuga.
Ahjaa – hoolimatuse näide nr kaks. Ehkki olin prae kallale asudes supitaldriku endast eemale lükanud, ei suvatsenud üle ukse piiluvad poisid seda tulla minu eest minema viima. Terass oli rahvast üsna tühjaks jooksnud, kiiret enam polnud, aga viitsimist ka mitte.
Ja näide kolm – ka arve maksmise ajal laua juurde tulles ei viidud ei taldrikut minema ega esitatud elementaarseid viisakusküsimusi.
Kokkuvõte on üsna nukker. Supipöial on horisondiga igavalt samal tasemel. Praepöial aga näitab üsna otsustavalt alla, sest vaatamata ööpäeva möödumisele eelmisest söögist polnud mul soovi seda kraami isegi poole peale süüa. Hoolimise ja viisakuse puudumine viib hinnangu veelgi enam allapoole. Seda kohta mina selle kogemuse pealt ei soovita.
---
lugu ilmus siin
Monday, July 15, 2024
Badam (Tallinn)
Otse bussijaama vastas üle tee on hiljuti maa alt kerkinud maja nigu seen ning selle seene sees on avatud uks. Ukse kohal kiri „Grill. Badam. Restoran“ ning nurga peal harkjalg, mis räägib midagi suppidest ja muudest toredatest asjadest.
Ootamatult avar saal on teisipäeva lõunasel ajal enamasti tühi, kuid valin istekoha siiski letile lähemal. Igaks juhuks küsin üle leti, et „kas teenindus on letist või lauast“ ... kuid sellest küsimusest ei saada aru. Proovin aeglasemalt ja selgemalt küsida, kuid tulemus on sama. Löön käega ja loen kriidiga kirjutatud menüüst ette kaks nimetust, kuid ka siin osutub minu sõnum ilmselt arusaamatuks, sest neiu tuleb leti tagan välja ja ma näitan lihtsalt näpuga menüü ridadele. Hmhh, kas ma tõesti Kuku raadiost äsja mikrofoni eest lahkununa olen diktsiooni tee peal maha pillanud?
Tellimuse saabumist oodates jõuan otsida selle pesa elektroonilist jälge ja leian ainsamana mõne videoga konto TikTok keskkonnas. Et nagu päriselt? See ongi kogu turundus? Julged tegelased, tuleb tunnistada!
Hartšo (5.50) saabus lauda 10 minutiga. Hmmm, otsus MITTE kasutada mingitki dekoori supi pinnal on tavatu, eriti suvel, kui kõikvõimalikku muru on ju saadaval, aga ju siis see on nende valik. Aroom on supil igatahes mõnus, rääkides nii punest kui koriandrist kui veidikese ka tšillist ja lihast. Supi tekstuur on üsna tavatu – ülipeeneks hakitud misiganes oli keedetud pool-püreelikuks maitsvas leemeks, milles hambal polnud praktiliselt millegi taha haakuda, kui välja jätta pisikesed ja iselagunevad loomaliha tükikesed. Aga igatahes oli see leem tihe, rammus ja ülimaitsev! Mõõdukalt happeline ja vürtsikas, üsna täpselt see mida ootaks hartšo nimeliselt tegelaselt ning ma olen üsna kindel, et seekord oli mängus alõtša-põhine kaste tkemali ... aga võibolla on see minu soovmõtlemine. Igatahes sõin kausi mõnuga tühjaks ja nautisin laubale ja ninaotsa tekkivaid piisakesi.
Teise käiguga läks halvemini.
Esiteks toodi see lauda juba siis, kui olin alles supiga alustanud – noor neiuke pole ilmselt kunagi restoranis töötanud ja sooritas seega hoolimatuse-vea.
Teiseks see, et minu väikeses valges peas on plov (6.50) ikkagi riisi ja mille iganes ühine pajaroog, kenasti üksteisest läbi imbunud ja mahlane. Siin oli aga kauss üsna kuiva riisi, mille pinnale oli laotatud siis eraldi haudunud liha. Aga no mine tea, võibolla mingis Aserbaidžaani nurgas on justnimelt niimoodi kombeks. Samas oli tiktok videodest näha, et sama köök oskab teha ka šahh-plovi (taignakoorikus küpsetatud rikkalikku puuviljadega varianti), nii et miks seekord otsustati just selle versiooni kasuks, ma ei tea.
Kolmandaks see, et peale vürtsikat hartšod polnud sellel magedavõitu roal lootustki mingit muljet jätta. Tõsi küll, uudishimu tekitas see pehmekshaudunud murumass, millega koos oli liha riisile asetatud. Küsimise peale selgus, et see on petersell ja koriander. Muru mulle meeldib igas asendis, kuid antud juhul midagi muud peale „ahahh“-emotsiooni ei tekkinud.
Kokkuvõte tuleb selline tagasihoidlik-ettevaatlik. Kõigepealt meenutus taaskord iseendale – värskelt avatud puhvetit pöidlaga torkima minna pole mõistlik – nad pole veel oma toimimist jonksu saanud. Seekord tegin külastuse puhtalt mugavusest – no lihtsalt jäi tee peale ette. Supipöial on üsna püstine, kuid praepöial vaatab horisondist allapoole, sest maitseelamus jäi tulemata. Soovitust anda otse selle kogemuse pealt ei oska.
---
Ootamatult avar saal on teisipäeva lõunasel ajal enamasti tühi, kuid valin istekoha siiski letile lähemal. Igaks juhuks küsin üle leti, et „kas teenindus on letist või lauast“ ... kuid sellest küsimusest ei saada aru. Proovin aeglasemalt ja selgemalt küsida, kuid tulemus on sama. Löön käega ja loen kriidiga kirjutatud menüüst ette kaks nimetust, kuid ka siin osutub minu sõnum ilmselt arusaamatuks, sest neiu tuleb leti tagan välja ja ma näitan lihtsalt näpuga menüü ridadele. Hmhh, kas ma tõesti Kuku raadiost äsja mikrofoni eest lahkununa olen diktsiooni tee peal maha pillanud?
Tellimuse saabumist oodates jõuan otsida selle pesa elektroonilist jälge ja leian ainsamana mõne videoga konto TikTok keskkonnas. Et nagu päriselt? See ongi kogu turundus? Julged tegelased, tuleb tunnistada!
Hartšo (5.50) saabus lauda 10 minutiga. Hmmm, otsus MITTE kasutada mingitki dekoori supi pinnal on tavatu, eriti suvel, kui kõikvõimalikku muru on ju saadaval, aga ju siis see on nende valik. Aroom on supil igatahes mõnus, rääkides nii punest kui koriandrist kui veidikese ka tšillist ja lihast. Supi tekstuur on üsna tavatu – ülipeeneks hakitud misiganes oli keedetud pool-püreelikuks maitsvas leemeks, milles hambal polnud praktiliselt millegi taha haakuda, kui välja jätta pisikesed ja iselagunevad loomaliha tükikesed. Aga igatahes oli see leem tihe, rammus ja ülimaitsev! Mõõdukalt happeline ja vürtsikas, üsna täpselt see mida ootaks hartšo nimeliselt tegelaselt ning ma olen üsna kindel, et seekord oli mängus alõtša-põhine kaste tkemali ... aga võibolla on see minu soovmõtlemine. Igatahes sõin kausi mõnuga tühjaks ja nautisin laubale ja ninaotsa tekkivaid piisakesi.
Teise käiguga läks halvemini.
Esiteks toodi see lauda juba siis, kui olin alles supiga alustanud – noor neiuke pole ilmselt kunagi restoranis töötanud ja sooritas seega hoolimatuse-vea.
Teiseks see, et minu väikeses valges peas on plov (6.50) ikkagi riisi ja mille iganes ühine pajaroog, kenasti üksteisest läbi imbunud ja mahlane. Siin oli aga kauss üsna kuiva riisi, mille pinnale oli laotatud siis eraldi haudunud liha. Aga no mine tea, võibolla mingis Aserbaidžaani nurgas on justnimelt niimoodi kombeks. Samas oli tiktok videodest näha, et sama köök oskab teha ka šahh-plovi (taignakoorikus küpsetatud rikkalikku puuviljadega varianti), nii et miks seekord otsustati just selle versiooni kasuks, ma ei tea.
Kolmandaks see, et peale vürtsikat hartšod polnud sellel magedavõitu roal lootustki mingit muljet jätta. Tõsi küll, uudishimu tekitas see pehmekshaudunud murumass, millega koos oli liha riisile asetatud. Küsimise peale selgus, et see on petersell ja koriander. Muru mulle meeldib igas asendis, kuid antud juhul midagi muud peale „ahahh“-emotsiooni ei tekkinud.
Kokkuvõte tuleb selline tagasihoidlik-ettevaatlik. Kõigepealt meenutus taaskord iseendale – värskelt avatud puhvetit pöidlaga torkima minna pole mõistlik – nad pole veel oma toimimist jonksu saanud. Seekord tegin külastuse puhtalt mugavusest – no lihtsalt jäi tee peale ette. Supipöial on üsna püstine, kuid praepöial vaatab horisondist allapoole, sest maitseelamus jäi tulemata. Soovitust anda otse selle kogemuse pealt ei oska.
---
lugu ilmus siin
Subscribe to:
Posts (Atom)

.jpg)

.jpg)

.jpg)
.jpg)
