Veisekoodiseibiroog

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.

Säästuaja lõhesupp

Ega ei ole ikka nii, et kasinamal ajal peab kehvemalt sööma. Pisut tervet talupojamõistust ja võib nii toituda, et kõik see väljastpoolt kraesse kallatav häda-ja-viletsuse-jutt taldrikusse ja keresse ei jõua. Ja kui vats on hüva rooga täis, siis võib nirutamise-juttude üle ainult muiata.

Seega - ei pea ka lõhepoiss meie laualt kaduma.

Nagu ikka pühapäeval, kondasin turu peal ringi. Viimane käik viis kalasaalist läbi ja kiikasin siis, mida suitsukalaletist leida. Et turupäev hakkas juba lõppema, oli valik kesisem, kuid silma hakkas miskit ilusat ja odavat. Nimelt kuumsuitsu lõhe ribid. Kilohind 35.-EEK. Pirnike hakkas kohe peas põlema - no miks ei peaks sellest üht muhedat suppi saama? Nagu edasine näitab, saab küll!

Pool kilo suitsuseid kalaosi jagunes nii umbes pooleks. Kui olin kodus liha luudelt eraldanud, selgus, et puhast liha jäi tiba üle kahesaja grammi - ja no ega ma iga viimast raasukest kah koukinud. Ikka nii näppudega lihtsalt luudelt suurem kraam maha ja saadused kahte eraldi kuhjakesse.

Liitrike vett tõusis puhastamise ajal kenasti mulisema ja vähese lihaga luud rändasid keema. Tõe huvides olgu öeldud, et tegu polnud mitte ainult ribidega, nagu silt turuletil väitis, vaid fileerimisjääkidega - st selgroog koos roietega, ribake kõhuäärt jms kah küljes. Kenasti suitsupruunid ja imemaitsva lihaga kaetud. Kondikraam sai endale ühe sibulakese ja mõned küüslauguküüned seltsi ning podisesid rõõmsalt nii kümme minutit. Vahepeal puistasin paar loorberilehte kah manu ja hakkisin samal ajal juurikaid.

Üks kopsakas kartul, üks keskmine porken, viiluke juursellerit - rohkem polegi vaja. Ja ega seda selleritki pea panema, seda võib rõõmsalt asendada porru või pastinaagi või kaaliga või millega iganes. Või sootuks ära jätta - sest no ega peale porkna-ja-kardulise ei pea ühes koduses supis otseselt midagi olema. Kõik muu võib olla, nii nagu parasjagu tuju on ja juurikariiul lubavad.

Nüüd tuleb keedus ära kurnata. Peamine, et mitte teha nii nagu minuga ükskord juhtus, kui hajali päi hüva puljongi läbi sõela kraanikaussi lajatasin ja hiljem totaka näoga seisin, nõrguv kopsiku-täis puljongikraami käes. Et siis soovitan kindlasti ikka enne teise poti alla panna, kui keeduleent kurnama hakkate :)

Kalapuljong uuesti tulele, juurikad sisse ja podisema. Sel ajal võib maitsestamise ette võtta. Olge palun soolaga ettevaatlik - suitsulõhe on ju isegi soolasevõitu, aga piprakest ja noaotsa jagu suhkrut võib ikka panna. Mina paraku soolasin pisut üle, sestap pidin lõpus keedusesse ka nii umbes veerand klaasi kohvikoort lisama. Ja keedumuna sisse hakkima. Ja ka veidi varem valmiskeedetud tange lisama. Kuid kõik see muutis tulemust veelgi mõnusamaks. Tilgake sidrunimahla ka sisse ja ainuke, millest võis veel juurde unistada - see oleks kuhjake hakitud suvist tilli, kuid las ta olla. Säästuaeg ikkagi :)

Nagu arstionud soovitavad - kord nädalas peab rasvast kala (ehk siis kalarasva) saama. Mina soovitan seda näiteks sel moel manustada.

Ahjahh, peaaegu oleks unustanud - viimasel hetkel viskasin ka pool väljapuhastatud kalalihast supi sehen. Oleks võinud ka kõik panna, aga tundus niigi paras olevat. Teisest poolest saab õhtuks hää õlleampsu.

Koostisained:

- pool kilo suitsulõhe ribisid, mille kondid keema panna ja hiljem välja kurnata

- allesjäänud paarsada grammi kalaliha, mille võib kas kõik supisse uhada või osa ka alles jätta

- üks suurem kartul

- üks keskmine porgand

- jupike juursellerit

- üks sibul, paar küüslauguküünt

- sool, pipar, loorberileht, suhkur

- veerand klaasi kohvikoort

- paar supilusikatäit varem valmiskeedetud tangu

- üks hakitud keedumuna

- teelusikatäis sidrunimahla

Valmimisaeg: puljongikeeduks kümme-viisteist minutit, juurikate pehmitamiseks puljongis kah maks. kümme minutit, nii et poole tunniga peaks kõik tehtud saama. Maksumus: kalakraam maksis 18.-EEK, muu arvutamisega on raskusi, kuid arvan, et üle 35.-EEK see kraam kokku ikka ei läinud - ning minul jäi sada grammi suitsukala veel järgigi. Tulemust sai tubisti üle liitri, nii et neli tummist portsu. Soovitan!

Rukkijahukaste

Olid mul ükspäev juurikad ja liha valmis ning tahtsin kiirelt kastme peale valmistada. Mis kunsti sel siis ikka - kiirelt kastmepannike tulele, kild võid sulama ja jahu sisse. Aga vat siin juhtuski see, mis mõnikord ikka juhtub - nisujahu oli otsa saanud. Ja keegi kodustest oli selle asemel jahupurki tühjaks raputanud rukkijahu kotikese. Oehhh.

Aga mis seal ikka, saputasin siis sulanud või sisse rukkijahu. Mõnus lõhn, mis üsna kohe tõusma hakkas, oli juba hea märk. Niristasin köögiviljapuljongit sisse ja segasin - esmane maitse oli paljulubav. Tilgutasin ka sojakastet ja veel miskit hapukamat kastmekest sisse (no ei mäleta hetkel selle nime), pist pipart, soola ja suhkrut ... aga kurask liiga soolane sai. Ehkki olin mõelnud tumedat kastet teha, pidin nüüd ka hapukoort lisama. Koos kastme helenemisega sai tulemus veelgi parem. Pehme ja muhedalt hapukas. Proovin seda edaspidigi teha ja soovitan teistelegi. Täitsa eesti maitse ju :)

Koostisained siis:
killuke või (ehk 50g)
paar teelusikatäit rukkijahu
klaasike köögiviljapuljongit
pool teelusikat sojakastet
supilusikajagu hapukoort
soola, pipart, suhkrut

Valmimisaeg ehk kokku 10 minutit, millest viimased viis läheb allakeetmise peale. Hapukoor lisa ainult hetk enne valmimist, lase korraks keema ja ongi valmis.

Kartuli-juustukotletid

Kõigepealt oli kartul. Või jah, ennemuiste polnud tedagi, kuid ära elati ikkagi. Praegusel päeval oleks aga ilma selle tärklisemugulata tiba keeruline eestimaist kööki ette kujutada. Tõsi küll, leedulaste tuhli-kultuseni me küll ei küüni, kuid kesksel kohal troonib kardulas siiski. Mitukümmend eri viisi seda valmistada saab, ei oska mina kokku arvata. Kuid ühe lihtsama mooduse toon siinkohal ära.

Võtsin seitse põmmakat kartulit ning koorisin. Ega see kevad-talvine kartul enam teab mis silmarõõm pole, kuid vähemalt aus ja eestimaine kraam - kui viitsid ikka turul ja kindla müüja käest küsimas käima. Miks seitse - aga lihtsalt niipalju juhtus. Peale koorimist võtsin ja kaalusin naljaviluks ära - sai pea täpselt 700 grammi. Kuid hoidku Taara teid seda täpselt järgi tegemast - kaaluga pole mõistlikus köögis midagi teha. Kõik peab käima tunde ja silma järgi, muidu pole see enam kokkamine, vaid vormitäitmine. Retsepti peab teadma vaid niipalju, et see kohe ära unustada ja loodu oma kätetööks kuulutada.

Nonii, nagu ütelsin, et kõigepeal kartul. See tuleb tõesti kõigepealt koorida ja riivida. Seejärel sõela peale nõrguma panna. Mida vesisem kartul, seda kauem lase tal nõrguda ... no nii paar-kuni-viis minutit kindlasti. Kui kipub tumedaks minema, pole hullu - praadimise käigus pole see enam oluline. Ja mis veel - enamik kartulist koori jämeda, vähemik peenema riiviga. Kui kõik ainult jämedaga riivida, ei pruugi kotletid hästi koos püsida.

Kuni kartul liigset vedelikku endast välja silgutab, riivi sibulat ja küslat. Mina tegin seda jälle vaheldumisi - et küüslauku peenikese riiviga ja sibulalt jämedaga. Arvan, et nii sai parem. Sibulat sai 5 väikest ja küslaküüsi kah viis.

Nüüd viska riivkartul suuremasse plänni ja kuku lisasid lisama. Enne proovi kartulimassi veel sõela peal pisut muljuda, et mahla vähemaks saada. Lisada tuleb seesama sibul-küüslauk ja no muidugi juust. Sest mis juustukotlett see muidu oleks, kui juustu pandud ei saaks. Soola siputa mõistlikult, sest eestimaine juust on enamasti ise soolasevõitu. Pipart jahvatasin veskikesest kah - sellist segu, kus nii rohelist kui roosat, muust rääkimata. Ja muna kah. Et juhtusid hiidmunad olema, siis sai neid kaks ja liiga palju. No kui vedelat liiast, siis tummist juurde. Sedasort küpsetistesse sobivad kliid alati - nii tervise kui konsistentsi tõttu. Ikka jäi vedel. Saputasin riivsaia kah sehen ning sai paras.

Ega nüüd enam erilist tarkust tarvis pole. Kõikse suurema gaasitule väikseima leegi peal pann kuumaks ja tilgake õli peale. Palju pole mõtet - juust annab oma rasva välja, kuitahes lahjat piimasaadust sa ka ei kasutaks.

Nüüd lusikaga plörts tooret pihku, patsutad selle tihkemaks pätsiks ja pannile. Lasksin ühelt poolt ilma kaaneta pruunistuda, teiselt kaane all, et kuumus ühtlasemalt sisemusse jõuaks - tahtsin ka küslamaitset pisut mahedamaks moorida. Mis sest et mulle sobib see terav küüs ka toorena hamba alla, on sööjaid teisigi ning nende maitsemeeled hellemad.

Viimase pannitäie juurde surasin pisut ebatervislikke viinereid kah (nagu pildil näha) - et poistel oleks miskit lihasarnast kah süvva. Aga tegelikult ei peagi mingeid lisasid tegema. Kui on tilli, koort ja majoneesi, siis saab hüva külma kastme kõrvale ja sobib niisama vitsutada.

Koostisained:

seitse mõõdukat kartulit

viis pisemat sibulit

viis küüslauguküünekest

sada grammi või nii riivjuustu

kaks muna

kaerakliisid kuhjaga supilusikatäis

soola, pipart, sipsuke suhkrut

Valmimisaeg - kogu protsess alates kartulikoorimisest kuni valmis kausitäie kotlettideni - ei läinud poolt tundigi. Kotletipööramise ja panniltvõtmise aega ei saa ilmaski ette anda - see tuleb katse-eksituse korras selgeks saada. Maksumus - no ehk oli 25.-EEK? Tulemust sai paarkümmend pontsakat, nii et neljale inimesele just enamvähem paras ports - seda isegi siis, kui ilma lisandita süüa.

NIng et tulem hea sai, seda kinnitas asjaolu, et üks järeltulijaist juurde astus ja teatas, et soovib sellesinase roa valmistamist selgeks õppida. Vot nii - tee aga järele :)

Imelihtne vorstipitsa

No kes siis pitsat poleks teinud! Minagi pole erand, teinud teisi küll ja ei ole asjas midagi keerulist. Ainult et siiani olen ikka kõikvõimalike valmis asjanduste peale kattekest suranud ning siis valmis sussitanud. Aluseks kas lihtsalt leivaviil või valmis pitsapõhi või äärmisel juhul pitsapõhjapulbrist kokku segatud tainas. Vahet pole, pool-tegemine ikkagi.

Seitseteist korda olen mõelnud, et peaks ise taigna tegema, aga näe, siiani polnud mõttest edasi saanudki. Tean, et "õige" pitsapõhi peaks pärmitainast olema, aga pärmiga pole minu suhe siiani kuidagi edenenud. Tean küll, et õllekese sisse teda pannakse ja leibki ei valmi ilma ... kuid no lihtsalt pole minul endal need paar pärmist katsetust olnud innustavad.

Aga samas pesitses minus veendumus, et peab ju kuidagi lihtsamalt ka saama. Nii et saaks korralik õhuke ja krõbe põhi ja ilma suurema vaevata.

Kes otsib, see leiab. Miskis foorumis avastasingi, et on olemas ka nn 5-minuti tainas. Vot see on minu moodi. Mõeldud-loetud-tehtud. Või oli see nüüd vastupidi ... igatahes tuli tegemine lõpus. Ahi sooja ja asja kallale.

Pool liitrit jahu ja klomp võid said kausis oma pisikeste valgete näpukestega läbi näpitud, küpsetuspulber koos soola-suhkruga kenasti sehes. Sihandset tööd tehes paraneb tuju kui iseenesest - või mis töögi see on, puhas nauding ja pisuke ootusärevus kah, et mis siis välja kukub. Raadiost tuli kah tarka juttu, oligi seltsim. Klaas piima samasse kaussi ja käsimikser käis aga edasi, kuni mass ühtlane ja ihusoe. Kui tainas paras tundus, panin ta kõrvale, kuniks kattega mässasin, nii et vast umbes 5 minutit sai ta seista.

Vorsti lõikumis-hakkimist ei pea vist kuigi põhjalikult kirjeldama, juustu riivimisega saab ka minust kobam vend hakkama. Ise vaatan ikka, et juust tiba lahjem oleks ... miskit parmesani ma taga ei aja, seekord sai riivi tunda Saaremaa light. Huvitav, kus see keeleseadus nüüd on? Et miks mitte Saaremaa lait? :)

Ahjuplaadi katsin küpsetuspaberiga - nii on alati lihtsam tainast laiali möksida ja ei ole vaja ka lisarasva plaadile panna. Puhtaksjääva aluse kasutegurist ma kohe ei räägigi - katsu sa teda hiljem nõudepesumasinasse saada!

Tainas õhukese kihina paprile ja minutikeseks eelküpsema. Selle eelküpsetamisega on nii nagu on. Kui soovid juustu pruunistamisele suuremat rõhku panna, siis pole tarvidust eeltööd teha. Kui aga tahad krõbedamat põhja, võiks ikka ette küpsetada küll. Või vähemalt nii ma arvan.

Pisut tahenenud taigakiht sai endale selga kõik selle, mis vaja. Või mis parasjagu võtta oli. Kõigepealt mu armsa abikaasa poolt eelmisel suvel purgistatud sibula-tomatihoidis, siis vorstike - ühte poolde kuubistet, teise poolde viilutet (et vaheldus või nii), pitsamaitseainet ja riivjuustu. No mis sa eestimaiselt pitsavariandilt enam ikka oskad tahta.

Ahjuuks kõmdi kinni ja 200 kraadi juures 15 minutit. Ai-vai, kui ilus sai ja krõbe ja nämma. Istun nüüd arvuti taga, õlleklaas ja pitsatadrik ees ning kõrvuni õnnelik. Ega siis heaks tujuks pole rohkemat vajagi, kui oma esimest õhukese-põhjalist küpsetist. Ja koduste mõnulevat matsutamist.

Koostisained:

taignaks

500 ml jahu

100 gr võid

2 tl küpsetuspulbrit

1 mitte-kuhjaga tl soola

sümboolne sipsuke suhkrut

klaas piima

katteks

pitsakatet (olgu siis omatehtud või poest-ostetut tomati-sibula-misiganes-möginat)

vorsti sadakond grammi

pitsamaitseainet

juustu paarsada grammi

Valmimisaeg: 5 minutit taigna tegemiseks, 5 seismiseks, 15 küpsemiseks (võib ka minut-paar enne katte pealepanekut eelküpsetada). Maksumust arvestada on seekord keeruline, kuna tomatihoidis oli varasemast olemas, kuid ega ta vist üle 50.-EEK ei tohiks olla. Tulemust on plaaditäis, nii et neljaliikmeline seltskond saab ikka kõhu täis küll.

Loomaribipuljong

Turg on ikka üks väärt koht. Poes kappad enam-vähem iga õhtu mööda kindlakskujunenud rada, üpris väsinud ja mõttevaene ning laod standard-komplekti korvi ... et ikka piim ja leib ja mahl ja puuvijad ja õlu ja sekka miskit muud kah. Turul aga siiberdad mööda lette ringi ning ootad, mis seekord silma kargab.

Seekord kargas ribi. Kohe mitu tükki. Ilusat ponstakat, lihast ja luust loomaribi. Pean ütlema, et nii kena polnud varem näinudki. Jupikaupa lahti lõigatud ja puha. Võtsin neli tükki, sai kokku nii 700 gr ringis.

Üks kõige lollikindlamaid asju, mida sihandsest kraamist teha saab, on puljong. Hää tume ja tummine puljonks.

Selleks peab ribid enne ära grillima. Või siis röstima, kes kuidas. Mina panin praeahju huugama ning ribilased klaasvormis sinnasamasse. Pealt 200 kraadi juures said jublakad 15 min ühtepidi lesides, siis sama palju teistpidi. Ilma miski maitsestamiseta. Välja võttes on liha kogus vähenenud tubli veerandi võrra, nagu kord ja kohus ning pruunistunud lihaplõnnide seest vaatavad välja kunstiliselt kaunid kondiotsad.

Samal ajal podistasin üsna suures potis köögiviljalisi - porknaid ja kaale, pastinaaki ja sellerit, sibulat ja küslat, kardulast peale selle. Kui seesinased valmis said, tõstsin viljad vahukulbiga välja ja röstit ribid sisse. Et vahetuskaup või nii. Köögiviljad ei käi puljongisse, kuid leem on igavesti hea edasiseks. Ning edasist saab palju. Või õigemini kaua.

Nüüd polegi muud tarkust, kui on vaja aega ja häääääästi pisikest tuld. Rahulikult võib poti unustada tulele, pea-asi et vedelikku jätkuks. Viis tundi on kohe lausa miinimum ning mida kauem, seda parem. Võiks üldse hommikuni, kui julgust ja kindlust jätkub - ikka selles, et vedelik ära ei aurustu. Sest vähemaks peab seda leent saama, kuid osa ei tohi ta lõppeda.

No ja tulemuseks on kena tume loomapuljonks. Mõned soovitavad asi keeta miinimumini ja tulemus kuubikutena ära jäätada - et kunstkuubikute asemel võtta. Mina lasen hüval leemel lihtsalt ära jahtuda-kallerduda ning kena karbiga tavakülmas seista - ära kulub see niikuinii ruttu, kuna sobib igasugu vedelate roogade praavitamiseks.

Noh ja seda, mida peale hakata ribi pealt kooritud lagunema-kippuva õrna lihaga, ei pea vist rääkima siinkohal.

Koostisained:
700 gr lihast loomaribi
köögiviljapuljongit paar liitrit

Maksumust ei oskagi hästi kalkuleerida, sest ribib ise maksis nii umbes 30.-EEK, köögiviljapuljong tui nö möödaminnes kätte ja gaasikulu pole õppinud arvestama. Tulemust-kogust ei saa ka ette öelda, see sõltub sellest, kui väheseks vedelik keeta. Minul jäi saadust all poole liitri, mitusada grammi puhast ja hüva ribiliha peale selle. Aega aga äheb rösti ja keedu peale vähemalt kuus tundi.

Kanasüdamaksapasteet?

Vaevalt et see nimetus nüüd päris korralik on keeleinimeste jaoks, aga sisult kindlasti kõikse vastavam.

Kana on üldse üks vahva loom ... või siis lind. Ehkki rahvasuu väidab et prappor pole ohvitser ja kana pole lind. Kaugel idamaal läheb jupikaupa patta kogu elajas, kui nüüd suled välja arvata. Isegi need kollased koivad leiavad kasutust - pidada teisest hääd puljongit saama. Ei tea, pole proovinud. Kui kunagi sinnamaale satun, kus sihandset rüübet pakutakse, siis ka proovin. Siin ja ise vist ei tee.

Küll aga tegin seekord jälle pasteedilaadset asja. Ausõna, ma ei julge seda päris pasteediks nimetada, kuid väga sarnane ja väga hea sai jälle.

Käin ikka iga nädalavahetus turu peal ning seegi kord sai pool kotti täis lihaasju, teine pool juurikaida. Küsisin Talleggi letist maksa ning silm jäi peale asjale, mida olen küll näinud, kuid mitte teinud. Nimelt külmutatud kanasüdamed. Nojah, midagi ju sellest ikka saab teha ... pealegi olin nagu kuskilt lugenud, et pasteedi sisse pidi teine pärs hüvasti sobima.

Laadisin kodus koti tühjaks ja istusin arvuti taha. Tuleb tunnistada, et ega väga palju selle va südame kohta lugeda pole. Mitmes foorumis kohtasin ettevaatlike küsimusi ja ebalevaid vastuseid. Ühes aga koguni põlastusi, et ega see muule kui penile andmiseks ikka kõlba. Eriti naljakas tundus arvamine, et kui südant ikkagi inimtoiduks pruukida, siis tuleks see enne katki lõikuda ja pikalt ning mitmes vees leotada - et verega kokkupuutuv asi ikkagi.

Selle peale tuli meelde lugu, mida üks nüüd juba kadunud kauge sugulane rääkis oma naabrinaise kohta. Et too olla ikka imestanud, et kuidas sugulasel puljongid ja supid ja muud lihatoidud nii head tulevad. Et tema tegevat ju kõik õigesti, aga tulemus saab maitsetu. Läind siis mo sugulane naabri juurde kaema, et mis ja kuidas. Leidnud kausist miski halli räbala ning imestanud, et mis see on? Naabrinaine seletama, et liha ikka - ta ju alati leotab mitmes vees ja nühib harjaga, et sellest va verest lahti saada. Vot ka nõnda saab.

Ise arvan, et mida looduslähisem on toore, seda ehedam saab tulemus. Ka seekord jätsin eemaldamata kõik need rasvakröömikesed ja ja peened kilekesed - kuna tegu niigi rammusa määrdega, mis pealegi pudruks mikserdatud saab, siis andku iga see osake oma loomulikku maitset, selmet prügikastis närtsida.

Mis siis sündis? Et süda on pikema toimega, siis läks alul tema pannile. Jah tõepoolest niisama külmunult nagu pakist tuli. Vaiksel tulel kaane all koos kolmandiku võipakiga hauduma.

Samal ajal panin potiga vee keema ning asusin juurikaid puhastama. Porgand, kaal, pastinaak, kartul, mõni sibul ja küüslauku. Muuseas, selle va inglise telekoka - mis-ta-nimi-ongi - ajel olen viimasel ajal küüslaugupea koos koortega vette visanud. Keetmisel annab see nutsak oma maitse ikkagi välja ja soovi korral saab hiljem looduslikest tuubikestest väljapigistatud küüslaugupastat kasutada ükskõik kuhu. Õige jah, mõni vars sellerit läks kah sisse. Soola-pipart, loorberit ning Santa Maria ürdisegu lihale. Sipsuke suhkrut ikka kah - rituaal nõuab.

Igaks juhuks olgu öeldud, et pastinaak tuleb kas hiljem sisse panna või varem välja võtta - tema aeg on lihtsalt kiirem.

Sel ajal lagunes südameklots kenasti jubinateks laiali ning võttis kenat värvikest peale. Tõstsin nad labidaga malmpotti ümber ning panin samale pannile maksa. Et eelmisest pannitäiest oli järel kenasti võisegust lihamahla, polnudki muud kui kaas jälle peale ja edasi tegutsema. Et see muu tegutsemine aga pasteedi sisse ei puutu, siis sellest ka ei räägi.

Kui maks pannil samuti juba lagunemas, kallasin kogu mahlase kraami südameile selga (mis seni olid omaenda järelkuumuses moorinud) ning pott tillu-tillu tulele. Haudus see kraam vähese surkimise najal nii pool tunnikest, pisut kiirem valmis teises potis köögiviljahautis. See teine puutub esimesse (ehk eel-pasteeti) niipalju, et tarvis läheb nii köögviljaleent kui porknat ja pastinaaki. Tunnistan üles, et paar jupikest kaalikat läks kah ühest potist teise. No käsi tahtis nii, las siis läks.

Kui malmpotis nii süda kui maks kenasti pehmed, siis lisasin sisse värvi- ja maitsesärtsu jaoks adžikat, soola, sidrunipipart ja ivikese suhkrut. Tiligutasin ka teravat rohelise pipra kastet, sest rohepipar peaks pasteedile olemuslikult lähedane olema. Ülejäänu võipakist kah samasse.

Kogu kraam tõusis uuesti keema ning läksingi juba nuimikseriga kallale. Paar minutit luristavat suristamist ning kogu malmpott oli täis midagi, mis nägi välja ja lõhnas nagu pasteet. Ning maitses ka nagu pasteet, ning kohe väga hea. Selline mitte väga traditsiooniline, mitte väga maksane. Kuid väga kerge ja õhuline, vürtsikalt mahe ja lahe. Kardan, et õhtul pean poest mõne punase õlle tooma - see peaks siia sobima kui uks ukseauku. Muidugi mitte pasteedi sisse kallamiseks, vaid määrdese leiva kõrvale rüüpamiseks.

Kui kogu see lugu kirja sai, meenus see, mis enne unus. Et retseptide kohaselt peaks praesibul kah pasteedi sisse käima. No aga minul jäi seekord ära. Nojah. Seda enam, et maitse sellest kehvem ei saanud (kõõgiviljapuljongist tuli sibula ja küüslaugu leem ikkagi sisse).

Koostisained:

poolekilone pakk kanamaksa

poolekilone pakk kanasüdant

pakk võid (kolmandik alul, ülejäänu lõpus)

porgandit kaks suuremat

pastinaaki pool sellest kogusest

kaalikat sama palju kui pastinaaki

sibul-küüslauk-seller puljongi sisse

puljongit pool klaasitäit

adžikat kuhjaga supilusika jagu

rohelise pipra kastet pool teelusikat

soola-pipart-suhkrut

Maksumus hinnaguliselt 80.-EEK, tulemust kindlasti üle kilo, no ehk koguni poolteist. Ajakulu - mitte üle tunni. Head lõhna tasuta kogu korteritäis. Soovitan!