Lahtine kartulipirukas

Mõtte sain siit

http://kokkama.blogspot.com/2009/05/kartulipirukas.html

Kuna lähteolukord oli üsna sama, et lõunast oli kartulipüreed üle jäänud, siis tuli meelde see paar päeva tagasi silma jäänud retsept. Ainult et ma tegin asja teistmoodi - no teisiti poleks ju üldse huvitav:)

Pisukest mässamist nõudev, aga igatahes põnev asjandus, mida proovin ilmselt teine kordki.

Piiraka olemus selline: eelküpsetet põhjale läheb selga kartulimögin, uus küpsemine ja võibki süüa. Toiduülejäägid kasutatud nagu niuhti ja mida siis veel praegusel ajal tahta.

Kõigepealt vundament. Elik pirukapõhi. Et küpsetis on soolane, siis võib ka vundament olla tummisem. Sestap võtsin kaks vähemat klaasi jahu, millest üks oli rukki- ja teine nisujahu. Siputasin selga teelusikajagu küpsetuspulbrit, lisasin veerand pakki võid ja lasksin appitulnud pojal selle läbi sõrmitseda. Kui jaust puru sai, lisasin neli supilusikatäit vett (endalegi üllatuseks lähtusin siinkohal algretseptsist) ning purust sai mudides tainas.

Olen kindel, et kõige parem oleks edasi tegutsega nii, nagu esmakirjutaja soovitas - ehk kasutada lahtikäivate seintega vormi. Minu majapidasmises olev seesugune plekkrõngas aga andis mõned päevad tagasi otsad (kinnis murdus lahti), sestap sai kasutatud harilikku klaasvormi. Tunnistan, et selle seest mureda piruka esimese tüki kättesaamine on raske. Aga edasi pole enam vigagi:)

Niisiis, vooderdasin vormi põhja ja serva küpsetuspaberiga ning poeg näppis taigna mööda põhja & seinu laiali. Eelsoojenenud ahi ampsas vormi endasse ning küpsetas nii umbes 200-kraadisel kuumusel 10 minutit.

Senikaua valmistasin ette järgmised kihid. Kiht number üks - hakkliha, kiht kaks - kartulipüree, kiht kolm riivjuust ja kiht neli muna-hapukoore segu. Kui kümme minutit täis sai, said kihid samas järjestuses ja pisut tahenenud põhjale laotud. Tunnistan, et kartulimöginat sai palju ja sestap piirakas pisut ebaühtlane, kuid pole hullu.

Niisiis, kordame. Rukki-nisujahu segust põhjale läheb selga paarsada grammi varem valmisküpsetatud hakkliha, sellele otsa pisut rohkem kartulipüreed, siis niipalju riivjuustu kui heaks arvate ja kõige otsa niristada muna-hapukoore segu. Ning taas ahju. Mina lasksin küpseda 15 minutit 200 kraadi juures, siis keerasin tule väiksemaks ja ehk nii 150 kraadiga veel 15 minutikest. Kuna seejärel esimene proovitükk eemaldus vormist liiga pehmekesena, panin katkiampsatud vormitäie tagasi ahju, kus juba gaasituli surnuks oli keeratud ning hoidsin veel kümme minuuuti.

Tulemust näete pidil. Kuigi pilt ei ütle miskit. Mulle endale imponeeris just see rukkine kõvapoole õhuke põhi, millel pehme täidis - kokku päris hää. Ehkki tunnistan, minul jäi ta magedakeseks, kuid kellel siis seda ei juhtuks.

Koostisained:

põhi:

klaasike rukki-, teine nisujahu

50 gr võid

1 tl küpsetuspulbrit

sipake soola

kate:

sada-paarsada grammi läbipraetud hakkliha

paar-kolmsada grammi kartulipüreed

50 gr riivjuustu

1 muna, klopitud lahti koos 50 gr hapukoorega

Valmistusaeg: ettevalmistus nii 10 min, kokku küpetuseks 40 min. Maksumus: no ei tule mingi nipiga üle 30.-EEK. Tulemust: neli inimest saavad kindlasti söönuks. Mina teen seda uuesti:)

Roheline või

Olin üsna kindel et ega nö lihtsaid asju ei ole mõtet kirja panna. Et no kuidas sa ikka kirjutad targa näoa, kuidas nt muna keeta :) Nojah, munakeetmist ei ole vist siiski mõtet kirjeldada, kuid hiljuti tehti mulle selgeks, et just neid kõige lihtsamaid asju ongi tark kribada - need olla kõige alus. Kui järgi mõelda, siis nii see ju ongi.

Üks asi, milleta ma kevadet päris hästi ei tahaks mööda saata, on nn roheline või. Ehk siis selline maitsevõi, millega kõikvõimalikke toite õilistada, olgu see siis lihtsalt leivakäär või keedukartul. Grill-kalast rääkimata. Nämma igatahes.

No et siis lähed kõigepeat turule. Justnimelt turule, mitte kuhugi supper-pupper marketisse. Ostad sealt muu hüva ja värske sekka kolme asja: tilli, peterselli ja murulauku. Ning võid - aga seda tohib ka poest osta, kui turu pealt miskipärast ei taha. Rohelise kraami poest ostmine on aga enesepettus - peale rohelise värvi ei saa sealt midagi :( See aga määrabki ära kogu ettevõtmise range hooajalisuse.

Kodus uhad rohelise ohtra veega puhtamaks ja lased noa alt läbi. Mina võtan tavaliselt ühe pundi tilli, ühe pundi muruluaku ja pool punti peterselli. Ega see ei ole koguse mõttes kõige täpsem mõõt siin ilmas, aga kõlbab arusaamiseks küll - et lihtsalt peterselli vähem kui kahte muud. Loomulikult võib sinnasamma lisada ka sootuks teisi ürte, alates basiilikust ja lõpetades koriandriga (või vastupidi), kuid siis saab ka teise tulemuse - mitte nii kohapäälse.

Paned kaussi paki võid, siputad peale soola (seda kindlasti), soovi korral ka pipart-suhkurt ning hakitud maitserohelise ja mudjud puunuiaga läbi. Mõistlik on nui enne märjaks kasta. Liiga kõvasti suruda ei maksa, sest muidu pressid õrnadest taimedesr rohelise mahla välja ja see sinder ei taha pärast seguneda rasvainega.

Lased pisut seista ja määrid kuhu tahad. Lakke ei soovita:) Aga sooja toidu peale kildhaaval kahveldades või noaga leivale kandes saab suurelise elamuse - muidugi kui toit suhu panna.

Koostisained

pakk võid

punt tilli

punt murulauku

pool punti peterselli

soola (võib ka pipart-suhkrut)

Tulemus - kahesajagrammise võipaki puhul saab sellest nt 250 gr määret. Elamust ja mõnulust ent kuhjade viisi rohkem. Maksumus läheb sinna kolmekümne krooni kanti.

Ühest küljest kahju, et seda möginat saab teha ainult kuu-kaks aastas. Aga teisest küljest - seda naudeldavam tulemus.

Pildiks aga panin hoopis muu hetke - leidsin Tartu vanast turuhoonest müügilt Väga Hea. Ja täitsa mõistliku hinnaga ju :)

Fooliumikana

Uhhuu ja juhhuuu! Grilliaeg on lõpuks käes!!! Tegelikult juba jupp aega ning ühtteist on selle va söepanni kohal kordagi saadetud, kuid pole mahti olnud kribada. Olgu siis üks kiire ja lihtne asi kähku kirjas.

Grillimine jääb ses mõttes kõikse ausamaks toidutegemise viisiks, et igamees jääb siin ikka ise vastutavaks. Ei ole miskit ahju, mis midagi kas ära kõrvetab või tooreks jätab - muidugi kui me räägime ikka vanast heast söegrillist. Kõiksugused mooduvärki gaasi- ja elektrigrillid võtavad asjalt selle eheduse- ja suitsumeki ära.

Kuid ka tujukate süte peal saab asju lihtsamaks ja mugavamaks teha. Kindlaim nõks selleks on fooliumis küpsetamine. Sel moel saab valmistada kõike alated juurikatest kuni vintskeima lihani. Ole ainult mihkel maitsestama ja enam-vähem õiget aega silmas pidama.

Seekord sai tinapaberi sisse keeratud kana. Kaks pontsakat tervet koiba said ennem endale selga pisut adžikat, terake soola ja oligi kõik. Keerasin kanakoivad kolmes kihis skafandrisse ja kuni salatit hakkisin ning grilli käima sussutasin, oligi paras aeg marineerimiseks ümber saanud.

Kuna kate sai kolmekordne ja koivad ise kopsakad, lasin neil mõlemalt poolt pool tundi susiseda, kenasti grillikaant irvakile säädides - et kuumus paraks ja pikk püsiks. Kuna poissloomad pole suuremat kanakoiva fännid, siis lasksin lõpupoole ka toorvorstikesi (neid va lambasoolseid) üle süte ning söömaaega võis alata. Lihaolluse kõrvale toorsalatit ja kamakas rebitud puri't (seda gruusiapärast lapikut ahjusaia) ninng rohkem pole õnneks vajagi. Nojah, minul muidugi täiustas seda Tartu tehase kesvamärjuke, kallil kaasal siidrike, poistel mahl ja tükk aega polnud muud kuulda kui notsutamist.

Lihtne, kas pole? Küllap jõuan suve jooksul nii mõnagi põnevamat valmistada-kirjeldada, kuid alustuseks hea seegi. Hääd grilli-hooaega!

Koostisained:

kaks kanakoiba

maitsestamiseks adžikat ja soola

mässimiseks mõlemale pool meetrit fooliumit

Küpsetusaeg: kindlasti mitte alla 15 min kummaltki poolt, aga ka mitte üle 30 min - ehk siis kuni tund. Maksumus - nojah ... ehk läks kokku 30.-EEK? Või isegi vähem.

Veisekoodiseibiroog

Et see suur et ... see pealkiri tähendab siis eesti keeles rooga, mis on tehtud seibist, mis on lõigatud veise koodist. Ehk siis sellisest asjast, mis on pildi peal. Õigemini siis kahest seibist.

Itaaliapäraselt peaks sihandse roa nimi olema Osso Buco või Osso Bucco. Aga vahet pole, kuna minu tehtul pole itaalia algega muud pistmist peale esmatooraine välise sarnasuse. Pole meil siin ei korralikke lihalehmi ega nende koote, lõikudest rääkimata. Aga maitsvat toitu saab tehtud siingi ja sellestki.

Ka see toit sündis sedasi, et kõigepealt haarasin turult miskit kotti ning kodus tuhnisin pisut võrgus, et vaadata, mis teised on teinud sihandsete kauniste kamakatega, millest pool moodustab ilus üdikont. Sestap tean, et mooduseid on mitmeid, üks õigem kui teine. Noh ja minu oma sai see kõige õigem:)

Esmalt tuleb leida paksemapõhjalisem pott, mille põhja need seibid sokutada - kuid seda alles siis, kui potipõhi särtskuum ja õli seal peal juba kergelt suitsema hakkab. Pott ei tohi olla olla palju laiem kui lihalõigud, sest muidu läheb ülejäänud põhi väga kärssama ning ka mitte nii väike, et tükid väga kokku surutud oleks - muidu algab haudumine, aga meil on vaja ainult lihale ilusat punast jumet peale saada. Eks võib ka muidugi pannil pruunistada ja siis potti laduda, aga kohe samas potis tehes jääb esmane lihapraadimis-sehvt ilusti samasse maitset täiustama.

Kui koodilõigud on suurel kuumusel kenasti mõlemalt poolt korralikult (rõhutan KORRALIKULT!) pruunistatud, siis tuleb peale kallata valge vein. Tunnistan ausalt ja avalikult, et olen veinipuudega - ise seda ei joo ning ka kodus ei oma. Mitte et see miski põhimõte oleks, aga no ei maitse mulle too jook. Ja kui ei maitse, siis mis ma tast koju tassin. Kuigi ehk peaks, sääraste kulinaarsete katsete tarvis. Ehk nii kunagi teengi.

Seega kallasin lihale peale lihtsalt vee. Et aga happelist nüanssi lisada, pigistasin pool sidrunit kah selga. Ning panin soola-pipart. Ja näpuotsaga suhkurt. Esialgu pole rohkem midagi vaja, sest nüüd võib seibid unustada potti väikesele tulele vähemalt tunniks. Tunni pärast tirises munakell (no ei saa mina ilma, unustan muidu kõik maad ja ilmad). Lisasin taas vett, panin paar sibulit ja küslaküünt kah sehen ja kell uuesti poole tunni peale tiksuma. Ja korraliku supilusikatäie adžikat panin kah keedusesse - tundus sobivat.

Tasahilju puhastasin-tükeldasin juurikad, milleks said klassikaline komplekt porgand-kaal-kartul. Õpetuse kohaselt peaks juurikas džuliennideks viiluma, kuid millal siis enne õpetusest kinni on pidanud pidama? Ja kes see ristiinimene ikka peab teadma, mis need džuliennid on (huvi pärast otsisin isegi nende tegemise õpetuse välja :) Ning ega originaali sisse kartul kah käi.

Kui kell taas tirises, libistasin köögiviljad potti, panin kaks loorberlehte kah juurde ning kaas jälle peale.

Kui juurikad pehmed, on ka toit valmis. Lõhn, mis potist tõuseb, on sülgetekitavalt hea. Sikuta aga juurikakihi alt koodiseibid välja, aseta sügavamale taldrikule, sokuta samasse mõned köögiviljad ja tõsta kulbiga haudeleent juurde - ning ongi igavesti uhke ja efektne toit laual. Potitäis üdiga õilistatud imemaitsvat puljongit jääb sulle järgmiseks supiteoks ning hää enestunne lisaks priipäralt peale.

Koostisained:
Kaks koodiseibi (pisut üle poole kilo kokku)
pisut õli pruunistamiseks
soola, pipart, suhkrut
kokku ehk kolm liitrit vett (millest osa kaob pika teo käigus köögilakke)
poole sidruni mahl
paar loorberilehte
supilusikatäis adžikat
sibul-küüslauk
porgandit-kaali-kartulit

Valmimisaeg: liha pruunistamiseks 10 minutit, hautamiseks mitte alla tunni, sõltuvalt kogusest isegi paar tundi. Tulemus - kaks seibi = kaks portsu. Kuigi, kui liha lahti harutada, võib neid portse ka rohkem tulla, lihtsalt saab olema vähem liha ja rohkem juurikaid portsus - aga siis kaob juba seibi efekt ära. Nii ehk teisiti jääb kõvasti puljongit üle, mis külmkapis järgmist rooga ootab. Maksumus - minul jäi liha u. 30.-EEK kanti, muu kraam ehk maksab kah 10-15 krooni, seega jällegi kulu vähem kui poolsada krooni.

Säästuaja lõhesupp

Ega ei ole ikka nii, et kasinamal ajal peab kehvemalt sööma. Pisut tervet talupojamõistust ja võib nii toituda, et kõik see väljastpoolt kraesse kallatav häda-ja-viletsuse-jutt taldrikusse ja keresse ei jõua. Ja kui vats on hüva rooga täis, siis võib nirutamise-juttude üle ainult muiata.

Seega - ei pea ka lõhepoiss meie laualt kaduma.

Nagu ikka pühapäeval, kondasin turu peal ringi. Viimane käik viis kalasaalist läbi ja kiikasin siis, mida suitsukalaletist leida. Et turupäev hakkas juba lõppema, oli valik kesisem, kuid silma hakkas miskit ilusat ja odavat. Nimelt kuumsuitsu lõhe ribid. Kilohind 35.-EEK. Pirnike hakkas kohe peas põlema - no miks ei peaks sellest üht muhedat suppi saama? Nagu edasine näitab, saab küll!

Pool kilo suitsuseid kalaosi jagunes nii umbes pooleks. Kui olin kodus liha luudelt eraldanud, selgus, et puhast liha jäi tiba üle kahesaja grammi - ja no ega ma iga viimast raasukest kah koukinud. Ikka nii näppudega lihtsalt luudelt suurem kraam maha ja saadused kahte eraldi kuhjakesse.

Liitrike vett tõusis puhastamise ajal kenasti mulisema ja vähese lihaga luud rändasid keema. Tõe huvides olgu öeldud, et tegu polnud mitte ainult ribidega, nagu silt turuletil väitis, vaid fileerimisjääkidega - st selgroog koos roietega, ribake kõhuäärt jms kah küljes. Kenasti suitsupruunid ja imemaitsva lihaga kaetud. Kondikraam sai endale ühe sibulakese ja mõned küüslauguküüned seltsi ning podisesid rõõmsalt nii kümme minutit. Vahepeal puistasin paar loorberilehte kah manu ja hakkisin samal ajal juurikaid.

Üks kopsakas kartul, üks keskmine porken, viiluke juursellerit - rohkem polegi vaja. Ja ega seda selleritki pea panema, seda võib rõõmsalt asendada porru või pastinaagi või kaaliga või millega iganes. Või sootuks ära jätta - sest no ega peale porkna-ja-kardulise ei pea ühes koduses supis otseselt midagi olema. Kõik muu võib olla, nii nagu parasjagu tuju on ja juurikariiul lubavad.

Nüüd tuleb keedus ära kurnata. Peamine, et mitte teha nii nagu minuga ükskord juhtus, kui hajali päi hüva puljongi läbi sõela kraanikaussi lajatasin ja hiljem totaka näoga seisin, nõrguv kopsiku-täis puljongikraami käes. Et siis soovitan kindlasti ikka enne teise poti alla panna, kui keeduleent kurnama hakkate :)

Kalapuljong uuesti tulele, juurikad sisse ja podisema. Sel ajal võib maitsestamise ette võtta. Olge palun soolaga ettevaatlik - suitsulõhe on ju isegi soolasevõitu, aga piprakest ja noaotsa jagu suhkrut võib ikka panna. Mina paraku soolasin pisut üle, sestap pidin lõpus keedusesse ka nii umbes veerand klaasi kohvikoort lisama. Ja keedumuna sisse hakkima. Ja ka veidi varem valmiskeedetud tange lisama. Kuid kõik see muutis tulemust veelgi mõnusamaks. Tilgake sidrunimahla ka sisse ja ainuke, millest võis veel juurde unistada - see oleks kuhjake hakitud suvist tilli, kuid las ta olla. Säästuaeg ikkagi :)

Nagu arstionud soovitavad - kord nädalas peab rasvast kala (ehk siis kalarasva) saama. Mina soovitan seda näiteks sel moel manustada.

Ahjahh, peaaegu oleks unustanud - viimasel hetkel viskasin ka pool väljapuhastatud kalalihast supi sehen. Oleks võinud ka kõik panna, aga tundus niigi paras olevat. Teisest poolest saab õhtuks hää õlleampsu.

Koostisained:

- pool kilo suitsulõhe ribisid, mille kondid keema panna ja hiljem välja kurnata

- allesjäänud paarsada grammi kalaliha, mille võib kas kõik supisse uhada või osa ka alles jätta

- üks suurem kartul

- üks keskmine porgand

- jupike juursellerit

- üks sibul, paar küüslauguküünt

- sool, pipar, loorberileht, suhkur

- veerand klaasi kohvikoort

- paar supilusikatäit varem valmiskeedetud tangu

- üks hakitud keedumuna

- teelusikatäis sidrunimahla

Valmimisaeg: puljongikeeduks kümme-viisteist minutit, juurikate pehmitamiseks puljongis kah maks. kümme minutit, nii et poole tunniga peaks kõik tehtud saama. Maksumus: kalakraam maksis 18.-EEK, muu arvutamisega on raskusi, kuid arvan, et üle 35.-EEK see kraam kokku ikka ei läinud - ning minul jäi sada grammi suitsukala veel järgigi. Tulemust sai tubisti üle liitri, nii et neli tummist portsu. Soovitan!

Rukkijahukaste

Olid mul ükspäev juurikad ja liha valmis ning tahtsin kiirelt kastme peale valmistada. Mis kunsti sel siis ikka - kiirelt kastmepannike tulele, kild võid sulama ja jahu sisse. Aga vat siin juhtuski see, mis mõnikord ikka juhtub - nisujahu oli otsa saanud. Ja keegi kodustest oli selle asemel jahupurki tühjaks raputanud rukkijahu kotikese. Oehhh.

Aga mis seal ikka, saputasin siis sulanud või sisse rukkijahu. Mõnus lõhn, mis üsna kohe tõusma hakkas, oli juba hea märk. Niristasin köögiviljapuljongit sisse ja segasin - esmane maitse oli paljulubav. Tilgutasin ka sojakastet ja veel miskit hapukamat kastmekest sisse (no ei mäleta hetkel selle nime), pist pipart, soola ja suhkrut ... aga kurask liiga soolane sai. Ehkki olin mõelnud tumedat kastet teha, pidin nüüd ka hapukoort lisama. Koos kastme helenemisega sai tulemus veelgi parem. Pehme ja muhedalt hapukas. Proovin seda edaspidigi teha ja soovitan teistelegi. Täitsa eesti maitse ju :)

Koostisained siis:
killuke või (ehk 50g)
paar teelusikatäit rukkijahu
klaasike köögiviljapuljongit
pool teelusikat sojakastet
supilusikajagu hapukoort
soola, pipart, suhkrut

Valmimisaeg ehk kokku 10 minutit, millest viimased viis läheb allakeetmise peale. Hapukoor lisa ainult hetk enne valmimist, lase korraks keema ja ongi valmis.

Kartuli-juustukotletid

Kõigepealt oli kartul. Või jah, ennemuiste polnud tedagi, kuid ära elati ikkagi. Praegusel päeval oleks aga ilma selle tärklisemugulata tiba keeruline eestimaist kööki ette kujutada. Tõsi küll, leedulaste tuhli-kultuseni me küll ei küüni, kuid kesksel kohal troonib kardulas siiski. Mitukümmend eri viisi seda valmistada saab, ei oska mina kokku arvata. Kuid ühe lihtsama mooduse toon siinkohal ära.

Võtsin seitse põmmakat kartulit ning koorisin. Ega see kevad-talvine kartul enam teab mis silmarõõm pole, kuid vähemalt aus ja eestimaine kraam - kui viitsid ikka turul ja kindla müüja käest küsimas käima. Miks seitse - aga lihtsalt niipalju juhtus. Peale koorimist võtsin ja kaalusin naljaviluks ära - sai pea täpselt 700 grammi. Kuid hoidku Taara teid seda täpselt järgi tegemast - kaaluga pole mõistlikus köögis midagi teha. Kõik peab käima tunde ja silma järgi, muidu pole see enam kokkamine, vaid vormitäitmine. Retsepti peab teadma vaid niipalju, et see kohe ära unustada ja loodu oma kätetööks kuulutada.

Nonii, nagu ütelsin, et kõigepeal kartul. See tuleb tõesti kõigepealt koorida ja riivida. Seejärel sõela peale nõrguma panna. Mida vesisem kartul, seda kauem lase tal nõrguda ... no nii paar-kuni-viis minutit kindlasti. Kui kipub tumedaks minema, pole hullu - praadimise käigus pole see enam oluline. Ja mis veel - enamik kartulist koori jämeda, vähemik peenema riiviga. Kui kõik ainult jämedaga riivida, ei pruugi kotletid hästi koos püsida.

Kuni kartul liigset vedelikku endast välja silgutab, riivi sibulat ja küslat. Mina tegin seda jälle vaheldumisi - et küüslauku peenikese riiviga ja sibulalt jämedaga. Arvan, et nii sai parem. Sibulat sai 5 väikest ja küslaküüsi kah viis.

Nüüd viska riivkartul suuremasse plänni ja kuku lisasid lisama. Enne proovi kartulimassi veel sõela peal pisut muljuda, et mahla vähemaks saada. Lisada tuleb seesama sibul-küüslauk ja no muidugi juust. Sest mis juustukotlett see muidu oleks, kui juustu pandud ei saaks. Soola siputa mõistlikult, sest eestimaine juust on enamasti ise soolasevõitu. Pipart jahvatasin veskikesest kah - sellist segu, kus nii rohelist kui roosat, muust rääkimata. Ja muna kah. Et juhtusid hiidmunad olema, siis sai neid kaks ja liiga palju. No kui vedelat liiast, siis tummist juurde. Sedasort küpsetistesse sobivad kliid alati - nii tervise kui konsistentsi tõttu. Ikka jäi vedel. Saputasin riivsaia kah sehen ning sai paras.

Ega nüüd enam erilist tarkust tarvis pole. Kõikse suurema gaasitule väikseima leegi peal pann kuumaks ja tilgake õli peale. Palju pole mõtet - juust annab oma rasva välja, kuitahes lahjat piimasaadust sa ka ei kasutaks.

Nüüd lusikaga plörts tooret pihku, patsutad selle tihkemaks pätsiks ja pannile. Lasksin ühelt poolt ilma kaaneta pruunistuda, teiselt kaane all, et kuumus ühtlasemalt sisemusse jõuaks - tahtsin ka küslamaitset pisut mahedamaks moorida. Mis sest et mulle sobib see terav küüs ka toorena hamba alla, on sööjaid teisigi ning nende maitsemeeled hellemad.

Viimase pannitäie juurde surasin pisut ebatervislikke viinereid kah (nagu pildil näha) - et poistel oleks miskit lihasarnast kah süvva. Aga tegelikult ei peagi mingeid lisasid tegema. Kui on tilli, koort ja majoneesi, siis saab hüva külma kastme kõrvale ja sobib niisama vitsutada.

Koostisained:

seitse mõõdukat kartulit

viis pisemat sibulit

viis küüslauguküünekest

sada grammi või nii riivjuustu

kaks muna

kaerakliisid kuhjaga supilusikatäis

soola, pipart, sipsuke suhkrut

Valmimisaeg - kogu protsess alates kartulikoorimisest kuni valmis kausitäie kotlettideni - ei läinud poolt tundigi. Kotletipööramise ja panniltvõtmise aega ei saa ilmaski ette anda - see tuleb katse-eksituse korras selgeks saada. Maksumus - no ehk oli 25.-EEK? Tulemust sai paarkümmend pontsakat, nii et neljale inimesele just enamvähem paras ports - seda isegi siis, kui ilma lisandita süüa.

NIng et tulem hea sai, seda kinnitas asjaolu, et üks järeltulijaist juurde astus ja teatas, et soovib sellesinase roa valmistamist selgeks õppida. Vot nii - tee aga järele :)