Tartu tänav mõjub laupäevasel pärastlõunal üsna hüljatuna. Üksikud autod, praktiliselt mitte ühtegi jalutajat. Noh aga seda rahulikum on tänavalaua taga süüa. Northmen Pub on üks taoliseid kohti, kus saab sõiduki parkida otse söögilaua kõrvale, mida selle unise tunnikese jooksul kasutavad paar-kolm söömatulijat.
Rõhutatult maalähedases kõrtsis leti taga askeldav kodanik vastab mu supipalve peale naeratades, et suppidega (mida menüüs on vist neli) on nüüd küll nadi lugu. Et kohe mitte ühtegi pole. Kõik olla hommikul maha müüdud, ju siis reede õhtu olla raske olnud (letitagune lööb naeru kõkutades nipsu vastu kõrisõlme).
Vaata sellest nüüd mina aru ei saa. Kui raske siis on leemeke uuesti tulele panna? Supitegu võtab kiirkorras ehk pool tunnikest aega!? See suhtumine pole just kuigi hea märk.
Kuna kahekäiguline lõuna taandub paratamatult ühekäiguliseks, siis palun asjaomasel tegelasel midagi toekamat endale soovitada. Kõhklemata osutatakse menüüs aukohal olevale pildikesele – Northmeni burger (15.-EUR) – et no vot see on üks tõeline mehetoit. Minu küsimuse peale täspustatakse, et selle burksi peamine võlu ongi see, et saia pole! Noh olgu siis peale üks mehetoit :)
Ehkki sööjaid pole just palju, venib toidu laualetoomine rohkem kui 20 minuti pikkuseks ooteajaks. Ja siis ta saabub. Kõigi pubiroogade vanaisa. Hiiglaslikule taldrikule on torniks kuhjatud kolm praetud lihaviilakat vaheldumisi kahe praemuna ja peotäie praeleivakuubikutega. Kolme sorti salatit, kurgiviilud ja tomatid, punase sibula rohmakad viilakad ja roheline sibul. Seda kõike on kokku ikka tõepoolest PALJU!
Bambusorgi abil torniks laotud kaks seakaelakarbonaadi viilakat ja üks kanaliistakas on küll veidi liiga pikalt küpsenud, kuid nad on kenasti katud karamelliseerunud magusa tšillikastmega, mis paneb kogu pildi mõnusalt ja koduselt särama. Sööja lihtsalt peab aru saama, et ehkki köögis pole mingi Michelini-tärniline tippkulinaar, kuid siin majas armastatakse süüa.
Liha on palju, juustu-küüslaugukaste maitsev, salatid mahlased, ahjukartuleid terve kuhil. Eks see tšillikaste muuda küll kõik maitsed veidi ühetaoliseks, kuid seda kõike on siiski kuhjaga. Nii mahtu kui maitset.
Kokkuvõtteks – supipöial jääb küll arusaamatu etteheitega õhku rippuma, kuid prae oma seisab kenasti ja rahulolevalt püsti.
-----
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment