Pärimusmuusika aida kohvik Viljandis

Viljandi lossimägesid tead? Mõistagi tead. Viljandi ja lossimäed on nagu ... noh nagu Viljandi ja Folk, ainult et veeeeeel pikema vinnaga lugu.

Novat, nende mägede kaisus leidub Pärimusmuusika ait. Selle teisel korrusel kohvik. Jestas, KUI lummav on sellest avanev vaade! Kuna kohviku seinaks on klaas, siis ... parema ekster/interjööriga kohta leidub väga vähe!

Moekalt seinal kribatud menüü sisaldab hulganisti sulgudes ühetähelisi lühendeid, tähistades vegantoite ja muid igasugu vabadusi.

Jaapanipärane sibulasupp (3.60) kõlab põnevalt, kas pole? Oh paraku, maitse on kõike muud kui põnev. Jaapanipärasust peaks ilmselt markeerima röstimata seesamiseemnete puistamine leeme pinnale ... kuid see ei lisa ei lõhna ega maitset. Sibulasupiks on ollust samuti keeruline nimetada, kuna domineerib peeneks kuubikuks hakitud porgand ja ülekeedetud varsselleri seib. Sibulat leiab kah, kuid mitte rohkem kui igas teises köögiviljasupis. Mage ja rõõmutu on see kraam. Hakitud roheline sibul mõjub kui õnnistus üldise halluse meres.

Ettekandja küsimuse peale: "kuidas maitses?" vastan ausalt et "mitte eriti."
"Oi, kas midagi oli puudu, midagi üle?"
"Maitse oli puudu"
"Kas soola polnud piisavalt?"
Laua taga samal ajal viibinud maitseteadlik kolleega mügistab seepeale naerda. Mina jätkan: "Ega siis maitse ainult soolast koosne"
"Seda jah, aga sool toob selle esile"

Soola kui maitsevõimendi omaduse teadmise eest kiidan, kuid paraku polnud mida esile tuua.

Pearoog toodi miskipärast supiga ühel ajal ja jõudis seetõttu korralikult jahtuda. Veiseliha punase veini kastmes hautatud köögiviljadega (10.40) on kolme kuhilakesena taldrikule jaotatud, keskel bataadipüree kettake mõne roseepipra terakesega. Bataadipüree ei üllata mitte millegagi, magusakas ja pisut vesine. Veiseliha ... nojah, pehme ta ju on, aga neid õhukesi laastukesi pole ka mingi kunst pehmitada, eriti veel punase veini abil. Köögiviljadest oli ausalt öeldes raske aru saada, oletatavasti oli üheks porgand - vein ja ülemäärane hautamine mõrvanud nii maitse kui tekstuuri.

Kokkuvõtteks on elamus pigem negatiivne. Välisvaade ei suuda kompenseerida rõõmutut kööki. Supipöial lötendab tahtetult allapoole rippuda, nii ootustest mööda pole ammu sõidetud. Praepöial vedeleb enam-vähem samas asendis, ehk jääb nii poole kuue peale, kuid ei enam.