Argentiina restoran Tallinnas

Vana Kosmose kino tead? Novat, otse selle kõrval paikneb üks paekivist hoone, millel ilutseb silt “Argentiina restoran"
 Vantsisin parasjagu ühele kokkusaamisele, kui see mulle silma jäi ... no pagan, selle peab küll järele proovima! Tagasiteel saigi sammud sinna seatud.

Restorani nimetus kipub mõnikord endaga tooma rõhutatud peenutsemist, õnneks siin majas seda silma ei torka. Teenindus on viisakas, naeratav ja kliendi vastu huvi tundev. Hea sissejuhatus, kas pole? Koos tellimusega esitasin kontrollküsimuse aja suhtes – koos söömisega lubati et saab poole tunniga hakkama – noh see aeg läks veidi lõhki, aga mitte häirivalt palju.

Menüü võlus lihtsusega – kohati olid küll ka kasutusel võõrkeelsed nimetused, kuid need olid kenasti arusaadavaks dubleeritud ja enamasti üldse ülimalt lakoonilised. Noh näiteks „Lambasupp“ (7.-) Oi see oli hea valik! Puljong lõhnas juba kaugelt ehedalt ja külluslikult, ausa kirka kondileeme vastu ei saa ikka miski. Tõsi küll, selle sees olev kartul-porgand-liha ei üllatanud millegagi ning ausalt öeldes oleks lambuke võinud pehmem olla. Kuid ikkagi – mulje jäi superhea. Noh kui tahaks norida siis ehk soolasusega oli veidi üle pingutatud, aga mis ma ikka torisen.

Kui juba argentiina köök jutuks tuleb, siis on selle keskel ju loomaliha. Seda pakutakse siin pääääris laias valikus, hinnavahemikus 12 kuni 55 eurot. Hinnaklassi tipus trooniv Tomahawk-steik kõlab kuramuse ahvatlevalt, aga seda üksinda ette võtta tunduks veidi ehmatav ülesanne. Silm jääb aga ühel meeldivalt kõlaval kombol: „Grillitud tiigerkevetid veise sisefileega.“

Noorhärra küsis kombekohaselt üle, et mis küpsusastmes ma liha soovin – medium tundub alati hea valik olevat. Prae juurde pakutavast kartulist ma loobusin, kuid kastmetest lasksin endale soovitada küüslaugukastet. Lauale saabunud taldrik nägi küll mõnus välja, kuid ... noh ma ei tea ... ootasin kuidagi rohkemat selle raha eest. Looma sisefilee on mõistagi kallis pala, kuid napi sigaretikarbi suurune tükike jäi puhtvisuaalselt kasinaks. Mahlane – oojaaa – seda ta oli. Suts liiga soolane ka, aga see on jällegi pisiasi.

Koorikus grillitud krevettide pakkumine mõjub alati efektselt, kuigi ma oletan et nii mõnelgi võib nende pikavuntsiliste tegelaste lahtikoukimine puht-esteetiliselt vastukarva olla. Neli suurt mereelukat suutsid mu aega ja tähelepanu ikka päris pikalt köita. Tõsi küll – miks küüslaugukaste oli tehtud küüslaugupulbrist, sellest ma aru ei saa. Pika järellõhna vältimiseks? Võimalik, kuid maitse pole ikka kaugeltki nii ehe kui sooviks.

Kokkuvõtteks – supipöial seisab uhkelt püsti, see puljong võlus oma ehedusega. Praepöial ... noh eks ole ka see püsti, kuigi ootused said kahel korral veidi petetud, seda nii lihatüki suuruse kui kastme osas. Aga külastamisväärt koht igatahes, järgmine kord peaks sinna mõne kamraadiga minema ja lihavaliku tellima.