On nüüd tegu piirangute perioodiga või millegi muuga, kuid kohalviibitud aja jooksul oli näha küll mitmeid kaasaostmisi, laudade taga ei istunud lisaks minule ja kamraadile aga kedagi. Seda mõnusam oli ooteajal tutvuda laes, seintel ja vitriinides oleva väljapanekuga.
Supikeste valik oli täpselt ühekohaline ja seega saigi võetud: „Borš rebitud pardiliha ja toorjuustukreemiga“ (6.50), mis jõudis lauda u tosina minutiga. Nohhhh, niiiiii suure taldriku seest pole ma vist varem midagi söönud – suurilmadaami kübara laiuse erkvalge liua sees olev süvend oli täis tumepunast leent, koos tumerohelise hakitud dekooriga mooustas see igatahes visuaalse vau-efekti.
Supike ise oli enam-vähem oma ilmumis-elamuse vääriline. Hea lihane lõhn ei tulnud küll niivõrd leemest endast, vaid leemesse asetatud rebitud pardilihast ja selle ümbert lahtisulanud rasvast, kuid maitsepilt oli kokku siiski meeldiv. Boršike võiks küll olla tiba happelisem, siis oleks ka peedipuna erksam, kuid maitse üle otse nuriseda oleks patt. Tõsi küll, kas toorjuustu-dekoor (mis on üks-üheselt sarnane leivakorvikese kõrvale pakutud määrdega) peab ilmtingimata supi sisse olema poetatud, selle osas jään mina eriarvamusele, kuid las ta seekord olla. Küüslaugused õhukesed krõbedad saiaviilukesed seevastu sobisid toidukorra juurde ideaalselt!
Praena sai võetud maja kalleim roog: „Ahjus küpsetatud metsseapraad, röstitud värske kartul, koorene kukeseenekaste“ (17.-EUR) ja see oli üks väga hea valik! Juba välimus on sellel taldrikutäiel viis pluss, seda enam et see on saavutatud ilma täppide ja triipudeta. Ülimalt isuäratava ja samas lahedalt tavatu erkoranži kuhjatisena troonib kõige peal õhukeste laastudena tõmmatud porgandimätas, mis on vist korraks fritüürist läbi lastud – valmistamismeetodi osas pole kindel, kuid nii visuaalse kui maitselise poole pealt on selline esitlus üliväga kiitmisvääriline.
Järgmise kihistuna leidis kuhjatise all viis õhukest viilakat ulukiliha, mille aroom tõstis juba omaette elamuse veelgi kraadi võrra paremaks – ilmselt on see ürgvanematelt pärinev teadmine, et pole midagi paremat korralikult läbiküpsenud lihast :) Kreemine kukeseenekaste ja küüslaugused väheldased kartulipoolikud täiendasid niigi head muljet veelgi perfektsemaks, mõned erksad nüansid jõhvikate ja petersellilehekeste poolt viisid kogu pildi täiuseni!
Kokkuvõte on seekord väga-väga kiitev. Supipöial pole küll ehk mitte kõige erksamalt püsti, kuid siiski rahulolev. Praepöial on aga sedavõrra elevil, et heiskab signaallipu kõrgeimasse tasemesse ja hüüab: seda maitseilu peate te ise proovima, olgu teekond Valka nii pikk kui tahes!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment