Friday, November 5, 2021

Vapiano (Tartus)

Kvartali keskusest märkimisväärse osa moodustab itaalia-pärane koppel-kohvik Vapiano. Olen seda alati möödaminnes veidi kummastudes läbi klaasakende silmitsenud, et miks paganama pärast on piki seda trammitee pikkust ruumi sama pikk köögilett, kus tihtipeale letitaguseid umbes sama palju kui inimesi söögisaalis. Noh võtsin siis seekord asja oma keelega katsuda.

Kuna astusin sisse esmakordselt, siis tekitas asjade korraldus minus veidi segadust. Tavapärase QR-koodi fiktiivkontrolli järel anti mulle ka mingi kaardike, ilma selle otstarvet seletamata. Kui küsisin, et kas teenendus käib lauast, siis viibati veidi väsinult, et leti taha tuleb minna ja sealt tellida. Noh olgu, egs mul raske pole ju minna ... aga siis selgus, et tuleb teada, kuhu minna. Et ühe inimese käest saab tellida nt salatit ja suppi, teise käest pastat, kolmanda käest pitsat jne. Et kui ma siis nt tahaks kolme asja, siis peangi kolme inimese käest tellima? Ja kui kundesid on rohkem, siis seisma kolmes järjekorras?? Ja siis veel selgub, et ma pean kaasa võtma tollesama kaardikese, mille ma olin lauale jätnud???

Eee, noh olgu, tantsime selle tantsu siis kaasa ja vaatame mis saab. Andsin sisse supi tellimuse ja siirdusin kõrvalleti taha, tellimaks ka teist käiku ... kui juba supileti kodanik hõikas ja näitas näpuga, et näe siin su kauss ongi!

Ainsa variandina oli saadaval tomatisupp (Zuppa di Pomodoro, 4.90), mille kohta leti tagant küsiti, et „kas panen krutoone ja juustu ka?“. Noh muidugi, ilma nendeta oleks kuuma tomatipüree söömine üldse üks kaheldava väärtusega lõbu. Sügavas kausikeses olev aromaatne tuhmpunane püree oli meeldivalt intensiivselt maitseküllane, magus-hapu ja vähese vürtsika alatooniga. Ilmselt värskelt ciabattast tehtud krutoonid ei andnud sellele kahjuks mingit tekstuuri juurde, kuna lagunesid hetkega pehmeks saiapudiks. Juustulaastud tõmbusid ühte klompi ning selle kildhaaval lahtilammutamine lusikaserva haaval oli ainus meelelahutus selles tegevuses ... kuid kauss sai siiski tühjaks ning see on hea märk.

Olles kunagi ammu selle puhveti menüüd uurinud, mäletasin ma peale pastade-pitsade veel mingit päristoitu ka olevat, kuid nüüd ei jäänud midagi taolist silma ja võtsin Lasagne Bolognese (8.90 EUR), mille tellimisel anti mulle mingi kummaline riistapuu. Silmitsesin hämmeldunult seda pikergust plastmass-vidinat ja küsisin, et mis sellega teha? Noorhärra leti tagant seletas, et lasanjega läheb umbes 10 minutit ning kui tellimus valmis, hakkab jublakas vibreerima, siis saab järgi tulla. Ahahhh. Aga kui ma poleks küsinud?

Tõepoolest, umbes 10 minuti pealt hakkas muidu vaikselt roheliselt plinkiv karbike punaselt sähvima ja surisema. Viisin ta igaks juhuks letti (ehkki keegi ei seletanud, kas seda on vaja teha) ja vahetasin juriseva jupstüki lasagne-karbikese vastu.

Välimus on igal ahjus küpsenud ja pruunistunud juustuga toidul alati 5 kolme plussiga, siin pole isutekitamises võrdset vaatepilti. Sisu poolest oli kõik ka igati ootuspärane – suus-sulav segu pastaplaatidest, bešamell-kastmest, köögiviljadest ja vähesest lihast. Aga vaata see on täpselt see leebe-leige maitsetase, mille kohta ütled et „ahaahh, no hea küll“ aga lõpunisöömiseks peaks kas olema väga näljane või siis olema pastasõber. Minu puhul on mõlemad lüngad täitmata ja nii jäigi pool kraamist minust sinnasamasse kaussi. Maksin väljudes sellesama kaardikese peale kogunenud summa kinni ja lahkusin mõtlikult.

Mis ma siis mõistan kokku arvata? Selline segasummalik sööklastiil pole asi mida ma naudiks ja ka teenenduskogemus jäi kasinaks. Supipöial väreleb veidi horisondist kõrgemal, praepöial aga samavõrra allpool. No ei osanud see puhvet mind kõnetada. See võib olla mõistagi minu viga, aga soovitada ma seda kah ei oska.
---
lugu ilmus siin

No comments:

Post a Comment