Seestpoolt oli valgust tsipa rohkem, piisavalt toimetamiseks ja istumiseks, kuid üsna ebapiisav toidupildistamistamiseks (nii et andke andeks tumedate fotode eest). Lihtne pubilik sisekujundus, gruusia-teemalised pildi seintel, ilmselt äripäeva kella-kuuese-aja tõttu hõredalt külastajaid.
Esimeseks käiguks sai kahe supi hulgast valitud hartšo (4,50 EUR), kuna teine nimetus selles lühikeses valiku pärineb pigem aseri köögist (bozbaš). Umbes kümne minutiga lauale jõudnud väheldane kausike ei veennud küll suurusega, kuid välimuse osas olid ootused õigustatud: tuhm-tumepunases leemes ujusid pinnal nii kuivatatud kui värsked ürdid. Supi sisusse sukeldudes väärib kiitmist veel eeskujulikult pehme loomaliha, kuid ülejäänu osas jäi elamus üsna keskpäraseks – leigevõitu ja lahjavõitu oli see nii sisult kui maitselt. Isegi riisiterakesi hulpis sellels leemes vaid näpuotsaga, samas kui minu senised kogemused hartšo eri versioonidega on olnud pigem ikka toekad ja tummised ning omaette toidukorra väärilised.
Pisuke kausike sai kiirelt tühjaks ning teist käiku oodates tajus nina intensiivselt magusat saialõhna. Ja tõepoolest, tuleb välja et söögiriistade korvikeses oli lauale toodud ka midagi sarnast gruusiapärase saiataolise küpsetise (puri) tükkidega, hoolsalt salvrätikihtide all. Omamoodi lahe tajuhäire – magus-kardemoniselt lõhnav küpsetis maitses värskelt ja ... soolakalt. Samas saiasöömine pole minu tugev külg ja seega piirdusin vaid proovitükikesega.
Teiseks käiguks tellisin tõelise huviga „Kanapoeg „Tabaka“ wokitud köögiviljade ja kastmega“ (9.50 EUR). Et kas tõesti pakub keegi Eestis päriselt seda lamedal keraamilisel pannil surve all lapikuks pinnalaotuseks vajutatud ja krõbedaks küpsenud tervikut tibukest?
25 minutit tellimise hetkest võetuna jõudis lauda ka see roog ... ja mõistagi polnud see nö päris tibuke. Jah, noor kana oli see tõesti, kuid pool kana, mitte terve pisilinnuke. Jah, läbi oli see küpsenud küll, kuid mitte sellel imetabaselt krõbedat välispinda pakkuval moel. Jah, maitsestatud oli lihake asjakohaselt ja meeldivalt, kuid oodatud vau-efekti ei tulnud. Wokitud köögiviljad ei kuulu küll gruusia klassikasse, aga tuleb ilmselt möönda, et ega see maja väga palju nö autentsusele ei rõhugi. Juba menüü tervikuna oma Caesari salati, burgeri, rib-eye steigi jms kontekstis näitab soovi pigem kohaneda kundede ootustega, mitte pakkuda ilmtingimata ja ainult puhtalt gruusiapärast toiduelamust.
Mõlema käigu suhteliselt keskpärast elamust leevendas mõneti väga heal tasemel tehtud kohvi ning kiirelt, ehkki ilma tänan-palun-kuidasmaitses viisakusteta toimunud teenindus.
Kokkuvõte saab olema uje: nii supi- kui praepöial on horisontaalses asendis. Pahaks ei saa selle köögi pingutusi pidada, kuid eraldi põhjust maanteelt sisse keerata seekordne elamus kah ei anna.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment