Äripäeva hilislõunal on kivises, kuid õdusas saalis rahvast üsna mõõdukalt. Täidan leti ääres moodsa „vaata-minu-telefoni-ja-nooguta“ rituaali ning leian endale vaevata vaba laua, üritades sattuda valgemasse nurka, et saaks pisutki heledamad toidupildid teha. Ega siis ilma pildita süüa sünni, ammugi siis pöidlakandjal!
Letitagune naeruhimuline proua hakkab mulle rääkima päevapakkumistest, kuid soovin siiski menüüd, et teha tellimus sellest. Muude pisiasjade hulgas selgub, et prouake on siin alles värske ja ta kõike päris ei tea ... ja see info osutub hiljem oluliseks. Andestavas mõttes, aga sellest mõne hetke pärast.
Valin siis ainsama supi „Ton Kha kanaga“ (6.-EUR) ... ja maski tagant naeru puistates teatab proua mulle usalduslikult, et „seesama supp on ju täna päevapakkumises, pisut odavam, aga mereandidega!“
Nohh kui nii, siis nii, ega ma ju ei jonni ja jaura. Et kui on sama supp ja odavam ja veel mereandidega, siis loomulikult, onju eksju!
Niks-naks ja mõni tühine minut hiljem ongi minu ees laual ... eee ... seesuuret see pole ju Tom Kha! See pole ju ka Tom Yum (nagu hiljem tšekil seisab – Tom Yum mereandidega, 5.50) See on ... ma ei tea mis see on. Tihke, lausa püreeliselt rammus ja tomatipastane ja veidi ka vahukoorene ja sametine ja ... ja maitsev! Tõsi küll, leigevõitu temperatuurilt, kuid mõneti särtsakas maitselt. Kaks suurt krevetti, kaks avali karbikest, porgandit ja paprikakest. Aga ikkagi – kus on sidrunhein, kus on kafiirlaim, kõik see kagu-Aasia maitsebukett? Miks selle asemel on ida-Euroopalik fantaasia? Võib-olla uuesti meeldetuletuseks, et „ära võta päevapakkumisi!“?
Aga noh, ampsuke kohapeal küpsenud, veidi pärmilõhnalist päikesekuivatatud tomati tükikestega saialist siia kõrvale ja maitsepilt on ju suht kenake. Ainult et kummaline, kas pole?
Teise roana püüdis proua taaskord naeru nagistades rääkida midagi päevapakkumises olevast sea sisefileest, kuid ma olin juba näinud „Veisepõsk, mandelkartulite, juurselleripüree ja punase veini kastmega“ (15.-EUR). Veisepõsest mind eemale rääkida juba ei õnnestu, tehtagu seda või inglikeeli!
Tellimise hetkest pool tundi hiljem tuleb seegi taldrik, millel toidu rohkus pole just peamine argument. Mõnusalt-soolakalt krõbestatud petersellilehed on lahe alguskrõbin. Juurselleri püree mõjub ehedalt ja puhtalt ja kreemiselt. Kartul ... nominevõtakinni misotsast ta mandlikartul on, harilik magedavõitu kardulas jääb peale prooviampsu sinnasamma.
Aga vaata liha! Vaata see liha on kui muinasjutt, kahvli ees kiududeks lagunev rammusalt lihalik muinasjutt. Punase veini kaste tekitab kuskil minu keele ja mõistuse vahel lühise, sest no täpipealt maitseb see nagu õlles mooritud liha leem, kuid üleküsimine kinnitab siiski veinist alget.
Kokkuvõte tuleb siis veidi imestav. No ma saan aru, et hiljuti tööle võetud daam ei pruugi vahet teha Tom Kha ja Tom Yum vahet, aga et köök pakub selleks üldse seljanka suunas olevat fusiooni, see paneb küll imestama. Supipöial jääb seega kuhugi horisondist allapoole, praepöidla püstisusest saaks aga telefoniposte teha, kui säänseid poste enam kellelgi vaja läheks :)
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment