Kõrvitsa-bergamoti tšilline mõrumoos

Alustame sellest, et ma pole elus kunagi moosi keetnud. Mitte kunagi. Sest et milleks, onju? Esiteks - alati on leidunud keegi teine, kes seda keedab. Teiseks - magusasõber ma pole ja see teelusikatäis moosi, mis minul pühapäevahommikul pannkoogi peale asetub, pole olnud minu jaoks kunagi nii motiveeriv, et ise asja kallale asuda.

Aga no näedsa. Juhtus nii, et avastasin külmikus lahmaka kõrvitsakülge, mis hakkas vaikselt ilmutama käestminemise märke. Ehhh.

Siis langes pilk laualolevale poolikule bergamotile. Hmmmm? Siis meenus, et aga mul on ju kotis siiani ootel paar tšillikaunakest, mille kamraad uhkusest õhetades kohale tõi. Et isekasvatatud ja puha. Jaaa-jaaaa, siit saaks ju midagi kokku keerata või mis?

Novat. Nullteadmistega millegi kallale asumine on ju alati kõige lahedam, kas pole? Viskasin lapikukskuivanud tšillikaunad (eemaldasin vaid sabad, seemned jätsin teadlikult sisse) klaasi veega potipõhja ja lasin neil u 5 minutit keeda. Suhkrut panin alguses vast nii klaasijagu ja viskasin samasse jämedalt ja koos koortega hakitud bergamoti.

Ega ma kõrvitsat ei kaalunud, aga hinnanguliselt võis seda ehk nii 7-800 grammi olla. Puhastasin ja hakkisin jämedalt ning potti läks seegi. Uhhhh, misssssugune mõnus bergamoti-aroomi nüüd juba kööki üle ujutas!

Vahepeal lisasin veel klaasijagu vett ja poole klaasi jagu suhkrut, sest nii tundus hea ja õige. Paarkümmend minutit keemist tundus piisav ning saumikser tegi siis juba ülejäänu ära.

Uhhhsaraks. See tulemus on friigikas! Ilgeltkolelahe friigikas. Et siis millega võrrelda saadud üli-intensiivset maitselaksu? Toon võrdluse õllemaailmast, kuigi see ilmselt enamikule midagi ei ütle - quadruple NEIPA. Sai ju selgeks, eks ole? :) Noh umbes nagu hammustavalt mõru-magus-hapu-vürtsikas-mõru tsitrusemoos. Sigalahe! Mulle tundub, et ma proovin kunagi veel moosi keeta, aga kindlasti mitte midagi normaalset!